Hasso Krull
„Ava“
Kaksikhammas, 2021
„[T]aevas kukub / ja tähed tulevad alla“ (lk 7) – nii alustab Hasso Krull oma uusimat luulekogu „Ava“. Nende ridadega avaneb huvitav omailm, mis kombineerib olnu, oleva ja tuleva. Ehtkrullilikul kombel luuakse lugejale ruum, kus kontraste – ekslemist ja leidmist, mõistatamist ja mõtestamist, segadust ja äratundmisrõõmu – on palju.
Luulekogu sisuosa ümbritsevad paratekstid (pühendused, sisse- ja väljajuhatuse tsitaadid, motod jne) pakuvad esimese paljudest intrigeerivatest lugemisviisidest. Krull juhatab „Ava“ sisse Ameerika põlisrahva yanomami kosmoloogiast pärit kontseptsiooniga maast kui alla langenud taevast. Väljajuhatuseks jutustab ta Nietzsche mõistuloo Dionysosest, kes on võtnud ette inimesed maailmast hävitada. Nietzsche tekstikatked kõlasid ka luulekogu esitlusel, kogus esineva teada-tuntud jumalatapu kujundi ning „Ava“ omailma esipaari Dinoysos Vanapagana ja neandertali Ariadnega ühes kutsuvad need luulekogu nietzscheaanlikust perpektiivist lugema – intertekstuaalsust leidub erakordselt palju. Nietzsche kasutab oma vähemtuntud teostes Dionysose ja Ariadne motiive, samuti on teada, et Nietzsche signeeris oma viimased meeltesegaduses kirjutatud sõnumid sõpradele Dionysose nimega. Seejuures tuleb tunnistada, et Hasso Krulli lugedes on alateadlik ootus kohtuda filosoofilise tähenduskihiga niivõinaa.
Nietzsche tõeteooria arendusele osutab näiteks alla langenud taevas ühes jumalikku ja argist siduva omailmaga: „me elame taevas / see ei ületa enam uudisekünnist / ometi kukkus ta alla / alles üsna hiljuti“ (lk 53). Arutluses „Kuidas „tõeline maailm“ lõpuks luiskelooks sai“[1] kisub Nietzsche lõhki Kanti püüdluse teisele poole, kaotab iganenud tõkkepuu „kõrgema“ ja „madalama“ maailma vahel, liites need kaks ühtseks tervikuks, ent hävitades seeläbi maailma, mis varasemalt oli lihtsalt madalam – meie maailm. Luuletuses „*tule tagasi muusika“ (lk 64) kutsutakse tagasi kogetud ilu, ent samal kujul pöördub tagasi vaid vari. See kontseptsioon tundub toetuvat Nietzsche tõeteooriale „Tõest ja valest moraalivälises mõttes“, kus inimeste metafooridest kantud maailm on vaid subjektiivne taju tõelisest maailmast, meie mõistete aluseks subjektiivne stimulatsioon, kusjuures asjad iseeneses on adumatud[2]. Nietzsche igavese tagasituleku teooria kostub nii „*tule tagasi muusikast“ kui ka raamatuesitlusel kõlanud arutlusest „Suurim raskus“[3]. Viite jumalatapule leiab aga luuletusest „*kui jumal suri“ (lk 75). Luuletuses „*silmapiir tuleb ligemale“ (lk 83) murenev igatsuse sein võiks olla sein „tõelise“ ja „näilise“ maailma vahel[4], „*sisin rohu sees“ (lk 101) näib esitlevat Nietzschet piiblist tuntud maona, kelle tõeteooria lõhub kristlikku maailmavaadet, kaotab sarnasuse kontsepti – koondades üksikobjektid ühe suure nimetaja alla, ignoreerivad inimesed nende erinevusi, unikaalseid tunnuseid, näevad ebavõrdseid objekte võrdsetena, ning jõuavad lõpuks „tõelise maailma“ hävitamiseni[5]. Nietzsche kaudu võib lugeda „Ava“ kui tõejärgsuse pühakirja, kus jumalik ja argipäevane sulanduvad ühtlaseks massiks, madal on kõrge ja vice versa.
„Ava“ tekitab kahtlemata mõttelise, miks mitte ka (hüpliku) narratiivse tervikpildi. Ülev ja argine ühinevad nietzscheaanliku lugemisviisitagi – lohe ja digitaalse näotuvastuse eksistents samas omailmas ei tekita võõristust, vaid pigem loob paradoksaalsel kombel tuttavliku, ehk isegi koduse tunde. Allalangenud taevast tekib maailm, kus neandertali Ariadnet ja Dionysos Vanapaganat toetavad läbi terve luulekogu lohe ühes varjuga. Moodustub eriskummaline mütoloogia, mille tegelased on näiteks 9/11 rünnakute juht Mohammed Atta, Caesarile alistunud Vercingetorix, ent ka eesti luuletajad Mart Kangur ja Jaan Kaplinski. Krull ühendab tänapäeva ja mineviku, reaalsuse ja kujutluse, argise ja kõrgema, et luua omamoodi eepos, ent seda hoopis teisiti kui varasemates kogudes.
Teiste kujundite kõrval tasub lähemalt vaadelda kogu intertekstuaalsust. Ehtkrullilikul moel on laenatud fragmente (seekord vanakreeka) mütoloogiast ja filosoofiast, aga ka tänapäeva popkultuurist. Luulekogu keskel ei imestagi enam, kui oled korraga kolinud neandertali Ariadne koopast peatselt sulguvasse kõrtsi, kus noored tüdrukud vanameeste mõtteid loevad. Tekst „*must auk valge lumi“ (lk 98) loob ilmselged kontrastid, mis ilmestab terve luulekogu vältel toimuvat polaarsuste mängu. Eristuva liigendusega luuletuse meetrika mõjub müstiliselt, justkui loitsivalt, ning oma paeluva rütmiga on see luuletus opositsioonidel põhineva lugemisviisi võtmetekstiks. „Ava“ omailm on vaadeldav meie maailmana, inimeste maailmana, kus informatsiooni on palju, mõte ja meel ongi sageli hüplik, ent ometi terviklik: „päike kütab / isegi öösel / ta igatseb tagasi aega kus ta sõi inimesi [—] Adonis või Neruda / ma löön hambad sisse / väledalt nagu nirk“ (lk 39).
„Ava“ on stiililiselt ühtlane, läbivalt vabavärsiline, ent tõtt-öelda mõjub see ainsa viisina, kuidas sellist teost üldse kirja panna saaks. Vabavärss toetab kogu kohatist fragmentaarsust, teeb narratiivsuse jälgitavamaks – rangem rütmistatus rööviks osa rambivalgust kujunditelt, mis väärivad õigupoolest oma lava. Üheks tähtsamaks kujundiks on pidev ülema ja madalama kontrast, mis veidral kombel siiski kontrastsena ei mõju, vaid aitab luua tervikpilti. Luulekogu läbivad sümbolid (nt labürint, Ariadne lõng) on kõrvu sümbolitega, mida leiab vaid teatud tsüklitest (nt merikarp, liivakivi) – seeläbi muutuvad peamised sümbolid kaalukamaks ja püüavad rohkem tähelepanu. Olulisel kohal on ka kordused ja siirded, mis ühes kirjamärkide puudumisega muudavad luuletuse edenedes kardinaalselt stroofide ja isegi tervete luuletuste kurssi, nt „vana paar igatseb armumist / teistelegi kinkida“ (lk 68). Mitmekülgsed kujundid loovad võrgustiku, kuhu on „Ava“ lugedes kerge uppuda.
Lisaks kirjanduslikele kujunditele kannavad luulekogus olulist rolli ka visuaalsed troobid – eristuv liigendus sunnib mõnedele tekstidele eraldi tähelepanu pöörama. Näiteks „*punane veri“ (lk 52) ning „*roheline lõng“ (lk 92) on vormistatud diagonaalselt. Nende valgusfoorile omase polaarse opositsiooni vahelt leiame teksti (mis pole, muuseas, kuidagi seotud kollasega!) „*millal emme koju tuleb“ (lk 58), mis räägib ema paaritunnisest, ent samas lõputust kojuootamisest lapse perspektiivist. Tekib huvitav sild punase ja rohelise vahel, nihestatud ajatajuga reaalsus kujuteldava foori taga. Ülejäänud kogust tuntavalt erineva liigendusega, tertsettidesse jagatud „*tule tagasi muusika“ (lk 64) mõjub mantra ja rahvalaulu ristandina, kus kordus on aktuaalne nii tagasitulekupalves kui ka selle vastuses. Kolmandaks eristuvaks liigenduseks on „*musta augu valge lume“ (lk 98) ning luulekogu viimase luuletuse „*ava aken ava uks“ (lk 106) vaheldumisi kahte tulpa jaotatud read, mis paneb teksti kahtlemata teisiti lugema. „*must auk valge lumi“ loob keelemängu luulekogu pealkirja ümber. Oleme jõudnud pärale, avani, mis terve luulekogu vältel end pidevalt ilmutab, hõlmates eneses kõike.
Hasso Krulli „Ava“ omanäolise maailma lahtimõtestamiseks on antud lugejale meeletult informatsiooni. Kujundite kontrastsesse keerisesse tõmmatud lugeja ümber tekib omailm, kus fiktsionaalse ja tegeliku piir häguneb, filosoofia seguneb kirjeldustega palavast suvepäevast ning Päike soovib olla King Kong. „Ava“ on justkui ise üks koobaslabürint – neandertali Ariadne ulatab lugejale katkendliku lõngakera, kuhu too aga välja jõuab, on tema enda teha (või lugeda).
[1] Friedrich Nietzsche. „Götzen-Dämmerung, oder, Wie man mit dem Hammer philosophiert” – Leipzig: Insel Verlag.
[2] Friedrich Nietzsche. „Tõest ja valest moraalivälises mõttes“ – Akadeemia, nr 11, 2007, lk 2443–2455. Tõlkinud Märt Põder.
[3] Friedrich Nietzsche. „Die fröhliche Wissenschaft” – Leipzig: E. W. Fritzsch, 1887.
[4] Friedrich Nietzsche. „Götzen-Dämmerung, oder, Wie man mit dem Hammer philosophiert”.
[5] Friedrich Nietzsche. „Tõest ja valest moraalivälises mõttes“.
Rahel Ariel Kaur (20): „Mulle meeldib keskmisest natuke rohkem luule ja ma oskan enam-vähem kirjutada seni, kuni see pole enesetutvustus.“ 
