Mudlum
„Mitte ainult minu tädi Ellen“
Strata, 2020
„Kütta sai ainult tillukest pliiti, mille soemüüri teine pool oli vannitoas. Eks ta alguses küttis elektriradikaga ka juurde. Aga lõpuks polnud ju enam ka elektrit. Olid küünlad, lõhkiköetud pliit ja seisva veega potid. Huvitaval kombel ei äratanud see minus meeleheitlikku haledust, tundus, et Ellen saab hakkama. Ta oli ka alati nii äravõitmatult arrogantne, mida kitsikumaks ta olud läksid, mida suuremaks viletsus, seda iseseisvam, sõltumatum, kõigist teistest üleolevam ta mulle tundus.“ (lk 42)
Tagantjärele mõeldes hakkab kohati kõhe, kui lähedale saab üks teos lugejale pääseda. Mudlum ei ole hoidnud selles romaanis kokku ei kopituslõhnaliste öösärkide, kohvi ega sigarettidega. Ta ei köida ainuüksi keelekäsituse või omapäraste lugudega, vaid ka enesekindla, kohati lausa ükskõikse olekuga, kui ta kirjutab oma tädi Ellenist ja samuti enda emast Meidast, kes mõlemad on kanged eesti naised. Nende kodudeks on pisut väsinud ja paljunäinud, märkmeraamatuliku ülestähendusviisi kaudu lausa ühte sulanud majad Muhus ning Meriväljal. Raamatus ilmnevad peategelaste keerulised suhted, mis oma magusvalususe, pisut nukra alatooni, ent ometi veidra elujaatavusega on kuidagi paeluvad. Sünnitakse, kasvatakse, surrakse – ja need elukatked oma paratamatusega ei ole ometi pooltki nii olulised kui naeratama panevad kõrvalepõiked inimeste igapäevaellu. See lugu ei ole ei õnnelik ega traagiline, kõige täpsem oleks selle kohta öelda „iseenesestmõistetav“, ehkki seegi sõna ei anna erilist aimu lugemisaegsetest tunnetest. Seejuures ei ole lugeja emotsioonid võrreldavad nende tunnetega, mida kogesid naised, kes päriselt neid sündmuseid läbi elasid ja olid osa neist.
Võib-olla lähenen liialt elukaugest vaatenurgast – ühel hetkel saab lugeda Elleni pead pööritama panevatest lõngajupikogumise harjumusest, järgmisel hoopis Meida arusaamatutest armukadedushoogudest. Mudlumi usalduslikku kirjutamisstiili kinnitavad samuti taksikoera haiguslugu ning veel tuhat pisiasja, mis ei jäta kimbutamata viimast kui üht ajusopikest, sest kogu jutt on nii naeruväärselt siiras kui ka lihtsalt mõtlemapanev. Välja lobisemata seda, millised siksakilised käigud oleviku, mineviku ja tuleviku ehk väljamõeldu kohta lugejat ees ootavad, antakse mõista, et „[t]ähtis on ainult see, kellest ma räägin, isegi kui see ei ole isegi poolest saadik tõde, isegi kui see on vaid vilets, pidetu meenutusterägastik“ (lk 7).
Rägastikuks kirjutatut kindlasti nimetama ei peaks. Olenemata sellest, et teemad vahelduvad kiiresti lõigu kaupa ja ka lõigu sees, ei lähe miski kaduma. Jõuda lammutamiskõlbmatust raamaturiiulist Paavli kaltsukast soetatud dušikardinani ei ole üllatav, keeletundlikumatele võivad huvi pakkuda hoopis värvikad loetelud, mis suudavad napilt veel mitte lohisema hakata. Aga maailm maalitakse missugune: peentest kirjeldustest joonistub silme ette täpne koduaed, selge ettekujutus on igast toast. Inimeste väljanägemist seevastu kirjeldatakse vähe, paar korda antakse aru juuksevärvist ning kehakujust, aga sellega Mudlum ka piirdub. Kui tegelaste olemusest, kodust ja pisut ka elukäigust on teada üksnes natuke, kujuneb nendega iseäralik ning mingil moel vaimsem ja lähedasem mõistmine, kui kindlapiiriline arusaam välimusest sel muidu kujuneda laseks.
„Mitte ainult minu tädi Ellenit“ lugedes hakkasin mõtlema, kas need lood ja inimesed olid väärt köitmist ja jagamist. Mudlumi sõnul oli Meida üsna kriitiline kogu raamatule aluse pannud (esialgu kultuurirühmituse ZA/UM alt veebis, 2014. aastal ka novellikogus „Tõsine inimene“) ilmunud novellide suhtes. Ta väidab: „[Meida] ei suutnud leppida, et ma kirjutan päris asjadest, päris inimestest“ (lk 80). Vahel tekibki kohatu tunne, loen ju kolme võõra – mitte isegi väljamõeldud kangelase ega kuulsuse, üksnes tavalise inimese – arvatavaid mõtteid, õnnestumisi, läbielamisi. Nad on tõelised mittekeegid, kellest pentsikul kombel sügavalt huvitutakse.
Ent tõsiseltvõetamatute, see tähendab paradoksaalselt nii ebaloomulike kui ka ehedatena võib Ellenit ja Meidat märgata kõigi inimeste elus. Üheks äratundmiskohaks võib olla seesama äädikaste hapukurkide purgirida Meida niiskes keldris, mille ka minu vanaema kodust leiab, aga lisaks praeguste päevade segane õhk ning kasvõi tänaval vastutulijate näod. Teisisõnu – ebaselgust ja määramatust täis eludega naised annavad mõista kõige ja kõigi võimalikust ebavajalikkusest. Elus polegi kõik tähtis ja mõnele murele võib ka tähelepanu mitte pöörata. Tegelikult on vaja vaid mõista iseendale elamise olulisust. Mudlum kirjutab: „Kuidas inimene sellises määramatuses üldse elada saab? Mitte keegi ei tea, mitte keegi pole kunagi teadnud oma surmapäeva ja ometi nad saavad lapsi, ehitavad maju, panevad kartuleid, maalivad pilte. Mina siin kirjutan jupi surmajuttu ära ja siis lähen teen endale köögis kurgivõileiba.“ (lk 92) Kirjutab – ja jätab meid mõtlema.
Arvustus pälvis Ulakassi kooliõpilaste arvustuste võistlusel Värske Rõhu eripreemia.
