*
ma olen kõige targem inimene toas
igas toas
portfellis stocks 101 ja myyrileht
ülikoolis tasuta sain
ühiskondlike punktide jaoks kannan kaasas
eksponeerin ühes omaenda meeletu seksapiiliga
elu on mäng
elu on teater komöödia või draama lalalala lalala
peaks sigareid vist ostma
laiendan aroomide kaudu oma võimuala
ja puhun tossu neidudele näkku
ei anna neile asu ega hingamisruumi
niimoodi nad sinusse armuvadki muide
piira nad ümber
pitsita vaimselt ja pigista füüsiliselt
andrew ütles
see su uus teema onju
see taimetoitlasest kutt eks
minu arvates on ta psühho muide
kuidagi külm ja kalkuleeriv
ja mina juba tean
olen kõige targem inimene toas
kuula kullake
ükski mees pole niisama eetiline
ega sõbralik ega haritud ega inimene
aga ometi
kõik naised tahavad mind
sest ma pole taimetoitlane
sest ma mängin mängu
mina
olen mees
TÕELINE MEES
alpha boss babe
õhtu, argine
tegin õhtusöögi
säärase holistilis-nautleva
kõiki meeli kaasava ja äratava
tudengiteraapia
hinge vaakuval pliidil soojendasin purgisuppi
uhket inglise oma
mis enda sõnul pakatavat maitsetest
ja täitsa pakataski, sest sel hetkel oli kõik
idealismist nõretav ja argiimeline ja see siis ongi elu
kahele riisikoogile määrisin pähklivõid (öko) ja ladusin datlid peale (tervislik)
patuvaba vahepala
vihkan seda sõna, söögisüümet
(tegelikult piisas ühest)
süütasin nõretavmagusa küünla
ja tundsin külalisest puudust
*
ma olen vähenõudlik
vähemalt nii ütleksin ma ise
askeetromantik
tahan schielelikku kehadeväändumist
kuldkiired valgustamas lina
ja patja
ja sinu nägu
vahet pole kas koidu-
või hämarikusoojas
ptüi imalaks kisub
aga ütlesin ju et vähenõudlik
kasinus võibki labaseks kiskuda
koidu-hämariku asemel ühtigem ise
loome igavese müüdi
puitraami ja odava tapeediga
*
mõnikord söön iseenesel hinge seest
ja naeran näkku igavesele itkule
otsekui me poleks vanad tuttavad
kes teineteise embusest end äsja lahti tõmmanud
tule kamraad
võta mind enese varju
et saaksin sind lähemalt vaadata
pilkvelpilgul piielda
*
mees ladus kirikus toole
taeva poole
enese ja kellegi ja millegi poole
lunastuse ehk
ja niiviisi ladudes
tal ununes
miks ja kuidas ja kellele
ununes et endale
ja ronis teistele
teel tippu purunes tool
ent tema püsis
jäi mõtetega õhku
jäi teistele vaadata
ja küsis
ega mu kõhklus teid häiri
*
ma olen nii kaua oodanud
et mu meeled selgineks
et hägu hajuks
kuni olen jaamas viimane
pilkavalt pitsitav pastoraal
kihutab mööda läbi vaguniakna
jõuan veel hüüda, et otsin ta kunagi üles
ja jätan teisele poole aknaklaasi nimme
puutumatu puhta pärismaailma
võssakasvanud orgude ja läbipõimunud võradega
aga kuskil kaugel on vagunis killud
ja mina rohust läbi kasvanud
pistan põllulilled naha vahele
jaaniussidele seltsiks
Johanna Rannik (23) ehitab laudteed toetava (enese-, ilma-, loome-)kriitika ja hinnanguvabaduse vahele ning on salaja terve see aeg luuletanud ka.
