Luule

“*ma olin sõbralik pilk” jt luuletusi

Madis Miikael Arro 14.12.2023

*

ma olin sõbralik pilk
naeratus teda nähes
õhkvel põsed lõkkevalgel
leeke peegeldamas
olin lind taevalaotusele maalitu

tahtsin taevast tähti noppida
neid kui õunu õrnalt korvi asetada
suur taevaaednik
aga kunagi ei jõudnud nendeni
alati tuli midagi suuremat ja tähtsamat ette

peen portselanist muremõte olen
siin tühjas kevadjahedas saalis laman ja
ma ei teagi enam keda oodata

 

 

*

tuhat sõna nad sulle voodi seavad
raamatut loevad ja
käekõrval kui eksinud last
juhatavad unne
komistades neisse rippuma võid jääda
end siduda siduda siduda
kurku ploomilillaks tirida
kärbes kosmose ämblikuvõrgus
sa võid siis püüda pageda
aga kõik mured otsustatakse su eest
kõik unenäod vaadatakse ära
läbi arutatakse risti lüüakse
ja sina vaid tagasi ajaprakku libise libise libise

 

 

*

tolmukübemena sa siin seisid
kahe lõpmatult pika
mittemillegi kokkupõrkes
aga ometi said sa hakkama
ometi tegid sa kõik ainult nii
nagu seda teha sai
ei ole vaja enam muretseda ega
silmi peopesadesse matta
kuu enda ümber õhkpeent võrku koob
et asetada see su paljale mõistusele
sule kardinad vaid
kuula vaikuse karjeid
ja naerata
sest kõik su tuttavad pilke pidi
kui kalad konksude otsas
su ihu küljes ripuvad
oodates su haamrilööki

 

 

*

siinsamas sa oled
ometi nii vaikselt kui kardaksid
ja mulle meenub et ma ei teagi mis su silmis end varjab
keda enda ees näed?
kas neidsamu kombitsaid mis enne?
ja ma ju tõesti proovin kogu jõuga
palehigis pimedust kirvega tükeldan
aga tuuled su juukseid ei puuduta
nagu kummitus just mu haardest väljas

kas sa märkasid kui nad mind ära viisid?
ja ma kukkusin ja kukkusin ja kukkusin
omaenese õõnsusesse

 

 

*

must mass jumala armastust
kosmose äärel põrkab
kas andestuses sind unustati?
vaene ullike nägu armiline lootusest
ujuda proovis ja uppus
mis iganes imelisse mõttesse mis tal oli
polnudki see nii hea või mis?
kõik nii pisike siit kõrgelt näib
sipelgad suremas millegi suurema jaoks
homsele millest neile räägiti
kellegi teise sõjaväljal
ja miks mitte?
miks mitte hoolida nii valusalt?
et haprale jääle lamama end seada ja
vaadata maailma murenemas ümberringi
sellise hoolimatusega kõrvale heita
seesama hirm mis sind siia tõi
oh kuidas su silmad süttisid

 


Madis Miikael Arro (19)

Sinu tekste lugedes on mul iga kord tunne, et neis on palju avarat ruumi ja kajavaid saale, mida kujundatakse ühtaegu aistitavate ja abstraktsete kujunditega: ühes luuletuses ollakse peen portselanist muremõte, teises tükeldab kirves pimedust ja kolmandas naeratatakse vaikuse karjete peale. Milline näeb välja sinu teekond ühe luuletuseni?

Minu jaoks toimub luuletuste kirjutamine enamasti puhtalt emotsiooni pealt. Alguses tuleb mul mingi mõte või tunne, mida ma sooviksin väljendada, ja seda üritangi järgnevalt erinevate kujundite ja sümbolitega teha. Tavaliselt keskendun ühele luuletusele paar päeva, tehes selles muudatusi, mis mõtet täpsemalt või huvitavamalt edasi annavad. Siis on luuletus „valmis“ ja mõneks ajaks unustan ta ära. Vahel loen ma luuletusi hiljem üle ja muudan üht-teist. Lõplikult valmis ei saa nad kunagi ja alati tahaks tagantjärele midagi muuta.

Su tekstid kehastavad äratuntavaid kurblikke meeleseisundeid: saamatust, eksimisi, ebakindlusi, möödalaskmisi. Mis sind neid seisundeid üha läbi kirjutama inspireerib?

Luuletusi hakkasin ma kirjutama, et leida oma tunnetele mingi väljund või viis neid seletada. Kuna ma joonistada ei oska ja muusikat samuti väga ei mõista, siis muutuski luule mulle viisiks oma tundeid paremini mõista ning nii on see ka jäänud. See ei tähenda muidugi, et ma ainult ennast halvasti tunneksin (asjad pole nii hullusti, mul on tegelikult päris hästi isegi), aga head tunded vajavad lihtsalt vähem lahtikirjutamist. Teiseks ei meeldi mulle eriti ka rõõmsad luuletused ja eelistan lugeda samuti pigem tumedatest või kurvematest teemadest. Näiteks Sylvia Plathi luuletused on mulle suureks eeskujuks.

Mõni raputav kultuurielamus?

Esimesena tuleb mulle mõttesse Ari Asteri film ,,Kõik Beau hirmud“, mida käisime tüdrukuga mu sünnipäeval vaatamas. Me kumbki ei osanud sellest filmist midagi oodata, teadsime ainult režissööri varasemaid filme. Terve päev oli enne juba ülitore olnud ja kevadhämaruses läksime siis kinno. Kinosaal oli peaaegu täiesti tühi. Järgnevad kolm tundi mõjusid nagu täielik unenägu. Film on nimelt väga kaootiline ja kuni lõpuni välja täiesti ettearvamatu. See kõik mõjus ühtekokku rammestavalt ja raputavalt. Järele mõeldes on see üks mu kõige meeldejäävamaid ja erilisemaid filmikogemusi. Ma arvan, et meil tohutult vedas, et seda filmi sellise teadmatusega vaatama läksime, sest vastasel juhul poleks see kindlasti nii tugevalt mõjunud.

 

eelmine / järgmine artikkel