Seda kevadet mis väljas praegu
on isegi kui ta meenutab midagi
ma ei pahanda
mul ükskõik ärgata vara kui päike tuleb kell pool 9 voodisse
ja tulla alla teen kohvi ja loen raamatut õues trepil kükitades just kükitan sest pole küllalt soe veel et istuda ja pärast lähen pimedate silmadega tuppa
Mõistan täielikult, et oli vaja õigustada enda sealolekut. Esialgu võis ta tunduda pretensioonitu, lihtsalt niisama. Siis aga omandas ta mingi küsitavuse ja viisi sellele vastust leida. Välisust lahti tehes ja õue astudes need küsitavused nagu hetkeks pehmenevad.
väljas on ikka veel soe
muidugi ma ei pahanda
hämmastav et selle olematu mastaabi juures olen suutnud ikkagi kõik need neli päeva vaid mõelda aga olles mingi sarnase pasa just läbi teind saan aru hästi et halb tunne kaob küllalt kiiresti ära ja tulevad uued asemele
Liiatigi ükski osa sellest, mis juhtus, ei šokeerinud meist kumbagi. Asjade loomulik käik.
Isu on kadunud ja seetõttu panen rohkem rõhku söögile. Planeerin endale õhtuks midagi maitsvat ja see viib mõtted mujale. Viimasel ajal olen söömise asemel õlut joonud ja nii läks ka täna. Kena planeeritud õhtusöögi asemel olin kena noormehega jõe ääres. Mõtlesin vahekorrast temaga ja see tekitas ärevust. Ma ei soovinud seda ja ei saanud aru, kas tema sellest mõtles. Vahepeal tahtsin öökida. Vahepeal tundsin igavust. Vahepeal kannatasin ära. Kuni selle hetkeni kui ta ütles: „Kas tõmbame otsad kokku?“, siis äkki tundsin kurbust, et ma ära lähen ja et see siin jääb maha. Mitte muidugi suhe selle noormehega, ei. Mitte ühegi noormehega.
Veel üks päev, mil lähen pimedate silmadega tuppa. Veel üks päev, mil kammin oma juuksed tahapoole. Veel üks päev, mil päike on peaaegu soe. Maailmas olemise tunne lõikab kuidagi eriti võikalt ja ma ei oska otsust langetada. Kas küsida ja saada teada tõde? Kas küsida ja saada teada tõde nüüd või hiljem? Kas küsida ja saada teada tõde otse või kaudselt?
Loen raamatut ja see on kurb ja ma nutan. Nutan ja suudan jälle orgasmi saada. Kaks märki, et just nagu oleks kõik kenasti. Või isegi hästi. Samas olen nagu udu sees või ääre peal, iga hetk kuskile kukkumas, ma tean, vist ei ole kuskile kukkuda.
Jamh – ja kuidas seda kõike sulle seletada? Jään magama öösel, su maik suul, ja see on hea. Olen järsku positsioonis, kus peaks justkui midagi seletama.
Kange tunne tuleb su käest küsida, kas sa tegid veel ühe suitsu enne magamajäämist ja pärast mind. Kange tunne tuleb su käest küsida, kas sa oleks andnud mulle ühe selle kange musu, mida sa nii hästi oskad.
ükskord tulid selsamal tänaval ühed mehed
varsti läheb pimedaks ja sis on pime pime pime pime järjest se ei lõppe seal on igast urkaid ja paska natuke verd vist liigeseid läbikasvand üksindus ja tuim nõgi mis katab iga su kehaosa tolm jääb sinna kinni ja higi ja rõvedus mis paiskub sisse kui hingan ma ei maga sest mu silmad ei jää kinni ma aina hingan ja vaatan hingan ja vaatan hingan ja vaatan läppand õhk praguneb
väljas on tuul mis tõmbab üles neid kübemeid mis üleeilse vihmaga veel maha ei tulnud ja õhk on sopane jõest tõusevad ihukarvad püsti kas ongi nüüd nii jah vist küll kas sa tahad mind jah is she pretty is she all that you want is there time for us to fall in love[1] vastuseks sellele esimesele is she pretty jah ta on vaikselt hakkab vihma sadama ja kes ei tahaks sis olla se tema nii hea meel oleks olla ongi ongi olla se teine ta pladiseb katuseplekile ja mina kuulan seda ja mitte midagi muud nii kerge on seda kõike unustada nii kerge on sellest kõigest läbi tulla lõpuks väsinuna sellest üksteise ajude nussimisest et isegi kujutlus su kollasest kõrge kraega särgist ei tee mu tuju heaks teeb hoopis halvemaks ilus turtleneck kust said üks piff andis se on läbiv nali mu elus
kaugelt paistab mingi kollane mingi mälestus mingi õhk mingi asi kui se meie asi oleks tead ma tõmban kägarasse tõmban sukad jalast tõmban keelega ta on rahus ta magab ma ei jää veel pikalt magama aga täna öösel ma ei näe und täna ma korraks ärgates tahan uuesti magama jääda täna ma
kui sa veel veits ootad ma annan sulle loo mida järgida mida lugeda siit
ma näen kuidas sa kondad mööda tuba ringi siia ja tagasi jälle kuskile nurka
Tekib täiesti õigustatud küsimus ja sellest ma loodan rääkida toimetajaga, kas, kui koorida maha kõik puterdamised, needsamad kondamised toa otsa ja tagasi ja, kas siis jääb alles ainult kondikava – mõttetu ja tühi ja näljane –, kes nõuab lugejalt midagi, mida ei peaks nõudma, süvenemist teksti, mis ei anna midagi tagasi, või on tal oma igavuses-narratiivituses-endassesulgumuses mingi teine, mingi lisakvaliteet, mis tõstab üles ja kõrvale (vasakule) kõik stiililised mühaklused ja üles ja kõrvale (paremale) kõik sisulised puuduolekud ja näiteks pakub midagi, mm, ma mõtlen korra, mida ma ise tahaks. No ongi see mingi lisakvaliteet. Ma ei mõtle, et ta peaks kuidagi poliitiline olema ilmselgelt. No poliitiline oleks iseenesest otsus jätta kõrvale igasugune narratiivsus ja suvalt laksida mingeid mälu- ja tundepilte ja siis keegi ütleks, et kulla inimene, mine psühholoogi juurde, ja tõesti, ega seda ei jaksagi kaua lugeda, ma usun täitsa.
Ja mis muu võiks teha seda kõike kasvõi kübemevõrra paremaks kui üks õun? Üks hää sale krõmpsuv mahlane purikas.
Jah, ja siis koidab veel kuskilt see kriitiline noot, et kas ja kuidas neid sisenalju peaks siin kontekstis kasutama/eksponeerima? Et ma saan aru, onju, loogikast, et ma tulistan oma mõtteid täiesti valimatult, siiski silmas pidades, et võiks olla mingi teatav lisakvaliteet selles osas, et seda oleks teistel huvitav lugeda ja nii, aga ikkagi, ikkagi võiks alles jääda mingi vabadus, mingi ausus, mingi toorus, eks, ja siis seal kusagil vahepeal hõljuvad mingid sisenaljad, mida tahaks sisse panna, aga ei tahaks, et lugejal tekiks mingi kohutav väljajäetustunne, umbes sama nagu siis, kui keegi läheb galeriisse ja tunneb end seal lollina, see on ikka nadi lugu ja muidugi nõme lüke kunstniku poolt, kes end kuidagi normaalselt ära ei seleta. Siinkohal ei osuta näpuga mitte kuskile mujale kui ainult iseendale. Loodan, et see oli arusaadav.
Jah, muidugi mõtlen sellele, et mulle on antud mingi võimalus, ja mida ma pean nüüd välja kandma. Ei ole nii, et võitled sitaks ja valetad igal pool taotlustes enda kohta head ja paremat kokku ja siis järsku ei deliveri.
Ja muidugi see lahtub. Laabub ja läheb paremaks, muidugi keegi ei arvagi, et ta jääbki, see äng, ma mõtlen, ja mida päisemaks ma muutun, seda arukamaks muutuvad mu mõttekäigud ja seda loogilisem tundub vaid üks pigem positiivne ja optimistlik väljavaade, et kõik laabub lõpuks kenasti. Muidugi on, jah, asju, mida oleks võind teha teisiti ja mitte koormata enda sõnavalinguga. Muidugi ma ei eelda, et keegi selle kõik läbi loeb, aga oletame, et üks inimene loeb, siis ma tahaks tema ees isiklikult vabandada, nii et kui keegi on siiani kõik selle teksti läbi lugenud, siis te võite minuga ühendust võtta ja ma vabandaks teie ees hea meelega. (plis helistage +372 56942972)
pühapäev 9. mai (ärasõit 6 päeva tagasi)
väljas on nii kohutavalt soe nii soe teen pea märjaks et õues istuda loen hetke kõik sumiseb mu kohal hetkekski ei ole vaikne
sa tahad magada aga mina tundsin ennast täna jälle ilusana tahtsin minna ja olla veel olla veel kohtades kuskil teki peal palavas pargis ja vee ääres sina tahtsid magada aga mina mõtlesin terve aja suitsetamisest mõtlesin uutest kohtadest ja ei tahtnud koju minna ei tahtnud tuppa minna aga nüüd istun pole viga
inimesed on õnnelikumad on õnnelikumad siin kui kodus
kõigest sellest kõigest sellest SELLEST ei väsi ära ei hakanud kordagi halb vaid kuskilt kaugelt oli naeru kuulda kergelt päevitunud põsed ja naer ma ei ihanud kuhugi ära ma ei igatsenud hetkekski kedagi ainult selles hetkes juba sis sain aru et ainult selles hetkes olin ma päriselt õnnelik seal oli üks trepp millest sai alla minna maja taga nii et ei pidanud üles tänavale minema selle ääres kasvasid sirelid ja nad olid peaaegu õitsema puhkenud ja seda palju palju varem kui ma olin harjunud veel polnud mu sünnipäev ja se oligi jõudne samm edasi eemale vanast ja se uus mis asemele tuli oli hea oli süüdimatult täpne oli päris tunne
võiks küsida kas sa magasid aga ma ei küsi silmitsen kuidas oled oma kandilise padja peal ja kui eemale vaatan sis korraks käib jahe tuul mu selja tagant läbi ta on vahetu aga vahe ka kõva toominga lõhn ja päike päriselt päike ja oma poegade naljad mis igavesti ka 20 aastat või isegi 24 aastat hiljem panevad naerma panevad kõvasti kõhu sügavusest algavad ja põlvede taga lõppevad lained korduvalt kaduvalt üle käima se on õnnelik pühapäev
esmaspäev 10. mai
ma tegin sulle ka ühe keedumuna aga sa ei pea seda sööma kui sa ei soovi
õnneliku pühapäeva järel kergelt jahedam öö ja lahkumine
käed on rinnal risti kui magame sa kallistad mind läbi öö läbi une aga seekord on viimane kord kurb on aga mitte üleliia vaatan su silmi ja näen seal seda mida ma kuulda tahan kõige lõpuks muidugi selgub se et olin endal lubanud sind südamega (((armastada))) ja nüüd se süda istub köögis ootab kohvi tilkumist ja keedab mune kõvaks teeb akna lahti väljas on pärast kergelt jahedamat ööd kergelt jahedam päev on helde roheline muru ja ühtlane hall taevas süda teeb oma toimetusi aga ta ei nõua midagi mis tal ikka nõuda ta jääb täna tühjaks eilse räbu jupid korjab tänavalt üles üks tumeda peaga mees kes hoiab enda rinnataskus südame all üht vilet ja suitsupakki ja kui ta mind vaatab kui ta mind korraks vaatab sis tema süda tardub ta on sellest miraažist võlutud hetke pärast jätkab ta kloppimist
köögis korra seisatades on vaikne on topeltkogus kohvi ja poole vähem suudlusi kui tavaliselt süda tahab kedagi armastada nii lihtne on kedagi armastada tundub se on lihtne
ta on keset ööd ärganud ning käe mu seljale pannud ma pööran ta poole ta pöörab mu poole läbi une täitsa lähedusse ja sosistab pooleldi ütle midagi räägi midagi ükskõik mida ma vaikin väga kaua mis tundub nagu üks pikk pikk aeg ma takerdun iga mõtte lõpus koperdan selle ja ütlemise ja tähenduse ja tagamõtte otsa ning lõpuks loetlen talle öös: mulle meeldivad väga meeldivad su rohelised silmad kui neid võib roheliseks pidada mulle meeldib su põlve taga kus reis läheb üle sääreks on pisike lohk mille üle hele nahk pinguldub ja seal voolavad sünged veresooned mulle meeldib kui sa mulle otsa vaadates naeratad kui ma olen hetk tagasi tuppa tulnud ja väljas on päike hetkeks pilve taha läinud sa naeratad meeldib kui sa kerge käeliigutusega mingi eseme ühest kohast teise asetad kallis kallis kuradi ma pean sulle tunnistama (seda kõike ma ei öelnud) ma tegelikult sinu juures neid loetletud osi armastan kõige vähem ma lausa vihkan neid kui tõele au anda aga selle kõige ütlemiseks ei olnud mul tol päeval julgust ehk teine kord
sa hakkasid ära minema ja ma viskasin õhku mõtte et kui sind enam ei ole sis lähen poodi ja ostan ühe õlle või ühe radleri ja lähen parki istun maha ja üritan tunda kas tahaksin kuskil mujal olla ja ma tegingi täpselt nii läksin poodi ostsin õlle ja ostsin ka radleri ja istusin parki ja ausalt öeldes täiesti ausalt oleksin tahtnud olla kuskil mujal keegi teine kellegi teise tunnetega kellegi teise mõtetega kellegi teise maailma sees ja ma ei tahtnud enam juua ei seda õlle ei seda radlerit ja se ilus eilne tunne et ei tahakski kusagil mujal olla vaikis mu sees nii täielikult et hakkasin kahtlema kas ta üldse kunagi olemas oli ja üle võttis hirm seljataguse pärast ma jõudsin juba harjuda mõttega et sa oled kuskil mõtled mu peale et se kõik võib tunduda ja ongi ilus ja loogiline
aga niipea kui ma jõudsin muutuda meeleheitlikuks tulid mu kõrvale lesbid kes suitsetasid vaheldumisi kivi ja armastasid üksteist nii lootusrikkalt jagasid jonu kahepeale võrdselt kirglikult hingasid üksteise peale suitsu hingasid üksteist sisse ja ma sain aru se suure tähega mees ootab sind kuskil tulevikus praegusel hetkel tõenäoliselt saksa keeles ropendades meeletult peegli ees tantsides just sel hetkel habet ajades ja suitsetades koni lõpust viimased hingetõmbed kõik korraga ja lõpuni ja igavesti ja valgus paistab häguselt selle väikese toa aknast ja suits heljub ja väikesed pilgud paremale ja väikesed pilgud vasakule on ainsad mis annavad aimu et ta on tõeline – selle sõna tüvises tähenduses – tõeline ehk päris ja maine ja kompromissitu ja segane ja kallutatud ja vahe inimene kelle pilkased mustad silmad võivad meenutada ööd sellel samal palaval päeval kui me kohtume se on muide seesama päev kui mina jõuan lõpuks narratiivse kirjutamise juurde pärast vahepealseid rännakuid ringiga tagasi ma näen et kell on kolm tundi edasi liikunud
teen veel ühe tobi ja joon ikkagi radlerit ja kuskile enam ei kipu
11. mai
ta juuksed olid pea peal püsti kui viimane kord nägime se oli kena nagu alati ja tekitas kodutunde temaga oli turvaline ja ma teadsin ta oleks olnud minuga hell ta oleks olnud minuga hull ja se kõik oleks võinud juhtuda üle kolme aasta tagasi
se oli veel külmemal ajal saime korraks jõe ääres kokku sa kõndisid mu poole laiad õlad kiikumas vasakule ja paremale ma naeratasin juba kaugelt sulle vastu ei suutnud tagasi hoida ja me kiirendasime koos sammu kõndisime poe poole et osta õlle sa küsisid kas hakkame jooma ma kiirendasin sammu koos sinuga meie vahel meile kahepeale kokku jätkus väga vähe muresid ja mõni hea ja piisav mõte et sulle juba kaugelt vastu naeratada jõudsime tavaariga jõe äärde tagasi käed täis pudeleid mille kandmiseks sa abi pakkusid mul on ainult nii palju ruumi kahes käes jõudsime maha istuda kui sa mind usalduslikult vaatama hakkasid ja lõpuks tuli välja et sa kartsid minusse ära armuda sest ma olin tookord paar kuud varem sind suudeldes jõudnud sinu juurde ja veetnud öö seal pesuväel mitte alasti su lähedal teki all oli soe kartsid minusse ära armuda ja vaatasid usalduslikult nagu räägiks saladust et sa sõidad peagi minema ja ainult mulle said sa seda nõnda rääkida sest mina ei hakka sind taga igatsema mina ei hakka sind ümber veenma mina ei hakka su pärast muretsema või nii sa vähemalt lootsid sest ma näisin sulle kindel ja eemalolev su jutust käis läbi hetk viimasest korrast kui sa ära sõitsid ja tegelikult olid kohutavalt kurb nende kaugete mägede vahel kus võis aknal suitsetada värskelt kirjeldada vaateid ja baare ja noori inimesi kelle jaoks oli alles klar alles geil alles krank[2] ma lonksasin janukalt purgist õlle sind vaadates jõge vaadates sa kõnelesid põgusalt ärasõitmisest ja mina unistasin sinuga kaasa tulla ma lootsin ja uskusin tõesti et sa oled võimeline minema end lahti tõmbama ja lahkuma aga tagantjärgi olen mõelnud et äkki sel hetkel sa istutasid selle unistuse ja võimaluse minu sisse ja juba peaaegu kohe pärast meie vestlust hakkasin ma plaanima sõitu olin hoopis mina se kes läks ja viimasel ööl nägin et sa soovisid et ma ei läheks nägin et sa soovisid mind hoida mind tagasi hoida meie väikses telgis oli meie vahel nii mõndagi ja meie vahele jäi nii mõnigi kurbus ja sa ei hoidnud mind se öö kaisus mul oli külm kohutavalt külm ja kui ma oma rumaluses olin sulle haiget teinud oma hulluses sind käest tõmmanud koridori ilma luba küsimata enda huuli su süljes niisutanud kallis ma kartsin et ma kuivan kokku järgmisel päeval kui me kallistasime sis ma ei võtnud päikeseprille eest sest ma kartsin sest ma nutsin ma nutsin kõvasti enda sisse ja sel hetkel oleksin tahtnud sinuga tulla maale kus oli su ema kelle sügav sisemine soov oleks olnud olla mees olla sulle isa eest keda enam polnud ja keda polnud ka sis kui ta veel oli ja kelle kohta sa keeldusid ühtegi halba sõna ütlemast kelle haual me ühel ööl kahekesi käisime ja sa rääkisid kenasti pisut tasandatud häälel oma lugu aga sa ei olnud kurb ja mu kallistused ei lugenud sulle midagi
kalla oli esimene naine keda ma armastasin
enne kui täiesti pimedaks läks ja sadas ja sadas ma igatsesin su maakodu vihma suve mere ääres pärast sauna kui päike tõusis häbematult vara ja paistis selgete kiirtega leiliruumi ma valasin keha jaheda veega üle ja aur tõusis ja hommiku soojad õhud ajasid mind hulluks ma tuksusin üleni õhkasin sooja sisse hingasin nagu lainetab värske meri hommikul taevas helenes hetkeks helendas hetkeks enne kui võõral maal läks päris pimedaks ja ma olin üleni seal pimedas ei näinud enam istuda ma tahtsin tagasi sinu maale olla sinu võimuses kus kõik oleks otsustatud ja ma ei peaks üles kaevama uusi mehi kes mind süles kiigutaks pimedusse along with ein bier oder drei[3] ka sel pole viga ka se ajab asja ära ning lootus et se majatagune vihm peseb mu konide tuha ehk on tehtud õiged otsused
öö on külm ja sajab ja sajab ja sajab ja ma täpselt ei tea aga se oli mingi kangem kraam lõputult lõputult suitsetasin kui sa ära läksid ja sa ära läksid ja sa ära läksid me helistasime talvel varahommikul kell 4 ma olin veel üleni täis armastust su vastu ja lootsin sis et sa valid minu ja se selgus asendus õige varsti päris vihaga kus kõik mu mahlad kiilusid kinni väljas jää ja üksikud mehed kes mind vaatasid kuigi ma olin näost hall kõige selle keskel meenub kuidas ma väiksena pikali pimedas teki all nutsin ja kirjutasin ma vihkan sind ma vihkan sind üleni taevani lõpuni nagu ma sind praegu selles talves vihkan vihkan nii väga et ühel ööl keset lund tunnistan ühele mehele ma tahan sind ma tahan sind ma tahan sinuga magada nii et sellest ei ole midagi hull lootus oli end katki kukkuda end puruks sodiks tee peale laiali tõmmata
kindlus on ülehinnatud seda kõike ei olnud päriselt olemas kui me räägime sis me räägime hetkest ja iga võibolla on tegelikult ei
mul on kõvasti vedanud ja ma ei mõtle enam nii nagu vanasti et miks teised said aga mina ei saanud sest vahepeal olen ma nii palju saanud
suvi juba
(kodus korraks)
purskkaevust vesi iga piisa langemist ei ole eraldi kuulda rohi jalge ja istumise all on nii pehme ja roheline liiga roheline selle kohta et on olnud aastasaja kõige soojem suvi ja soome lahes mõõdeti eelmisel nädalal +26 kraadi se on kõigi aegade rekord kui me kasvame suureks sis sõnad hakkavad vastu maad käima vahel harva vb paari aasta tagant ei ole sellist tunnet ma ei oska öelda
augusti lõpp
Pärnu
kisun aina tülli tüütu on raske väsitav midagi on kangesti vaja ära lahendada ja sellega ei saa väga oodata paar päeva või nädal ei tea kuidas ma siia sain kuidas seda olukorda lahendada ma pesen end aga olen jälle must mu käed on nõrgad ma värisen üle terve vasaku poole ei tea ei tea kas tasub seda asja ette võtta aga se piinab mind se närib mind seestpoolt tühjaks väsinud kõigun lihtsalt siia-sinna äkki piisaks kergest vaikusest üleminekuperiood miski ei ole kindel uus impulss ei lase end oodata ükskõik tulemus on ülemus on sama ma kardan tuimus on õudne midagi ei ole teha tuleb käima tõmmata ja jõuetu häälega mees ja jõuetu häälega naine olen mina
kõik on hästi kõik on nii väga hästi üks asi korraga kas ma peaksin end pesema ma peaksin end pesema puhtaks kõigest nüüd küll nüüd küll nüüd juba võiks kõike mattev lebra lädra põud on küllus kõigest teisest otsast jälle miski tõmbab maha tõmbub kokku sisimas ma olen kas ma olen mürki täis ja se on halb aga se võib olla on olnud hea ei ole võimalik eitada kaunis põud hoiad end hoiab end hetke tagasi on valus on sitaks valus ja sis seal tol korral äkki ka eelmisel oli hetkeks tunne et ma ei kirjuta enam kunagi midagi
sügis
Tartu
sa lõhnad hästi
sa lõhnad mingit moodi tulevik
siia on võimalik midagi kirjutada
sa pidid ära õppima et ainult hästi vähesest piisas
sulle
teistele
mõni on mõni ei ole (jääb kordama) tolm meie järel ja kohtades kus me oleme juba olnud
asjad
pintsel
värvialus
must värv
käärid
teine särk (suur t-särk)
teised püksid
trummid
laud (henri pool)
mikker (seal)
tehnika (aparaat)
arvuti
sulle leyna
kui mind kutsud sa
ambient ragin
lindistus
redel (seal)
veekeetja
kohv
kann (henri)
saumikser
kikerherned
tahiini
nuga
lõikelaud
porgand
toolid 6 tk
trummitool
paberidkäärid
akutrell
suured kruvid
present
septembri lõpp
tagasi
Olen kohal. Süda ei valutagi nii kohutavalt. Ei ole nii halb, kui võiks arvata. Võibolla on asi selles, et ma ei kujuta enam niikuinii elu ette ja tean, et kõik läheb niikuinii samasse rappa tagasi. Oleme nii palju jaganud, nii palju koos nutnud, nii paljust sitast läbi tulnud. Kui ära läksin. Muidugi nutsin trammi peal, aga siis nägin lennujaamas kedagi, kes oli palju kurvem kui mina ja siis ma olin ok. Berliinis olid nad nii väsinud. Mul sai lõpuks täiesti siiber sellest, et nad tahtsid iga päev nii vara magama minna.
nancy holt ja robert smithson „swamp“ nutan hamburger bahnhofis üksinda nutsin kedagi taga ütlesin pärast telefonis ja sis ta vist nuttis ka hakkas nutma
mõte. video: helistan sõbrale ja ütlen et jou ma tahtsin sulle lugeda seda luuletust ma kirjutasin sellele uue lõpu ja ma tahan et sa kõnniks ümber tartu kunstimuuseumi ringi ringi ringi samal ajal kui ma loen seda luuletust
publikusektsioon kogu aeg seal ruumis olemas
Täiesti võimatu on midagi ammendavat öelda. Alati on vaja, peab minema veel detailsemaks. Võiks kirjeldada tunnet, aga neid on liiga palju ja lõpuks pole mul usku, et see midagi teeb. Aga kuidas siis? Lihtsalt teha kirjutamise asemel mussi.
Tulevad meelde detailid muust ajast, muust kohast. Ta ütles, et mul on ilus käekiri (kuula Signali raadiost, kuidas), kuidas saada kontakti selle inimesega, kellele ta seda ütles? Võibolla ma pean kirjutama hoopis sellest korrast, kui me läksime sealtsamast ühel hoopis, hoopis teisel ajal.
Samuel rääkis siukest asja (mdea kas mäletan õigesti ikka??), et alguses ei olnud igatsust olemas (halba tunnet), siis tuli jääaeg ja inimene hakkas igatsema sooja. Keha tajus mingit muutust ja koges olukorda, kus oli olnud hea ja enam ei ole. Ja nii tuleb välja, et iga igatsus on tegelikult see esimene ürgne igatsus sooja järele. Midagi sellist.
põud on millegi harjumuspärase puudumine midagi ei ole aga kas selle asemel on võimalik leida midagi väärtuslikku kas selle asemel on võimalik olla parem mingis teises suunas me olime seal kõik koos kaua ja kaua ja kaua ja fakk ma igatsen seda nii väga pööran enda sisse selle asemel et vaadata väljapoole enda ümber kus on teised inimesed ma igatsen seda sooja (paar lk tagasi)
me olime kõik koos ja se oli kõik millest ma olen unistanud peaaegu nutan jälle peaaegu nutan siin kruusa peal & tolm on ümberringi eilse peo hõng & poisid on rõõmsad et kõik kukkus kenasti välja ja mina kurvastan ja kurvastan veidi sest mul on ka olnud tore on olnud tõesti suurepärane elada koos nendega kes olid tõesti mu jaoks olid tõesti mu jaoks olemas aga eile ma ei osanud enam kõike unustada vaatasin teisi olen unustanud punktid ja muud kirjavahemärgid olin eemale jalutanud ja jumal mu peas lakkas rääkimast ma hingasin või olin se mina või oli se mu keha mis tõusis sõnadest eemale ma seisin seal ees ja teid (neid inimesi) vaadates mul käis eriline jõnks seest läbi kuhu ma praegu igatsen värelen kuskil vahel
üksinda on hea olla voodis
(vanu tekste igatseda) ja otsida neid google drivest
igatseda seda mis oli hea
ja seda igatseda
vilniuses spunka baaris (sai õlle) laulsime leedukatega ärgake baltimaad ja saule jõi end nii täis et võttis minust kinni (ma arvan) nii nagu ta oleks kohe tahtnud teha ta küsis kas keegi ikka ütleb mulle kui ilus ma olen ma ütlesin ma ei tea ma ei tea ja sis me kukkusime maha ja victoria viis saule takso peale ära ma olin täiesti täis ja kõndisin vanalinnast välja et sealt takso võtta ja sõita oma täiesti nõmedasse tuppa kus ma need paar kuud elasin ja üritasin saulele seletada mis värk selle patška sigaret lauluga on aga ma olin nii täis et ma ei mäletand ühtki sõna peale patška sigaret
ja ma tundsin oma kätel lõhna
ja ma tundsin oma kätel lõhna
ja ma tundsin oma kätel lõhna
ja linn hingas mu peale oma suve lõpu hingeõhku täitsa edukalt tõstsin su sulgudesse (õhtul väljas) „if music can do something like actually DO something then this, no?“[4] täiesti punane valgus & sees võib tobi teha sen naiss a enne käin kusel üritan kristinale pilguga öelda et ta mu õlle valvaks jätan selle leti peale ei tea kas ta sellest aru sai
vetsus seinal:
………….. Some say love is a river
………….. ………….. Who?
………….. ………….. ……….Me [5]
siin olen aint mina ja vanad mehed ja mingi kreeklane (hiljem saan teada) on mu koha ära võtnud muidugi ja küünitan et oma õlle võtta kükitan lava keskele keegi ei seisa vaid tossavad servades kükitan & keeran suitsu flo ostis mulle pueblo tubaka mis on täpselt samamoodi sinist värvi mis mu küüned praegu eestis oleks se sinikasinine siin on se pueblosinine
„are you with them you look like you belong to them“ (kreeklane)
„no i’m not“
„are you french“ (kreeklane)
„no“
„where are you from“ (kreeklane)
„estland“
„oh iceland“ (kreeklane)
„no, estland“
„i’ve been to tallinn“ (mingi mees kõrvalt) „my ex wanted to go to finland so we did a tour around the baltics“[6]
ta ema on prantslane
„you don’t have the accent“[7]
sest ta ema on prantslane
enne karliga:
„can you actually say das ist krank in german“
„yeah you can actually“
„oh cool“
„you can say diese party ist krank“[8]
baar
Millest me üldse rääkisime? Ma ei kuule, mida see poolprantslane räägib, ja anyway, see on väga igav, muusika on nii kõva, et ma ei saa mitte ühestki sõnast enam aru. Ma ei kuule ega taha kuulatagi, vaid tahan bändiga rääkima minna, nad olid just õues suitsul, aga kui lähen, siis neid pole. Läksid tõesti magama või? Jah, ma ütleks, kobin tagasi sisse, tantsin veits, ei viitsi nende vanade meestega tegeleda, ja järsku: „NOTHING! NOTHING!“[9]
Fakk, see on seesama tüüp ju. Istub lava serval, lähen juurde. „if music can do something like actually DO something then this, no?“[10] , „i really liked what you did“[11] jne jne
Pärast suudleme. Kingin talle oma David Foster Wallace’i juttude kogu ära. Ei taha seda enam, sest üks nuttis sinna vahele oma pisaraid tookord ja iga kord, kui näen seda, tuleb meelde. Ostan uue, kui tahan. Tassisin ta suure vaevaga Saksamaale, nüüd hea kerge ära anda.
baari ääres
Fakk, mis ta nimi oli? Küsin. Jakob. Ta on pahane, et ma ta nime ei mäleta, aga puudutab mu nägu. Võtsin juuksed lahti. Mittestaatiliste meediumite jutu peale ütleb: „I’m very glad I met you. I think you’re very special and sincere.“[12]
Bljäääääd, igal ä-l eraldi täpid. Sõidab home Baselisse esinema ja siis veel ja veel ja veel, kuhu iganes neil tuur viib. Hommikul päike ja päike ja googeldan, tuleb välja, et ta on kuulus. Ma ei ütle talle. Proovin hakata seda ütlema kuidagi stiilis „do you want to hear a secret“[13], aga ei ütle. Öösel annan talle oma jope ja palju segaseid signaale. Tegelt ongi juba hommik. 6-aeg lähen voodisse.
jou on sul aega w tahad kuulda ma kirjutasin uue lõpu sellele before&after tekstile:
sa oled alati after
ja iga foto sinust on before
mida see tähendab kui ma ütlen
ei muretse
vaatan rongiakna peegeldusest
iseend taaskord
on kõik nagu kunagi
ütlen niisama
sellest piisab
aeg on selline
aeg on
aega on
aega on nüüd mõelda
mida see tähendab kui ma ütlen
olen ma praegu see
kes on sõitnud ära
kes on öelnud
kes on vaadanud end rongiakna peegeldusest
kui ta süstab läbi pimeduse
kas sellel on mingit vahet kui ma istun jälle
kuskil võõral maal vaatan peegeldusest iseend
olen ma üldse kasvanud
kui ta süstab läbi pimeduse öhe
paljud välismaa baarid on before
sina oled before kes on juba olnud seal
nad lähevad omavahel segi aga
rongijaamad ja inimesed ja teised inimesed
ja lennujaamad ja inimesed
lõpuks samad
„i’m sorry i did not mean to undress you“[14] ta käsi puudutab mu selga
õhtul sixer ja rong flo juurde jääb keset tunnelit seisma mõtlen et siia ma jäängi selles on kergendust selles on kergust aga ka pimedust klubi ukse taga on järjekord ja lähen hoopis jala charlottenplatzi ja u-bahniga koju hommikul kellad taovad jälle pühapäev üksinda pühapäev üksinda
„is this shirt a statement“
„what do you mean“
„i mean the fact that you have NOTHING written on it“[15]
kui bändikaaslased uksest välja läksid läbi suitsu läbi täiesti halli õhu täiesti kaine näoga: „NOTHING do you want another drink do you“[16]
mida me räägime millest meil on üldse rääkida ta vaatab mitte minust läbi vaid täiesti mind se on kena se on kõik kena aga
flo juures annaliza toas teeme järjest tobi ja vaatame telekast mingeid vanu ida-saksa muusikavideoid mis ausalt öelda ajavad mind oksele teen veel tobi veel annaliza tuba on nagu mingi koobas kus on sitaks raamatuid ja piipe öökapi peal das geheime tagebuch der laura palmer[17] tal on pohmell aga voodi on ülikenasti ära tehtud
Elan kohas, kus on võimalik hakata rääkima ja lause lõppu jõudes olla unustanud, mis oli esimene sõna. Jälestada enda teret. Olen väsinud. Tüdinenud sellest, kuidas mu „tere“ kõlab iga kord sama intonatsiooniga täpselt ühes ja samas kohas teeb hääl jõnksu ja ma tean ma tean midagi midagi su sees teeb selle jõnksu kaasa ma tean ma tean ka mina olen sinusse näinud
rääkisin seda juttu baari välisterassil kartsin terve aeg et ma jään liiga purju ei lähe koju kui vaikselt inimesed minema tiksuvad varsti aetakse kõik minema aga meil lubatakse jääda ja jääme õhku kerkib küsimus kas sa nutad nüüd natuke ja sis me joome viina ja sis me pidutseme edasi ja täpselt nii lähebki väljendan oma kiindumust jään õhtul kauaks üles joome veini ja kanepivõiga kakaod mulle pakutakse peeneid asju räägime itaaliast ja itaallastest milanos on ilmselt soe aga meie sõidame napolisse varsti räägime itaalia toidust ja ma jään täiesti kivisse
Teen kohvi ja toon talle laua juurde, teen piima soojaks, sest ta ise ei viitsi seda teha kunagi, aga talle meeldib, kui see on. Ise istun kööki, joon oma kohvi. Midagi ikka teen. Gümnaasiumi viimasel päeval ütles filosoofia õps: „Ei tea, mis teist saab, midagi ikka saab!“
Sai. Paljudest. Ma ei tea, mis täpselt. Suvel sõitsin Saksamaalt koju, öö oli nii nii valge. Helsingis ümber istudes loojus päike, lennuväli mattus sellesse oranži. Istusime Kolme Lõvi ees varahommikul. Kommis erasmuslased aelesid üksteise otsas paljajalu selle sitase põranda peal ja maas ja me kõik olime peaaegu paljad, öö oli nii soe. Hommik tuli kohe kätte ja sõitsin Tartusse. Ja jälle varahommik. Jälle laulud, mehed, kes küsivad su numbrit, ja mõtled peaaegu, et võiks ju anda. Polegi midagi kahetseda, nii kuradi palav on öösel jõe peal. Laulame kellegi korterikaaslase toas, olen liiga täis, et klaveri klahve õigesti panna.
ja kõik on linnas ja sa oled tagasi su gümnaasiumi klassivend purjus peaga ta on edukas ta on väga väga edukas ülikonnaga mees ma tõesti ei oska soovitada ja ei tahagi kedagi siia tuua se on täiesti liigne festivalil kõik on heina täis kõigega kõigiga rääkida sitta päev otsa õhtu otsa bände ei kuula jälle jõudsime viimaseks lauluks a pohhui oleme nii purjus ajame kõigile sitta käime koos kusel ja ütleme et lähme vetsu keppima naerame kohutavalt täiesti pime on ja siin pole ühtegi lahedat inimest aftekal teeme ja se on lõputu lõputu ei lähegi magama pole midagi vaja toon lennujaamast ostetud odavat calvadosi mäe peale juua kõigile jääme aina rohkem täis ja lõpuks hall hommik
Punane öö. Nothing võtab mu käest, kui räägin performatiivsete formaatide kompaktsusest ja et unistan niiväga tuurile minna kunagi.
„its raining today in stuttgart but it does not matter anymore“[18] kirjutan itaallasele ta lubas sellele laulule minust uue lõpu kirjutada it’s very beautiful i could not make this up[19] pööran pea ära ei tohi ennast anda ei anna ei anna
algused tihti venivad isegi kui juhtub palju asju ma soovin et se aeg veniks veel ja veel aga juba ongi kuu läinud ja ei tuleks kätte lõpunädalad kui „aeg läheb ja läheb ja läheb ja kõik on järsku nagu kunagi mitte nagu kohe või varsti või kohevarsti“ ja ei saa aru kuidas on järsku kõik läbi
baselis kelder sitt tehno ja vähemalt 10 inimest korraga järjest suitsetamas õhk on nii paks kui ma ühe lonksu seda õlle veel joon sis ma jään nii täis et ei suuda enam tantsin kuidagi suvaliselt seekord (enne ei) täiesti savi ja maurize (moritz?) vaatab mind joon seda õlle ja olen järsku täiesti ärkvel vaatan avatud silmadega läbi tossu
kogu aeg ja suured probleemid söömisega ei viitsi tegeleda et süüa otsida või korralikult süüa nina & samuel söövad liiga vara hommikust söön kell 12 midagi ja sis 13 on lõuna juba pärast 20 ei taha süüa enam
Pasta. Sai. Pasta. Sai. Siis näljutan ennast. Siis nädalavahetusel pohmakaga on kogu aeg kõht tühi. Istun näitusesaalis põrandal, tunnen end isegi hästi, aga mõtlen kogu aeg söögist. Hommikul sõin ühe muna ja ühe saia moosiga, on see palju või vähe? Kell on juba 3 ja kõht on nii tühi, tõusen püsti ja põrand kaob alt ära.
üksik säde ujub mu eest läbi paremalt vasakule ääres lehvivad rooohelised ja punased laigud heljuvad ette ja ära värvivad mu käed mu sukad põranda ja taeva kõik laiguliseks tahan nutma hakata aga ei hakka viidan aega ei tõuse püsti
*
päike paistab silma kunsthausi ees tobi ja vein
väga kena väga kena lõuna nina ja samueliga pärast joome kohvi ja lappame kokaraamatuid mõtleme (mõtlesime) (nemad mõtlesid aga enam mitte?) kuidas me ei ole ju sellised inimesed kes kokkavad aga mingi osa minust loodab ikkagi et se aasta õpin lihavõttel pašat tegema ja täidetud mune ja üldse olen kevadel kodus ja ei lähe hulluks vaid olen vagusi ja ei igatse minema vaid teen süüa ja pakun seda oma sõpradele
lõikan hommikul saiast eriti paksu viilu panen rösterisse mõtlen tugevasti mis minust saand on miks ma mõtlen inglise keeles ja õhtul restos hakkab nina seljatagune radiaator virvendama ujub ja ajab mu silmad sassi lasen enda eest maksta unustan kohvi tellida bänd peeti baden-würtenbergi piiril kinni ja võetakse kuseproov meid lastakse sisse
we’re the milk girls
cuties from the east
you have a strong character
pinching myself again
shit i’m here
eating bread
taking the tram
we do that once more
that’s it
i think we’re good[20]
nägin unes et kirjutasin väga halva luuletuse
ilmalind sülitab merre lained lained mere äärde
ja sellest kasvab saar
[1] kas ta on kena kas ta on kõik mida tahad kas meil on aega armuda (ingl)
[2] kõik selge kõik äge kõik haige (sks)
[3] ühe-kolme õllega (ingl/sks)
[4] „kui muusika saab midagi teha nagu midagi päriselt TEHA siis seda, ei?“ (ingl)
[5] Mõned ütlevad, et armastus on jõgi. Kes? Mina. (ingl)
[6] „kas sa oled nendega koos sa näed välja nagu sa kuuluksid neile“ – „ei ma ei ole“ – „kas sa oled prantslane“ – „ei“ – „kust sa pärit oled“ – „eestist“ – „ah islandilt“ – „ei, eestist“ – „ma olen tallinnas käinud. mu eks tahtis minna soome nii et me tegime baltikumis ringreisi“ (ingl)
[7] sul pole õiget aktsenti (ingl)
[8] „kas saksa keeles saab päriselt öelda see on haige“ – „saab küll tegelt“ – „oh lahe“– „sa saad öelda et see pidu on haige“ (ingl)
[9] MIDAGI! MIDAGI! (ingl)
[10] kui muusika saab midagi teha nagu midagi päriselt TEHA siis seda, ei? (ingl)
[11] mulle väga meeldis mis sa tegid (ingl)
[12] Ma olen väga õnnelik, et sinuga tutvusin. Sa oled mu meelest väga eriline ja siiras. (ingl)
[13] kas sa saladust tahad kuulda (ingl)
[14] „anna andeks ma ei kavatsenud sind lahti riietada“(ingl)
[15] „kas see särk on statement“ – „mis mõttes“ – „selles mõttes, et sellel on kirjas NOTHING“ (ingl)
[16] NOTHING kas sa tahad veel jooki tahad v (ingl)
[17] laura palmeri salapäevik (sks)
[18] „stuttgartis sajab täna aga see pole enam oluline“ (ingl)
[19] väga kaunis ma ei suudaks seda ise välja mõelda (ingl)
[20] me oleme piimatüdrukud / idast tulnud nunnukesed / sul on tugev iseloom / jälle näpistan ennast / persse siin ma olen / söön saia / sõidan trammiga / teeme seda korra veel / see on kõik / vist on hästi (ingl)
Nele Tiidelepp (23) on hiljuti lõpetanud EKA skulpa osakonna ning hetkel vaatab, mis sellega teha saab.
