Proosa

“MAASIKAKUU” jt tekste

Helena Aadli 15.01.2024

MAASIKAKUU

Painav magus limane purpurpunane igatsus voolab sees ja miski vajutab vaagnale, silinderjalt raugelt pressib. Ärkan koos äädikakärbestega, aeglaselt lihavalt, aga silmad on kokku kasvanud nigu kassipoegadel ega kavatse veel niipea avaneda. Sünnitusvalu. Siputan niiskes roosaoranžis limas jalgu, väänlen, vastik armetu kiimane. Samas mitte, samas ilus. Vedelas vaakumis on ühte pressitud õied, pärlid, raamatulehed, kellegi huulepulgane ila, purunenud nektariin ja paar surnud kõrvaharki. Mõned elavad veel, üks sibab mu alakõhul suunaga teadagi, kõik teised olen surmanud tömbi esemega. Sinu jaoks haaran noa.

Pekske mind, taguge mind jalgadega.

Olen tiirane emme, kõik ruumisolijad võtke mind, lakun teie saapad puhtaks, tõmban hammastega paelad lahti, peaasi et võtate mind. Imen vaarikad sõrmeotstest ja tõmban keelega üle nahktagi. Kasutage mind ära, aga turvaliselt (ostsin just kondoome). Kasvõi sina, retsidivistinäoga suitsetaja, või noh, mitte sina, tegelikult (sellest mõttest hakkas isegi hirmus hetkeks). Tahan nii väga, et olen valmis facebooki seinale abipalve kirjutama, aidake, keegi, pange mind. Saan aru, miks talle meeldib rattaga sõita, sõidan ka siis koju ja kuna keegi ei võta mind, otsustan ise võtta röövida puruks kiskuda. Tuled korrusmaja uksest sisse, kõrv kikitab, kuulen iga su sammu, jõuad saagina mu vaatevälja ja enam ma ei peatu, ei anu, ei ole passiivne, ma tõmban, võtan, panen, kuni sust saab märg laik.

Andmise taustal tilksatab veri aegluubis parketiprao vahele, prožektorivihud seda teekonda saatmas. Vereraualõhn tungib sõõrmeisse ja terve tuba on värvunud punaseks. Sinu pärast on mul verised käed.

 

neli issit

kohatud isad käivad ühest kohast teise ilma kordagi kohvrit avamata ilma mütsi peast võtmata, mantliäär lohiseb maad võtmata tolmus, alati valmis lahkuma et siis taas tulla, mitte kunagi kohal, kunagi mitte-kohal

kommunaalsed isad käivad lapse juurest lapse juurde kordagi süvenemata silma vaatamata olles kõigi isa, nii et oma lapsed väänlevad armukadedusest ja tahavad pai, aga isad on alati valmis tegelema kõigi teiste muredega, mitte kunagi enda laste omadega

kõigi lemmikud isad, ma tahaksin et mul oleks ka selline isa nagu sul, ahmid õhku, isa patsutab sõbramehelikult tuttavate laste päid, sind viskab köögis tooliga, surivoodilgi mõtled, et ei andesta talle mitte kunagi, mitte siiski kõigi lemmik

silmi pungile ajavad isad röögivad klassikalise muusika saatel liiklusummikus hinge tõmbamata, hiljem võtavad oma rusika su väikese käe ümbert ja taovad sellega võõra nägu, alati valmis kõike õigustama, et siis ninaverine võõras saaks tal pärast kätt suruda ja teda tänada

 

NOVEMBER

Hommik pole jõudnud alatagi, kui tihe hall taevas kukub palja kõhu peale, on november. Kõik kriiskab kriisist, vaikib vahetus udust tihedas õhus, haavade hallid sagarad sirutavad end, käin ussirada mööda kollakasrohelisi põlde ja lillasid metsi. Pärsimäe portree pärlikeega kummitab ja ostsin endale kolme euro eest ühe kaela kallistama, käega katsudes tundus, nagu pärlid oleks jahedamad, lootus, et pole plastik, aga ilmselt lõpuks ikka on.

Kaamoseaeg, jään külmast rasedaks. Taevas on olnud ühtlaselt helehall juba ammust aega ja kell kolm läheb pimedaks. Mu sisemus on rahul, paigas. Nii peab olema, pime. Olla kusagil mujal oleks nihe, ma ei taha sellele mõeldagi. Olla siin ja lasta endal aeglaselt surra ja hääbuda. Sisemine õigus aeglustada ja olla uimane, paljas aeg.

 

laupäev

Puu sees on väike puu, ta tuleb lihtsalt paljaks koorida. Olen tollest arusaamise päevast saati püüdnud iga päev mõnda puud vaadata, muidu on päev raisus. Su riide niitide sees on su suu lõhn, su naharakkude sees on su harjumuste hais. Tunnen su sõrmeotstest, kui üleeile hommikul tegid ühe suitsu, su keele pealt, kui eelmisel õhtul jõid, ja võin koguste kaupa öelda, mida täpselt. Pokaal ploomiveini, midagi viinaga, ilmselt mahl. Pudel heledat õlut?

Odav hotell, sigaretiaugud kardinas, miskipärast on tekikotid ja padjapüürid punast värvi. Keset ööd ärgata paberist seinte tõttu: keegi seksib, keegi teine tülitseb, kolmas naaber püüab neid vaigistada. People, be quiet. Be quiet. Be quiet, people. Sisehoovi seinanišis on kuju, alasti käteta naine ütleb: carpe diem. Magama jäämata hakkad järgmist päeva püüdma, tehes kell viis hommikul aknal suitsu, mistõttu kogu majas läheb tuletõrjealarm käima ja unised ninad kobistavad kitsast keerdtrepist alla. Pakime asjad kiirelt kokku, et nendega koos välja rutata, et uksel hoiatava trahvi eest minema joosta. Lunaks jätsime verepleki voodisse

pühendusega

alati teie

meie

 

mis just juhtus??

valgust täis päev, uskumatuid naisi täis päev, sa lebad ja kõik vaatavad, sa lebad. ta laulab, mõtlen, kas ta vaatab sind kui laulab. vaatan üles, et minna siit kaugemale, aknakujuline päikeselaik on löövis, ta vilgub edasi-tagasi pigem pelglikult. see hoiab mind kukkumast.

ma ei saa aru, kuidas kõik suudavad sirgete nägudega sind kanda. minus kõik võbeleb variseb, hiljem saan teada, et iga viimne kui üks neelas xanaxit. ja mina tundsin end süüdi, et ei suutnud sind hoida. ja mõtlen, et sulle ei meeldiks, kui kirjutan nii nii väikeste tähtedega üldse ja sinust. aga kirjutan su puudumisest.

ei kujuta ette, kes seal kõik koos olid, kes keda nägid, mina ei näinud kedagi. ühel targal nägin küll kesktalve eest kaitsvaid päikeseprille, oleksin ka tahtnud silmi peita. samas oli kõik parasjagu ebareaalne, oletasin, et keegi teine ka ei näe. kõndisin su juurde, jalad ei liikunud paigast, nagu kõva vastutuulega liikusin su poole. olin hangunud, aga keha umbes teadis, kuidas sammud käivad. viskasin paar peotäit ja ütlesin näeme õige pea. ehmusin. midagi mus seiskus. õige pea?

hiljem pika laua taga on olukord endiselt uskumatu, nii ebareaalne. istun kohmetult, söön ja kõik on täna liiga tugeva maitsega. sööksin hoopis parema meelega vett. keegi peab kõnet, the cure mängib. nüüd sa lebad juba kusagil mujal ja ma ei tea, kus, aga meil on sinuga samad jalatsid. võibolla on su keha muundunud juba tolmuks ja jalanõusid ka siis enam pole.

pakin end kokku, on raske minna. kõnnin ja vaatan seljataha. teised on tõusnud, ta istub pika musta linaga laua keskel, lootusetu pruut, avarate silmalaugude vahel uskumatu tühjus. ta pilk on kukkunud ei kusagile, nahka katab must loor. see pilk ei kustu, ma ei suuda seda edasi anda ja see ei lahku mu peast. ta istub nagu udus nagu kõik kõik oleks kadunud, nagu käed vajuks viimast korda longu. pruut, kes ilmutas end sulle juba ammu läbi su enda käte. pruut, kes on küll altari ees, aga teistel põhjustel.

see hoiab mind kinni, tardun ega oska minna, kõik mis teen tundub kohatu, kõnnin hiilin minema. ei saa selge mõtlemisega hakkama, hägune on, pressin end samm sammu haaval kodu poole, jään viiest bussist maha, kuna ei suuda õigel ajal pingilt tõusta.

veel nädalaidki hiljem võttis elu halb hingeõhk jalust nii nõrgaks, et otsustasin pärastlõunal teha vägagi haruldase uinaku. ärkasin niiske suudluse peale, mille sügavast unest ila täis voolanud padjanurk mulle huultele matsatas.

suudluse negatiiv, mitte-suudlus – hüvastijätuks, mille andis elus inimese negatiiv. kuna lihtsam on uskuda, et sa oled kuidagiviisi mingil kujul olemas, siis võtan selle lohutuse vastu. aga jätan ka hüvasti. puhka, lõpuks saad.

 

karvad ja hääl

Vaatan, kuidas karvad kasvavad, kuidas häbi kaob. Kuidas valehäbi kaob. Kuidas kasvuvalu puusa pitsitab. Kuidas teismeea keha üritab teadmatu mehe silme järgi moonduda, esitada, kedagi etendada. Sõbranna põlgab, teda vaadatakse, ütleb, et vihkab, samal ajal nülib end vaadatavaks, nõretab vajadusest olla ihaldatud.

Mul on nii kahju, nii kuradi kahju.

Ta ütles, sul tuleb hääl kehast välja, mitte ei katke ära ega kuku tagasi sinna, kust ta tuli, ei kähise enam nii. Ta ütles, sul tuleb hääl kehast välja, see tuleb su sirgest seljast lagedale ja selles on kõla, mitte nagu siis kui kellegi toored soonelised käed kõri pigistasid ja kael saladust hoidis. Ta ütles, sul tuleb hääl kehast välja, sa oled liiga palju rääkima hakanud.

 


Helena Aadli (25) töötab päeval Müürilehes, öösel paneb pähe ilmunud tekste kirja.

eelmine / järgmine artikkel