romaanikatkend
1.
Sõitsin mingi nädalaks maale, koju, lapsepõlvekoju, valvasin maja, sest vanemad olid reisile läinud, sanatooriumisse või suusatama või kuhu iganes, sõnaga, päris üksi olingi. Istusin kodus, valvasin maja (ma muidu elan T linnas). Keegi peab maja valvama, sest siin on koer ja kass ja paar looma veel (kanad). Neile tuleb süüa anda, kass ja koer korra või paar päevas välja lasta. Kuigi nad ei taha minna, magavad parem diivanil, koos, peni ja kass, sõna otseses mõttes teineteise kaisus – aga peab, pidi ajama, sest muidu nad kusevad tuppa.
Pühade aeg, aasta lõpp, aastavahetuseks olidki nad läinud, ema ja isa, ja mina valvasin maja. Tõlkisin Javier Maríast. (Sa naerad? Arvad juba, ma luiskan, veiderdan? Sul on õigus, muidugi!) Marías on üks neist kirjanikest (hispaania kirjanik), kes on minuga midagi teinud, muutnud, nii nagu ainult mõni suur kunstnik võib kedagi muuta või midagi teha. Hispaania keelt ma natuke oskan, kuigi tõlkida küll mitte. Aga vaat muud ei olnud teha. Väljas oli pime ja porine, must, märg, kleepuv, üsna kohutav. Kõndisin ühest toast teise (maja on küllalt suur), võtsin midagi kätte, raamatu või pildialbumi, aga viskasin samas käest, keskenduda ei suutnud üldse, lehekülg siit, teine sealt, siis tegin võileiva (olin hakanud naeruväärselt palju võid sööma! Sa turtsatad jälle?), siis vaatasin tööasju, tegin kirjakasti lahti. Õnneks polnud midagi, pühade aeg, keegi ei kirjuta, ja parem ongi.
Maal on igas toas kell, mõnes isegi mitu, ja kõik need tiksuvad täiesti väljakannatamatult häälekalt, ja veel: mitte päris sünkroonis. Iga kell püüab kui teisest ette käia. See kõik tegi aja nii neetult nähtavaks, peaaegu käegakatsutavaks, andis sellele vastikult koperdava sammu.
Ööd olid paremad, ööd mulle isegi meeldisid (I don’t get along with daylight …), hea oli magada. Läksin vara voodisse ja ärkasin hilja. Uni ei tahtnud tulla, aga lõpuks ikka tuli. Ma ju kartsin! Kartsin kolli. Kartsin juba lapsena kodus magama jääda ja ega aastatega midagi muutunud pole. Nüüdki tõmbasin teki üle pea, kass oli jalgade peal (jalutsis), peniga ajasin juttu, too oli voodi ees sirakil. Kobasin veel käega, kas ikka on, kui ta parasjagu ei kratsinud või äganud või muul moel endast märku ei andnud. Lõpuks jäin magama. Öösel hakkas kass kräunuma ja peni vaipa kaapima ning ma pahandasin nendega ja ajasin nad lõpuks enamasti välja:
„Kasige, tõprad!”
Päeviti hulkusin jõe ja maja vahet, maja on enam-vähem jõe kaldal, paarsada meetrit, mitte rohkem. Õunaaed, köögiviljapeenrad, natuke kola (vanaraud), tiigisilm, luht, kased, siis ongi jõgi, Emajõgi. Mõni kümme korda päevas lasin seda vahet. Ajasin aga riided selga, kamandasin elajaloomad kaasa ja minek! Meie ikka jooksime, meie, tähendab, mina ja peni, kass veel kõige lõpus, ega too jäänud sammugi maha. Tore seltskond küll! Sõnaga, jõe äärde jooksime. Tormasime majast välja, nagu otsast tõesti juba põleks! Mul polnud üksi kuhugi kiiret ega polnud ka asja, ülepea, kõige vähematki, polnud vähematki asja seal jõe ääres käia. Ja mingi lakkamatu jutt veel sinna juurde! See on nii, jääd üksi maale, ei möödu paari päevagi, kui hakkad koera ja kassiga rääkima.
„Tule juba, mis sa vahid!”
„Mis me siis täna lõunaks teeme?”
„Ära ütle, juba neli läbi!”
Õigupoolest see tegigi rõõmsaks, kui paar tundi lihtsalt kuidagi ära kulus, märkamatult, kui sekundiseierite piinarikas koperdamine korraks kõrvust kadus. Olgu siis lugedes või Maríast tõlkides, teinekord. „Mañana en la batalla piensa en mí” – vähemalt pealkirja tõlkimine läks kergesti, pealkiri on Shakespeare’i tsitaat, klassikud on selle aastakümneid tagasi emakeelde ümber pannud, originaalis kõlab see: Tomorrow in the battle think on me. Lause, mis ilmub vanale kuningale painajalikus unenäos, kus tema teise ilma saadetud vaenlased jälle vaimudena ta ümber keerlevad: „Homme lahingus mõtle mu peale.”
Raamat „Mañana en la batalla piensa en mí” on suure aristokraadi sõnaosavalt kirja pandud hüpnotiseeriv hullus, see Marías, ta ongi selline. Nadie piensa nunca … Esimene lause, tundus, oli kõige hullem, ma ei saanud selle tõlkimisega hakkama! Ärkasin isegi öösel, mõne unenäo lõpus, enne järgmist, nagu tiitrid, kusagil kahe maailma vahel, lõin silmad lahti – käes! –, püsti, kobasin käsikaudu lülitini, koperdasin muidugi penile otsa, too kiunatas, ehmus koledasti (veel rohkem kui ma ise), vänderdas ulgudes ukse poole, ei saanud ööd ega mütsi aru. Ja ma ise? Selleks ajaks, kui pastaka leidsin, oli ots juba kadunud. Nadie piensa nunca … Mitte kunagi mitte keegi …
Kogu see mu tõlkimine oli naljanumber! Kolme päevaga panin eesti keelde poolteist lehekülge. Tõsi, selle pooleteisega olin rahul, tean Maríase lauset, tean, kuidas see kõlama peab, ja eks ma seni timmisin, kuni õigesti kõlama lõi. Edaspidi hakkas ka pisut kiiremini minema ja mõnikord ma peaaegu nägin, kuidas see hispaania vanamees mulle naeratab, natuke kibedat ja haput kõiketeadja vanamehe naeratust oma kõige võimatumal moel, ühtaegu ülimalt hajameelsel, ent samas kotkalikult tähelepanelikul ilmel. Paaril korral toksisingi Google’i pildiotsingusse „Javier Marías” ja vahtisin vanamehega tõtt (muide, samamoodi nagu Sinugi nime, et vaadata pilte Sinust, üha uuesti ja uuesti ja uuesti).
Noh, räägi, mida sa öelda tahad?
Küsimus polnud selles. Marías väljendas ennast alati sõnaselgelt, aga kuidas, mis tooniga just? Seda võis allakäänatud suunurgast heal juhul välja lugeda küll, või sellest, kuidas ta suitsu hoidis, või millestki, kuidagi. Nojah, nagu ma ütlesin, ma ei osanud, see kõik oli lihtsalt igavusest, ajatäiteks, niisama.
Näed ise: hakkasin vähehaaval hulluks minema.
Taustaks mängis muidugi kogu aeg Pärt, Arvo Pärt. Pärt mängis vist üldse kõik need kümme päeva, mis ma aastavahetusel maal olin, ainult paar-kolm lugu, aga neid üha uuesti, lõputult. Ka siis, kui tube kraamisin, ka siis ei pannud seisma, ja tube kraamisin ma peaaegu kogu aeg, seegi aitas aega veeta, aga mitte ainult. Ma ju ootasin kogu aeg, et keegi tuleks, et keegi tuleks külla (Sina? Ei, seda ma isegi ei lootnud, ausalt!), ja siis pidid toad muidugi korras olema, eeskujulikult korras, nagu emal alati. Imelik, maal tekkis segadus kuidagi iseenesest, asjad jäid laokile, nõud pesemata, ikaldus … Ja siis veel muidugi peni, kellel tuli harjaga järel käia, kammisid teda või mitte, ta ajas karva, ajas kohutaval kombel! Kassist rääkimatagi! Too oli lausa nuhtlus, igal pool ja alati risti risuks jalus, tegi omal algatusel uksi lahti, ronis kappidesse. Karvad on tal sellised peened ja lendlevad, neil tuli niiske taskurätiga järel hiilida, tolmuimejaga võimelda – enamasti kasutult! Ühel hommikul haises koridor kohutavalt, ikka päris hullusti. Kass! Aga ma ei leidnud, kuigi otsisin, ja ei leidnudki, lõin käega. Alles mitu päeva hiljem, kui kummikuid jalga panin, uhh … jälk!
Niisiis, koristamisega sai ka aega sisustada, aga mis puutub külalistesse, siis neid ei tulnud, ei saanudki tulla. Olin sõpradele selge sõnaga öelnud: ei tohi, pole oodatud. Eks üks ja teine ikka pakkus: sul suur maja, päris üksi, pühade aeg, ja saun, nii ja naa, tuleme külla, teeme peo. Ütlesin kõigile ära, lihtsalt ei ja valmis, ei selgitanud. Oligi mul siis midagi selgitada? Vist polnud küll. Tahtsin üksi olla – kogu selgitus. Tahtsin asjade üle järele mõelda, aga siin ma siis nüüd mõtlesin, istusime peniga trepil, ajasime juttu nagu kaks vana meest, kass, tüütus, keerutas kah, nühkis külge vastu jalgu, kräunus, ronis õlgadele. Sõnaga, olin kõik eemale peletanud, aga salamisi ikka ootasin. Ainult vanad pruudid helistasid aeg-ajalt. Umbes üle päeva keegi helistas.
„Tere! Pole sinust nii ammu kuulnud, mõtlesin, et …”
Kõik kõned olid üsna ühetaolised, neli kuni kuus minutit, käed hakkasid higistama, aga pärast oli ikka kuidagi parem. Hea, et nad helistasid, pidasid meeles. Õhtuti süütasin kõigis tubades tuled, panin televiisori mängima (hääle keerasin maha), süütasin akendel jõulutuled, vanikud, advendikolmnurgad. Nähku kõik! Ise kõndisin toast tuppa, külmetasin (soojaks kütta ma seda maja ei osanud), ühes toas oli keset lauda male, teises mängukaardid, kaardipakist võtsin tihi ja panin kõrvale, päris enne magamaminekut käisin väljas (jõe ääres muidugi!), sest värske õhk andis parema une.
Jõululaupäeva hommikul pühkisin põrandaid (koristasin!), söötsin loomi, vanem vend sõitis läbi (tõi pudeli Põltsamaa glögi), aga pärastlõunal võtsin ema-isa auto ja sõitsin kihelkonna kirikusse.
Suur maakirik, aga sel päeval inimesi triiki täis, kõik auras, säras, oli tuledes. Ilm polnud külm, aga selle võrra oldi õhemalt riides, nii et kõik külmetasid ikka – kirikus nagu peab külmetama, ega muidu polegi õige.
Pärast hulkusin surnuaias. Pime juba, ilus, päris ime kohe! Jõuluõhtune maasurnuaed, enam-vähem mets, lääpas ristide ja kividega, sadu küünlatäppe täis. Surnuaias alles tuli õige jõulutunne, vähemalt korraks tuli! Otsisin tükk aega vanaema hauda ja lõpuks poolkogemata leidsingi. Õigupoolest ma sellepärast olingi tulnud – vanaema hauale küünalt panema.
Tere, vanaema! Va-na-i-mä!!!
Petoke, sina või!? Jumalaime! Pole sind mõni mitu aastat näinud!
Oligi nagu vanaemale küllatulek, õige rõõmus selline. Ajasime juttu, niisama, naljajuttu, hea kerge oli, siis viipasin ja läksin, autosse ja siis koju. Kodus praadisin pannitäie verikäkke, kõrvale võtsin kõrvitsasalatit, hea oli, aga siis kiilus kuidagi kinni, ei osanud enam midagi. Vaatasin päevauudised ära ja heitsin magama.
Aga aasta viimase päeva hommikul olid kõrged plusskraadid. Vähene lumi sulas lopaks, kõik liikus ja tilkus, muutis värvi, sai teiseks. Korraks vilksatas päike, ei tea üle mitme päeva, lõi säravkollaseks, siis oli jälle pilvealune, üsna vaikne, soe. Läksin jõe äärde ja panin oksarisuhunniku põlema. Kass istus puu otsas, vahtis, peni passis kaugemal, saba jalge vahel, ei julgenud lähemale tulla, kartis.
Hakkaski aastakene läbi saama.
Mõni minut enne südaööd lipsasin veel kord toast välja. Hiilisin jõe äärde. Kass silkas sabas, peni jäi tuppa, oli voodi alla pugenud, lõõtsutas, värises, teadagi, raketid. Rakette lasti palju, maakoha kohta küll, igalt poolt tuli midagi. Surkisin kepiga päevast lõkkeaset ja varsti hõõguski ta öös nagu päris põrgukatel. Pime oli, väga pime, sula oli lume ära võtnud. Seisin purdel (kolm-neli nööriga kokku seotud planku, mis pilliroo vahelt jõe poole küünitavad) ja kuidagi, ma ei tea, kuidagi see algas, rohkem nagu mingi ümin, teadagi, jõuluõhtu laulud, need kummitasid juba terve nädala, nüüd siis jälle.
Ja kumab kõik loodus ta paistuse sees
ja äkitselt seisab ta karjaste ees …
Ja siis, õige varsti, siis ma juba tantsisin, sealsamas purdel, üksinda, kargasin üles-alla, keerutasin, kolm sammu ühele, siis teisele poole.
Üks roosike on tõusnud küll õrna juure seest.
Kuis vanemad on laulnud, Ta tuli Jesse soost,
see kallis lilleke.
Kesktalvel külmal ajal …
Head uut aastat! Siis jälle ringiratast, vehkisin kätega nagu arust ära, väänutasin end ühele ja teisele poole, tippisin varvastel, keerlesin, keerlesin … Head uut aastat! Ainult kassi põlevad silmad vahtisid puu otsast. Aga too vahtigu pealegi!
Telefon piiksus, värises.
Surusin käe tasku.
Telefon. Ümbrik. Sõnum!
See võis olla sõpradelt, emalt-isalt, kellelt tahes.
Aga sõnum oli Sinult.
2.
Võib-olla (ainult väga võib-olla! Ei tea. Ja kas ma kunagi teada saangi?), võib-olla oled ka Sina püüdnud ette kujutada, mis Mardiga uusaastaööl juhtus, et kuidas see täpselt võis olla, kui auto tühjal teel kiirust kogus ja rattad maast lahti tõusid, ja kuidas siis korraga kõik-kõik nii-nii vaikseks jäi.
Uue aasta esimestel tundidel, alles öösel, kogus üks auto Emajõe ääres kiirust. Mitte päris seal, kus ma tantsisin, vaid natuke eemal, mõnikümmend kilomeetrit ülesvoolu, seal, kus tee läheb pikalt metsa vahel ja tuleb luhale välja, kitsas, aga hea sirge tee, ja asustust peaaegu polegi, ainult metsad ja sood ja luht ja jõgi. Jõe ääres saabki tee otsa, päris veepiiril, seal, kus kalurid paate vette lasevad. Tee saab otsa ja silda pole. Ei kusagilt ei kuhugi, keset metsi ja soid ja luhti, milleks sinna sild!
Uue aasta esimestel tundidel kogus üks auto sel tühjal teel kiirust. Autos oli üks sõitja, juht siis mõistagi, Mart, kedagi teist polnud kilomeetrite kaugusel. Polnud kedagi, kes oleks näinud, kuidas sõiduauto rattad jõele lähenedes maast lahti tõusid, või kuulnud, kuidas need hetk hiljem jõe pinda puudutasid. Siis käis auto põhi vastu vett – see kõik, võib arvata, mitte päris hääletult.
Aga ainult korraks!
Kohe, peaaegu kohe, nagu poleks kunagi midagi … ja jälle ainult südatalvise jõe vaikus.
3.
Mu vana klassivend Mart jäi kadunuks uusaastaööl. Umbes kuu aega hiljem veeti jõest välja auto ja läks veel natuke, kui leiti ta ise, sealtsamast, pisut allavoolu. Jälgisin neid kurbi sündmusi kõrvalt, lugesin uudiseid ja netikommentaare. Viimased ei andnud asjale küll midagi juurde, need olid julmad ja pahatahtlikke vihjeid täis (vaene ema), aga et see oli äärmiselt salapärane lugu (algusjärgus vähemalt), ei saanud neid ka lugemata jätta.
Nagu arvata võib, räägiti Mardist kõige rohkem kohe peale tema kadumist: teadmata kadunud noor paljulubav … Pidin Marti guugeldama, et teada saada, millega ta üldjoontes neil päevil tegeles. Ma polnud teda aastaid näinud, ei teadnud temast õigupoolest suurt midagi ja ega me kooli ajal ka lähedased polnud. Tuli välja, et poiss oli kõrge lennuga (miks ma ei imesta!), pool maailma läbi rännanud, õppinud siin-seal, viimati töötas välisministeeriumis.
Ka Facebookis arutati Mardi kadumist päris suures ringis, postkastist postkasti liikusid paar ringkirja. Eriti salapärane oli tõsiasi, et ka autot ei leitud – fakt, mis, kui ka kogu kadumise lugu soodsama või helgema või lootusrikkamana ei näidanud, siis ebaharilikumana küll. See ei saanud olla tavaline (kui sõna „tavaline” tohib kasutada, ja ma tean, et ei tohi) kadumislugu. Võib ette kujutada, et inimene saab maastikul ära kaduda, peitu pugeda või inimröövi ohvriks langeda, sõnaga, et teda niisama kergesti ei leia. Aga koos autoga!
Arutasime ka meie, endised klassikaaslased, kui keegi kedagi nägema juhtus. Räägiti tõsiselt, aga lootusrikkalt, tehti isegi nalja, arvati või loodeti (kes kuidas), et küll tüüp varem või hiljem näole annab. Mis minusse puutub, siis olin veendunud, et Mart tuleb välja, võib-olla teises maailma otsas, võib-olla siinsamas, lihtsalt, ühel õhtul, naeratus näol, ja viskab: minge te ka kõik, nüüd näete, teen mis tahan! Kas pole see neil päevil liigagi tuttav tunne noorepoolsete andekate ülihõivatute seas, nende hulgas, kes avastavad, et on rattasse sattunud, võib-olla sellisesse, kuhu tahetigi, mille nimel aastaid tööd tehti, õpiti, aga mitte vabaduse hinnaga, kui vabadust on peetud kallimaks kõigest. Ja Mart vist pidas.
Aga Mart ei tulnud välja. Kui mõne nädala pärast jõest auto välja tõmmati, pudenes mu veendumus laiali, salapära hajus, kogu lugu paistis korraga üpris lihtne, lihtne ja kurb. Nii et siis ikkagi enesetapp. Kui vahetult pärast Mardi kadumist tuli see jutuks igaühega, kes teda vähegi tundis (tuli koguni nendega, kes ei tundnud, aga kes olid noore mehe salapärasest kadumisest kuulnud), ja võib-olla ma ei eksi, kui ütlen, et räägiti koguni mingi õhinaga, ja korraga teadis igaüks mõnda lugu, mõnda Mardiga seotud lugu, mis kinnitas, kui teistsugune, kui ebatavaline, kui haruldane poiss oli Mart, ja me veel näeme, me kõik alles näeme, mis sellest saab ja välja tuleb. Aga kui auto (küll tühi, Mardita) jõest välja tõmmati, katkesid jutud päevapealt.
Mardist ei räägitud enam. Teemat välditi koguni piinliku hoolega. Vanad klassikaaslased tegid muud juttu ja kui polnud millestki teha, mindi laiali, teisele silma ei vaadatud, raske oli. Ka uudistest lipsas looke jälle läbi, sünge ja eimidagiütlev, kuidagi poolik, faktid ritta sätitud, lõpetamata. Õiendus tuli mõni nädal hiljem (või oli see kuu, ei mäleta, pole tähtiski), sama uudise täiendatud ja lõpetatud teisend: leitud uusaastaööl kadunuks jäänud noor mees. Ta leiti sealtsamast auto lähedalt, natuke allavoolu, vesi oli ta kaldale toonud. Kõik.
Mardi matustel ma ei käinud. Oleksin läinud, mõtlesin minna, aga midagi tuli vahele, olin just tol päeval hõivatud. Tagantjärele kuulsin, et klassikaaslasi polnudki, võib-olla üks või kaks oli. Ei tahetud minna, hoiti eemale: oleksin küll läinud, aga … ja nii edasi.
Nii et Mardi ärasaatmine oli hoopis teistsugune kui meie teise klassikaaslase, klassiõe L-i oma üle kümne aasta tagasi. Sest jah, Mart polnud esimene, kes meie klassist „ära läks”. L-iga juhtus too kohutav õnnetus, autoõnnetus, juba keskkooli ajal. Nii et siis mõlemad, nii Mart kui ka L, autoga, kuigi esmapilgul nii erisugust laadi õnnetustes. Võib-olla sellest, mida need kaks õnnetust meie, vanade klassikaaslastega tegid, tuli kõige selgemini välja, et olime aastatega muutunud, kui palju olime muutunud!
Kõlagu tobedalt pealegi, aga selles, kuidas L-i tookord aastaid tagasi ära saadeti, oli midagi suurejoonelist, üleklassilises, tingimata ehtsas leinas oli midagi peaaegu pidulikku. Ränk õnnetus sidus klassi kokku, hakkasime rääkima asjust, millest seni polnud, me kasvasime, saime täiskasvanumaks. Aga nüüd siis vaikus, ebamugavus, midagi hirmu ja piinlikkuse vahepealset, vaikida ja unustada, unustada päriselt, unustada ja oma eluga edasi minna, sest mida siis veel?
Mõni nädal peale Mardi matust oli mul Tallinnasse asja, ööbisin klassivenna pool. Need olid alati toredad käigud, jõime õlut ja kuulasime vana mussi, hea ja kerge oli – alati oli olnud. Aga seekord oli teisiti. Pealtnäha küll mitte, tegelikult aga vägagi. Istusime ja arutasime nagu ikka, aga kuidagi mööda oli. Siis pani sõber kaks pitsi lauale, ise ei öelnud midagi, tõi külmast viina (viin oli veel musta sildiga) ja kallas välja. Kumbki ei öelnud midagi, ainult noogutasime, viskasime pitsid ära ja sõber keeras pudelile korgi peale. Midagi oleks nagu eest ära saanud. Varsti sättiski meeleolu õigeks, hea oli sõbral külas olla, pärast läksime kõrtsidesse. Unustada, unustada, unustada!
Ja unustasin ka mina. Kuigi vaevaliselt, sest talvel ei teinud ma enam-vähem midagi. Olin juba sügisest saati tahtnud kuhugi ära sõita, aga ei saanud ega saanud minema. Võib-olla siis oli ka midagi teha, midagi väikest ja tüütut, sellist, mis täidab aja ära, aga tehtud ei saa midagi. Olin terve talve mingis letargias, talveunes, polnudki võimalik midagi teha, hommikul ei saanud üles, õhtul vajusin kaheksa paiku magama (nii võis täitsa olla!), mõni päev kütsin ainult ahju, ei tõmmanud kardinaidki eest, vahtisin kalendrit, haigutasin, hädaldasin, oigasin ja loivasin asemele tagasi – see polnudki inimese elu, brrr!
Pole siis ime, et Mardi õnnetus mulle keskmisest tugevamini mõjus: mul oli aega, oli aega mõelda. Ma ei räägi Mardiga tõeliselt lähedastest, neist ei tea ma midagi, tõeliselt lähedastest sõpradest, emast-isast, õdedest-vendadest. Pean silmas seda laia inimeste ringi, kuhu kuulusid vanad klassi- ja kursusekaaslased, kõikvõimalikud tuttavad, võib-olla töökaaslased, sõnaga, kõik need, kes võinuks selle kohutava õnnetuse ikkagi võrdlemisi kergesti unustada.
Mina millegipärast ei suutnud. See valgus mulle peale, kleepus külge, tuli tagasi nagu tüütu kärbes. Kevade poole oli ajalehes üle kahe külje artikkel teadmata kadunutest. Seal olid väikesed näofotod ka, kõigist, kes olid viimasel kahekümnel aastal teadmata kadunuks jäänud. Igaühe juures oli sünni- ja kadumise kuupäev ja veel paar rida: lahkus kodust ja jäi kadunuks, läks hommikul tööle ja kadus, nähti viimati ühel või teisel tänavanurgal, väljus sellest või sellest majast ja … kadus. Rebisin lehekülje välja ja kleepisin teibiga seinale, siis seisin ja vaatasin, iga päev vaatasin. Lõpuks tundus, et näen nende nägudel mõnesuguseid ühisjooni – kõigi nende teadmata kadunuks jäänute nägudel.
Hilisõhtutel, päris öösiti hulkusin tänavatel (olin nii palju maganud, et siis ajuti ei tahtnud üldse, öösel ka mitte, ei läinudki magama), kohutav sula oli, kõik tilkus ja voolas ja sätendas, aga kole must oli ka, nagu linnas ikka, räpane. Küllap märts. Tundus, et kogu see puust pehkinud linnake on otsapidi juba kusagil tunnelkollektoris, laguneb laiali ja kaob pilbastena asfaldisse pressitud kaevukaante ribide taha. Tundus üliväga võimalik, et öistel jalutuskäikudel, märtsi hilisõhtutel, võib neid kohata, kedagi sealt artiklist, mõnda teadmata kadunut, et sellistel öödel nad ringi hulguvadki, et kõigepealt astud süütukesse porilompi (aga nende lopaste mülgaste sügavust on võimatu teada!), siis käib külm läga üle poolsaapa – sahh! – ja kui lombist välja kargad, põrkad mõnega neist kokku!
Teinekord oled targem! Ja katsu sa kellelegi hingata!
Põgenesin ülepea koju, toppisin saapad ajalehti täis ja vajusin voodisse. Kui nad hakkasid ükshaaval mu unenägudesse imbuma, need näod, teadmata kadunud, võtsin pildid seinalt maha. Jõgi oli Mardi juba välja andnud ka, sellel kõigel polnud lihtsalt enam mingit mõtet.
