Oliver Berg
„Hallid toonid”
Elusamus, 2018
Ma arvan, et iga inimene, kes on kirjanduse ja keelega sõlminud keskmisest intiimsemad suhted, teab, mida tähendab tunne, et keel on vabadus ja vangla samal ajal. Enam-vähem fikseeritud hulgast keelelistest vahenditest (häälikud, sõnad, liited …) saab luua lõputult eneseväljenduskombinatsioone – see on keeles peituv vabadus, igavene allikas loomejanus vaimule. Luulet võiks nimetada selle vabaduse kõrgeimaks vormiliseks vasteks, tema kaitsva tähe all pole näiteks sundust järgida tavakeeles kinnistunud süntaksit ega kasutada sõnu ühemõttelisusest piiratult. Peale selle võimaldab keel rääkida ja sedakaudu mõelda asjadest, mida füüsilises maailmas olemas pole. Varem kõneldi neist osutuseta „asjadest” (näiteks tunnetest) peamiselt metafoori kaudu, füüsilisest maailmast leiti teatav võrdpilt sellele, mille olemasolu kõik kuidagi tajuvad, aga mida silmaga näha, hambaga närida ega sõõrmeis haista ei saa. Teisisõnu on metafoor lihtsalt tuntu kaudu tundmatu seletamine. Nüüd aga polegi kujundlikuks keeleks otseselt vajadust, sest olemas on korralik abstraktne sõnavara, millega saab justkui otse osutada sellistele nähtustele maailmas, millele näpuga näidata (sõna otseses mõttes) ei saa, aga mille olemasolu üldjuhul ei vaidlustata. Nii on metafoorsus tänapäeval pelgupaiga leidnud eelkõige luules, kuigi ka igapäevakeel on endiselt tohutult kujundirikas, teadvustatakse seda siis või mitte. Olgu abstraktne sõnavara nii uhke kui tahes, millegipärast on tihti ikkagi nii, et metafoor suudab palju mõjusamalt tabada mõne hägusa tunde või nähtuse sisu. Ju sellepärast, et maailmast saadakse teavet ennekõike viie meele, mitte intellekti kaudu.
Aga kuidas keel siis vangla on? Üks variant on olukord, kus inimene tunneb, et tema keeleoskus on liiga vähene väljendamaks tema sisemist rikkust – klassikaline situatsioon võõras keelekeskkonnas viibides. Ent sellel murel on ka üks vähem tuntud alaliik, mis kimbutab minu meelest just väga haritud, oskuslikke keelekasutajaid, kelle tekstivoog on tihedalt täis pikitud igasuguseid abstraktseid mõisteid. Abstraktsioonidega on nimelt see häda, et kuna nad pole kuidagi füüsilisse maailma maandatud, tema külge ankurdatud (mida metafoor just teebki), võivad nad triivida käegakatsutavast maailmast kaugele ära ja hakata ehitama omaette dimensiooni. Nii võibki jõuda selleni, et keel, mis esialgu pretendeeris tõlkivaks vahekihiks maailma ja inimese vahel, muutub hoopis varjutavaks looriks, mis suhtlust raskendab.
Midagi sellist on juhtunud ka Oliver Bergi esikluulekogus „Hallid toonid”. Kui uurisin seda siit ja sealt küljest, pidin ühel hetkel tunnistama materjali vastupanu ning seda, et ma ei saa sellele kuidagi küüsi taha, kõik jääb kuidagi kättesaamatuks, ent mingil veidral viisil puudutab. Miks? Mingi lahendus hakkas paistma, kui proovisin probleemi lahti rullida konkreetse-abstraktse koordinaatteljestikul ja koondada tähelepanu just keelelistele jõujoontele. Sellest ka niisugune pikk sissejuhatus.
Kesksed aktandid, mille ümber Bergi luulefraasid ehituvad, kipuvad olema just seesugused mõisted, millel on raske konkreetset kujutluspilti tekitada. Toon ühe näite:
„Jääb üle küsida, kuidas avada seda nihet, / kuidas tõlkida igapäeva see pisteline värelus, / mille imbuvale intensiivsusele ei mõista sõrme peale panna – / järsku varjud lihtsalt ringi keeratud, / iga paljutõotav lubadus pausist edasi lükatud” (lk 46).
Nimisõnad, mille ümber värsifraasid siin koonduvad, on „nihe”, „värelus”, „intensiivsus”, „varjud” ja „lubadus”. Kui „varjud” välja arvata, on kõik need sõnad sündinud nominalisatsiooni ehk nimisõnastamise kaudu. See on protsess, mille käigus saavad tähendusstruktuuris nimisõnalaadse toimejõu nähtused, mis primaarsel tasandil pole seda varem omanud, näiteks omadused ja tegevused. Primaarse tasandi all pean silmas seda, et nimisõnad on algul tähistanud just seda, mis on füüsilises maailmas tajutava objektina olemas ning millega haakub mõni omadus, tegevus või protsess. Mõnes mõttes võiks öelda, et nominalisatsiooni kaudu saab keeleliselt ja sedakaudu kontseptuaalselt kuidagi fikseerida või konkretiseerida hägusaid, püüdmatuid, liikuvaid nähtusi. „Nihe” on niisiis tuletis tegusõnast „nihkuma”, see tähistab millegi liikumist ühest kohast teise. Kui „nihe” on nimisõna, muutub ta mõtteliselt justkui mingiks konstandiks, millekski tabatavaks ja konkreetseks. Ometi ei saa keegi nihkele näpuga osutada, samal ajal kui millegi nihkumine võib tegevusena olla vabalt silmaga jälgitav. Sama lugu on „värelusega” (tegusõnast „värelema”); „intensiivsus” jällegi tuleb omadussõnast „intensiivne”, „lubadus” tegusõnast „lubama”. Kõik sõnana fikseerunud, ent tähendusena äärmiselt ambivalentsed.
Kuigi keele tuletussüsteemide kaudu on võimalik nähtus, mis on loomult ühe sõnaliigiga seotud, kanda üle teise sõnaliiki, ei saa sugugi nii kindel olla, et see tuletis võetakse kontseptuaalselt sama loomulikult vastu. Sellepärast võibki olla luulearvustuses vaja kõnelda sõnaliikidest – ühtlasi räägitakse ju mõttelistest struktuuridest. Kui omadusest „intensiivne” on saanud subjekt „intensiivsus”, saab talle fraasis omistada tegevuse „imbuma”. Kui „värelemisest” saab „värelus”, saab talle anda omaduse „pisteline” ja rääkida tema „tõlkimisest”. Keeles on need konstruktsioonid võimalikud ja korrektsed, kontseptuaalselt kisub aga kaunis keerukaks. Kuidas ikkagi saab viibata eetikate realisatsioone? Kombata või kaaluda metafüüsikate variatsioone? (lk 53) Kuidas suhtuda surutud joonte ajutisse materiaalsusesse? (lk 61) Huvitav on see, et Berg on nende abstraktsioonide külge sidunud just kehalisi täiendeid ja tegusõnu nagu „kompama”, „viipama”, „imbuma” jne. Sellisena tekib paiguti meeleliselt väga sugestiivne tekstiatmosfäär, mis samal ajal on kogetud reaalsusega raskesti ühildatav.
Üks tähelepanu väärt fraas sellest vaatepunktist veel: „paistis varajase valguse kirgas muretus” (lk 57). Intuitiivne keelekorrastaja tahaks muuta sõnade suhted siin selliseks, et kirgas oleks ikkagi valguse omadus; et valgus ei oleks muretuse täiend, vaid hoopis nimisõnafraasi tuum; et muretuse asemel paistaks valgus.
Võib-olla diagnoosiks mõni keeletoimetaja „Hallidel toonidel” nimisõnatõve ehk liigse nominalisatsiooni, mida seostatakse kantseliitliku keelega. Eesti keeleteadlased on kusjuures avastanud, et just noomenite rohkust tekstis tajub emakeelekõneleja formaalse stiilina, samal ajal kui kontekstuaalsem või loomulikum keelekasutus on rikas pigem tegusõnade ja neid laiendavate lauseliikmete poolest.1 Mulle tundub, et „Hallides toonides” on sellise mustri taga teadlikku irooniat selle kõrgelt kõlava, kuid sisuliselt tabamatu stiili pihta. Aga see iroonia on paratamatult ka iseenese pihta.
On selles kogus maailma keelelise modelleerimisega mindud liiga kaugele, nii kaugele, et sõnast saab mõtte hägustaja, mitte seletaja? See tuletab meelde Noam Chomsky kuulsa näite grammatilise ja tähendusliku vastuvõetavuse konfliktist lauses „Värvusetud rohelised ideed magavad raevukalt”. Keeleliselt on see täiesti tavapärane, korrektne ja vastuvõetav väide, sisuliselt aga nonsenss. Või äkki on hoopis osatud loov keelemasin täistuuridel sisse lülitada, nõnda et harjumuspärasest keelekasutusest väljumine aitab väljuda ka ahistavalt harjumuspärasest mõttemustrist? Bergi luule võbeleb suuresti kuskil nende kahe variandi vahel. Teine äärmus tuletab aga meelde Artur Alliksaare keelemänge, mis suudavad keeleliste liidetega mängides vormistada olemise subtiilsemaid nüansse. „Hallides toonides” on midagi sellist näiteks luuletuses „November” (lk 28–29). Berg keerleb kolme sõnapesa ümber („hall”, „hämar” ja „hing”) ning loob väheste vahenditega, sõnade pideva õrna muundamisega, ühe väga klaari seisundipildi.
„Hallides toonides” keeravad hägususele siiski vinti peale rohke umbisikuline tegumood, ebamäärasust kinnitavad deiktikud (keegi, miski, kuskil), enne- ja täismineviku rohkus (sündmused on toimunud fikseerimatus minevikupunktis) ning tihti ka sõnade ilmne üleküllus („omaette peatükiga samm” ja „järjepidev nirin” (lk 63)). Samas on tuntavalt kohal keegi hinnanguid andev subjekt – talle osutavad igasugused rõhumäärsõnad (tõesti-tõesti, kahtlemata, teadagi, ilmselgelt), mis tihtilugu märgivad just kindlameelsust. See kindlameelsus tundub aga olevat kas enesesisendus, mis üritab teha olukorda selgemaks, kui see on; või on see siis jällegi eneseiroonia.
Olen tähele pannud, et inimesed, kes maadlevad tõsise depressiooniga, kirjeldavad oma seisundit tihtilugu sellisena, nagu nende ja ülejäänud maailma vahel oleks kas klaassein või mingi loor, poolläbipaistev kangas. See tuimestab kõiki signaale, mis välismaailmast tulevad, värvid kaotavad erksuse, muusika nauditavuse, lemmiktoit maitse jne. „[S]ee kõik peaks veel kuidagi eredam olema!” (lk 77). „Hallid toonid” on sõnadest punutud loor, mis toimib täpselt samamoodi: eraldab maailmast, mitte ei ühenda sellega. Kui otsida dominantsemaid kujundiperesid, mis Bergi poeesiaruumis märgatava tihedusega esinevad, torkavad silma just igasugused kangad, eesriided, kiled: „ja siid katab päeva – / midagi poleks nagu olnud” (lk 12). Või siis „Loor hingamise kohal / kogub niiskust õhtu äikeseks” (lk 16) ja „kõik me eufemistlike eesriiete taha peitujad” (lk 47). Paiguti on kangad tahkunud seinaks: „See sein, mille taha silm ei ulatu, / mis kõrgub üle ettekujutuste piiri, / mis alati on kõigest üle ja kõige taga” (lk 34). Et vaateväli on piiratud, on väljavaated elule koondunud ähmaseks igatsuseks Ära. Üks instinktiivne teeots, mis Ära võiks viia, on sõnad. Poeesia. Aga sõnad ei pruugi seda tingimata teha. Nad võivad punuda hoopis peene kookoni, mida iga uus sõna aina tihendab. Võib-olla siit ka kibedamaiguline sedastus, et „[e]lu on lihtsam, kui suu kinni hoida” (lk 73). Ehk peegeldab suhtumist enda sõnadesse ka luulekogu kujundus, läbivalt tindiplätserdatud …
Lõpetuseks üks esmamulje. Pealkiri „Hallid toonid” astus minu jaoks otseühendusse Ernst Enno „Hallide lauludega”. Otsisin Enno nimiluuletuse üles ja ma arvan, et selle esimene salm kajab tugevasti vastu ka Bergi kogust:
Nad puuri mind kinni pandsid —
ei tea mispärast ehk kus —
nad puuri mind kinni pandsid
ja laulja nime mul andsid,
nüüd nutab mu igatsus.2
