Luule

“Ma kipun unustama” jt luuletusi

Ekke Janisk 21.02.2024

Ma kipun unustama

Ma kipun kiiresti unustama
unustama filme nägusi poliitlubadusi ja lapsepõlve kodusi
lumised kombekad pliidi kõrval sulasid
ja ema midagi kusagil tegi
kuid kadunud sellelt on nimi ja nägu ja aeg ja ruum
väljaspool mu mälu on minevik faktidele truu
kuid mina unustan kõik
ainult igatseda saan
igatseda hetke igatseda kodu igatseda aega
igatseda tunnet mis tulvil täis elu
oleks küll hea kui need mälestused oleksid materiaalsena olemas
lähedal mulle üksteisega koos
võtad kui sigarette pakist
alati taskus vähemalt kolm

ei

unustad
liseenide vahele korintose kapiteelide alla
sinna kus on kaseiiniga värvitud lagi
ja peale seda meenutad
ja kui enam meenutada suuda
hakkad igatsema
ja kui enam igatseda suuda
hakkad heietama
sest heietus on nagu kinnitus
et miskit oli
et miskit juhtus kohas kuhu tagasi viib ainult jumala käsidresiin
mida hüütakse kirikukooridest

lunastus
sest seal toimub päris patu puhastus nägupidi minevikuga koos

unustus
unustuse
unustusse
uude korterisse kolides unustan möödunud korteri interjööri
uut elukaaslast suudeldes unustan eelmise kaaslase kere
uuele teele keerates unustan tallatud teed krohvitud kodud
ja uue sõja uudised pesevad tänavatelt eelmiste sõdade vere
aga üritan mäletada
üritan kümne räpase küünega kinni hoida ja heietan kuule
sest tema ju kuuleb ja ega tema selle pärast alla sealt kuku
kuid heietus on ikka ainult heidetud lutsukivi
mille liikumist vee kohal viivuks veel näeb
viirastub mälestus ta jahedast ja siledast pinnast
ei saa kunagi üle 4 sitase sulpsu ja järjekordse pettumuse
siiski võtan rutates uue
et viivuks kogeda miuke oli tema kestake
suurte lootustega merele taas visata
et need sulpsud ikka lõputult kestaksid

mõni annaks kõik et rohida sügavale südamesse juurdunud mälu mädand umbrohtu
teine võtab tänavatohtri käest mõrudat medikamenti ja paneb ketti
ja sina tühi väeti vennike igatsed väikest kootud kojakest kus oma mälu keldri pista
need mahedad kodused õunased joogid
hapnenud patte valusi valesi täis konservid
vaikselt mädaneva riiuli kõige kõrgemasse ritta
kus peale ämblikute vaikse laulukese pole midagi
sest rotid kardavad kõrgust
ja ööbivad alati hotelli esimeses numbritoas
mille all on ainult maakividest laotud vundament
ja mõned rootsiaegsed lodjad
ja lõpp
me jõudsime lõppu
mäletamise lõppu mis on lokaal kus unustatud joovad
külma pilsnerit Urquelli
seal baarileti taga on Võit Tartu peal praetud sibul mille ma unustasin elutuppa jõudes

 

 

Pea perses

Ja alguses ei olnud midagi
midagi mis meenutaks olnut kui ka tulevat
aega ruumi külma libedat
sest ega looja ta ei libastu
kui maailma loomine algab ühest sõnast ainsast
vali õiglaselt
hoia valvsalt oma keelt viimse aukus hamba taga
et ei hakkaks vanduma
sest ainus tee mis viib tähetolmupoodi
on soolamata ning täis detsembrikuist läga
kuid samm maandub hoopis poriloiku
ja selle lainetest meieni kanduvad ähmased mälestused eksisteerimisest
mul oli vist ka keha
tulvadena valgub meieni pehmet olemise valu
palun ei
vara veel
lase Jumal meil veel magada
selles valutus ja vaikses sopis
selles soojas ürgses pimedusesupis
milles meie alateadvus ujub vaikides krooli ja vaim manduma kipub
see siin on meie kahe piiriala
mille ühes otsas algan mina ja teises lõped sina

nina tõuseb teki alt
on detsembrikuu 15. päev
õhtu siiski sest taevas muudab värvi
ja eha omaenda kitsad käed
noaga läbi lõikas
veri voolab vaikides ning kumab
luba küsimata tungib taevast tuppa
punane mis valgub lauale laiali
imbudes veel teele sattunud esemeisse
kirjad võtmed piibel kumm
„Vaata, süüteos olen ma sündinud
ja patus on ema mu saanud“
pole siis ehk ime et meie isa palvel
täidan jälle uued pitsid
ammu oma väikse väeti pea
enda perse pistsin
itken ihule mis jääb elu viletsusse
sülje kuse rooja unarusse
hing aga naudib varena mandumist
katsub kõike kokku kraapida mis on kui püha suudlus
või kuradi sõrmede erutav puudutus
ärkamise tõsieluline valu viis ka Juuda meeltesegaduse manu
kuidas veel siis mina peaksin kannatama olemise roiskunud ja imalat lõhna
keegi kõhna pajatas mu voodis oma väetist kängunud elust
kuulasin
sest teise kannatust on õlul lihtsam kanda kui enda isiklikku
sest enda õlul on kibe lahtund maik
öökapil seisab too põhjatu Põhjala
kuid lauseid mida mäletaks mul napib
mitte et mensuuri uimastava põhja oleks leid
üle õnnejoovastuse piiri käind
vaid mu surnud vaimul on suletud silmad
suletud kõrvad ja nina ja suu
topitud torgitud õmmeldud kinni et keegi kalgi hinge ja südameni ei jõuaks
teiste näod ja nimed tundmatuks jäävad
läevad šampanjapudeli purunemise saatel
milline spektaakel!
tüürimehega kel pole aateid
teadmata suunal seitsme maa ja mere taha
mul pea on perses ja mõtteid nõnda vähe et neid vaevu endalegi jätkub

ah las vajub siis ka ihu vaimule järgi sinna sügavasse tiiki
kui ei sure ei või sa näha Jumala riiki
selleks läidan piibu
täidan ruumi magusa kõrbelõhnaga
sees on elevil naeratus suul kere pehme
patupesale langeb loorike hele
head ja vead pisendatakse nulliks
täitsa harilikuks tähetolmuks
vähe on tuult kuid purjed on heisatud minevik leinatud hääled kähedaks karjutud
harjutud sellega et varjud poolikud selles luumustases meres
ja sa oled mul veres
isa poeg ja pühavaim
Charon isiklikult peatab paadi tõrvatud soolase kere
madalas lahes
mis kaugel sellest toast ja sellest nõgisest linnast
kuhu ei kostu diletandi aateid iganenud leitmotiive
tsentristide vaateid ja kodanlaste imalaid truisme
selles hallis kaardistamata alas
unustame aja sooja külma libeda
selles valutus ja vaikses sopis
soojas ürgses pimedusesupis
ma tänan loojat et mind pole olemas
ja ma tänan loojat et mu alateadvus saab ujuda kuskil päikese taga vaikides krooli
ja ma tänan sind veel selle eest et tegelt ma ei tea
kustkohast algan mina ja millal lõped sina

 

 

Jalutada

Jalutan võõras linnas
mille nime ootepaviljonil näeb
istun võõras kohvikus
mis ammu läinud moest
läbi esimesest poest
parki jäätise ja õllega
võõraid jälgima
see on privileeg
võõranduda isiklikust elust
kus laiutavad mugavus ja melu
diivanil semud kuid valu ei tule lahti
justkui tahenend bituumen
kahe linna vahel
kodutule antakse luba kanda kulukarva hinge
ja sinist maailmavaadet
tolmusel teel
mis tundub lõputu nagu tänast taevast kattev tohutu
hall
ja masendav hosteli fuajee
kus öösel ärgates sai osta õlut heledat
ja kõnetab mind vihma varju tulnud kalkar
„Me võiksime elada nii
nagu oleks kõikidest maailma baaridest
saanud joogipoolis otsa
kas siis oleks kõiksus lõpuks tähtsam olmest?
kolm päeva ja helge tulevik jõuaks välisukse manu
marmortahvlid kaenlas
meie endi nimed sügavale
sisse tahutud
kuid sa pigem istud üksi ja tõused homme jälle seal
kus hommik rahutu“
Dolores selle krohvi valanud
valu
milles ema meid toonud
patt
milles ema meid loonud
kaasa antud lunastuse leidmise kohustus
hiilid selleni mööda kõrvalisi aguleid
või puiesteel valgete joonte piirides

Ma ei karda kingi tallata
sa pime
maailm on imeline
kas seal kus maantee otsa saab
on ümberringi püha maa
sa pime
pime
pime
maailm on
pikk sulanud asfalti nire
mille kohal mahe suve vire
lennutab järgmisesse linna
kus uus tellissein
mille taga ööbida
mis hõõgub päikese käes samamoodi nagu eelminegi
ja iga vana maja laudis on ikka samamoodi kreenis
uues voodis jälle turvaliselt anonüümne
kuid ei iial rohkem kui kaks ööd
sama nelja seina vahel
jahe longero
laes punase filtriga lamp
puhaste linade sees on olla nii mahe
et võiks arvata et see ongi olemise haripunkt
Tallinnas üüritav kööktuba selle kõrval nõnda suvaline et
nüüd elangi kuningalossis ma
aga see pole see
ma olen liikumises selleks et ei oleks mugav ega turvaline
sest nii saab lähedasemaks kõiksusega
sest ebakindlus tuleviku osas pöörab silmad oleviku poole
ja sina
kes joonud lõputute teadmiste lättest
oled alatihti seal
mööduva trammi peegelduses
või ärklitoa puitakna tagant piiludes
järele hiilides
palun ütle et lunastus on seal
kus maantee otsa saab
palun ära ütle et see on olemas
minu pisikestes kätes

 

 

Eesti ajalugu III

Kristjan Jaak Peterson kõndis Tartust Riiga et osta kitarrihäälestaja
sest sealt sai pedaale reformi loodud musataxu vabalt
ta ei eland mõisa koormise ja kupja peksu alal
tõmbas jalad kõhu alt välja juba esmaspäeval
ja jõudis täpselt selleks ajaks et ära süüa üks soe kalasupp Vecrigas
ning soetada vähekasutatud polytune 3 nurgapealses musapoes
läks siis Pets natuke raskemana ja natuke targemana tagasi põhja Tallinna
kus ta pani laulukaare all kõikidel Villudel ja Tammedel kitarrid ja bassid ja viiulid häälde
sest tempereeritud muusika on ainuke mis kõlab kodanlaste päädes
noored Volk ja Volmer kurameerisid kaljaputka taga
ning Lepajõe pea kohalt lendas üle Pääsuke
kes läks poest sinist värvi juurde tooma
Kaljuste lõi neli lööki ette
ja siis lauldigi eesti Liidust vabaks

 


Ekke Janisk (23) on ühemõõtmeline poisike, kes on olude sunnil huvitunud eshatoloogiast.

eelmine / järgmine artikkel