Olgu, ma jõudsin, kus sa oled.
Ma ei arvanud, et te nii suures majas elate, ja üldsegi, et teil kõigil ühesugused toad on. Kuidas te siis kirjutate nii erinevatest asjadest? Aitäh, kas sa kirjutasid selle teksti siin? Arvan, et ma praegu ei loe, sest mul oli väsitav siia sõita. Jah, ma tulin bussiga Jõgevale ning kõndisin sealt. Mul oligi plaanis jalgsi tulla, kuid siis üks auto peatus ning ma ütlesin: „Sul on õigus, ma olen väärt üht autosõitu, mis muudaks mu elu lihtsamaks.“ Nüüd olen kohal. Lähen jalutan veidi.
Mul on vastik näha selliseid hoove, kus muru kasvab sambla vahelt, sest see näeb välja, nagu keegi oleks soolase söögi peale tolmu raputanud. Mu ümbrus peab olema puhas. Koristan meie toa hiljem ära, kui sa sellega nõus oled. Võib-olla kolin mõnda teise tuppa. Siis sa saad öösel kirjutada. Mida ma öösiti tegema hakkan? Viimasel ajal olen olnud väga huvitatud elava valguse mängust seintel ja lael, eriti kui varju heidab mõni surnud objekt, st objekt, mis oli muidu elus, aga suri ühel hetkel ära. Lilled. Laip. Ta on osa mängust. Meie maja on keskküttega, ma eeldan. St ma lähen ostan küünlad, kuigi need ei sobi sellisesse majja. Ehk leian midagi tänavalt või prügikastist, mis teeks teistsuguseks selle ruumi, kus ma magan. Võib-olla on mul mõistlik jalutada külast välja, metsa, vahetusse metsa. Usun, et leian sealt paremaid asju. Igatahes on mul mõistlik nende mõtete juurde tagasi tulla juba täna õhtul ning näha oma vaimusilmas naeratusi, mida me üksteisega laupäeval vahetame. Asi pole ootamises, sest laupäev on varsti.
Kas sa oled käinud nendes metsades? Ma leidsin ühe raja ning kõndisin mööda seda. See oli tühi. Sa teadsid, et see oli tühi? Kas inimesed siin kardavad tühjust? Ma tean, et sa ei karda, sest sa kirjutad sellest. Ehk sa siis just kardad.
„Tühjuse kohta ei saa tegelikult „tühjus“ öelda, sest see on sõna, see on miski, see on sisu. Mul on vaja negatiivsust, mul on vaja stabiilset vaakumit. See ei pea stabiilne olema.“
Tühjus ei tohiks sind ligi tõmmata, vaid sa võiksid selle poole kõndida kogemata, nii on kõige parem. Kui olin noor, siis inimesed ütlesid mulle: „Küll sa näed, kui vanem oled. Ma olen vanem. Ma ei ole midagi näinud.“ Nii on ka väga hea. Mulle meeldib.
Sa heitsid end põrandale risti ning ütlesid, et siin ei saa öösiti kirjutada, liiga vaikne on. Sain sinust lõplikult aru ning teadsin, et mul peab olema oma ase – et me magame praegu lahus. Ma teadsin, et see on armastuse pärast. Sa olid juba päeval poes käinud ning küünlaid ostnud. Hauaküünlaid. Muid polnud. Kuhu sa kaaned panid? Lähme koos surnuaiale, lähme otsime inimesi.
Millal on siis kõige parem kirjutada? Siis, kui nad õhtust söövad. Sa kuuled nende hääli. Sa kuuled, kuidas nad naeravad ning sa võid igal hetkel lahkuda või tagasi tulla, iga ruum ootab sind ning on täis puhtast õhust tehtud sõpru. Koos on hea hingata. Kui ma kõvasti norskan, kas sa siis saad öösel kirjutada? Sa võtad ära sokid ning asetad need maha. Sa tuled mu juurde.
MA KÕNNIN METSA, SEE POLE KAUGEL, MA NÄEN HERILASI
Sa kirjutad päeval. Seal on nii palav. Sina kirjutad higist või higiga, aga mul pole enda omaga midagi teha. Kui ma lähen, tulevad paljud mulle vastu. Majas ka. Majas kutsusin neid kaasa, aga nad ütlesid sedasama: „Kui ma tulen, kas sa tuleksid minuga?“
Ning ma vastasin: „Sa pead tulema minuga, ma ei tule sinuga.“
Neil on nii keeruline minust aru saada, sest ma ei söö okkaid.
Kui ma lähen, tulevad paljud mulle vastu. Ning ma tean, et nad kõik on seal enne mind käinud, seega lähen edasi. Nemad seal majas oleksid keeranud vasakule või paremale, sest tegelikult ei ole asi vastu voolu ujumises. Mõtle. Siis sa lähed sinna, kust teised tulevad. Sa pole ajaloolane. Roni jõest välja, inimene, sul on jalad alles. Mul pole vahet. Olen sind nii palju kuulanud, et saan sinust aru, ning ma oleks ehk varem samamoodi mõtelnud, kuid siis mängisin arvutimänge ning mul polnud aega mõtelda.
Leidsin rippsilla. Usun, et nad kõik tulid sellest üle. Teisel pool on piibelehed maha tallatud, nõgesed ära söödud, vaarikad istutatud. Mul on vaja pisut rohkem edasi minna. Ma ei tea, kas nad siiani tulid, siin on herilased, ma võtan taskust porgandi. Teemaksu teile keset päeva, herilased. Üks teist ütles: „Lase puude varju vett.“ Lasen ka.
On kaks asja, mida ma oskan öelda. Esimene on herilaste kohta. Teine mu lapsepõlve. Mitte väga isiklik, pigem umbes: ninakollid, sõrmevered, mullamängud.
Mulle tulid need meelde. Kraabin kätega maad ning teen küünealused mustaks. Nii tunnen end paremini. Tagasi tulles võid sa küsida. Samuti on mustad vaod mu sõrmemustri sees, aga seda pole tavaliselt kauaks. Siiski: see muld siin on elus. Minu moodi.
Ma võin öelda, et olen päriselt elus, sest mul on sõnad, millega seda öelda. Kui olen seda öelnud, siis ma ei või ennast enam uskuda, sest mul on sõnad, millega endalt küsimusi küsida. Ning lõpuks jääb ainult üks küsimus: mida ma tunneks, kui mul poleks sõnu? Poleks neid kunagi olnud? Ma ei saa vastata.
Ma ei kaotanud oma rada, vaid järgin seda asjalikult. Siin pole see raske. Rada on tähistatud tihedasti laotud männiokastega, samas ülejäänud mets on tähistatud muude asjadega, tavaliselt vabalt vohava taimestikuga, vahel ka loomadega. Mul pole nende vastu midagi, kuid nad kardavad mind. Lapsepõlves oleks ema minuga õiendanud.
Jõuan lennuväljale, mul on suur janu, aga vett ei ole näha. Kindlasti on nendes puudes vett, ja selles taimestikus, ent kui ma küsin, siis nad ei saa minust aru, ei oska vastata. Pean siit tagasi jõudma, kuid lennujaam on maha jäetud ning maha on jäetud ka majad. Ma näen peenikesi puid, mis kasvavad välja seintest, valged ja hallid, puud ja seinad, tühjad kraanid. Ma ei ole kuigi palju higistanud. Võin siin lamada ning oodata jahedust. Võib-olla ma ei leia oma rada enam üles, kui pisut siin puhkan. Parem on puhata kui liigutada. Mu emal oli selle kohta midagi öelda: loe, loe, loe, loe, loe kõik kõrvad kokku, pane silmad ühte kohta, puhu ninast õhku välja, siis sa oled terve. See poleks isale meeldinud. Võib-olla ta oli ainult minu juures selline ning kuskil nurga taga pehme. Mitte et mul oleks hilja küsida.
Sa tead, kui on tühi leht. Kui siin on r
u
u
m
i,
siis ma kirjutan aeglasemalt. Proovi õigesti lugeda, kuna ma kirjutan õigesti.
***
Ma lähen. Ma lähen ning olen peaaegu läinud. Siis kutsun end tagasi sinu häälega, sest ma tean, et sa kutsuksid mind tagasi enda häälega. Ma ei lähe iial päriselt, aga ma armastan lahkuda. Ma armastan avatud ust ning tunnet, et võin lahkuda.
On lugu minust mulle omane? On mul õigust endast rääkida? Aga ma räägin alati endast ning mu küsimus jääb ilma vastuseta.
Ning muidugi jõuan ma lõpuks tagasi. Uks on ometi lahti. Mitte et see oleks minu sulgeda.
Mu elu on nagu sisselõige väga kõvasse pinda. Olen pigem lõhe kui nuga, sest ma pole kunagi vestnud. Ma pole terav, kuid mu elu on lõige. Mitte et ma oleks varjul, kahe seina vahel, vaid ma tunnen, kuidas tuul läheb üle mu peast. Sõjaväed võivad suurtükkidega sõita üle minu ning ainus, mis ma sulle ütleksin, oleks, et nad sõitsid ning on nüüdseks päriselt lahkunud. Kui nad tagasi tulevad, siis seda on kaugelt kuulda. Kui nad tagasi tulevad, siis on minu asi sulle öelda: kuuled? See on mälestus meist.
Su uks oli lahti. Keerasid end ringi, kui ütlesin su nime, ning sa olid rõõmus. Mind nähes, nii sa ütlesid.
Boris Oleinikov. Tema on su sõber. Sa saad temaga rääkida, siis kui minust asja ei ole. See on see, mida sa mulle vahel räägid: „Mida sa endast arvad? Vahel on mul tunne, et sa ei armasta ennast. Loe seda raamatut, mis ütleb, et esimese asjana sa pead ennast armastama. Vahel ma tunnen, et sind pole olemas.“
Ning mulle kangastub hetk mu tulevikust, kus seisan sirgete punaste tänavatega linnas ja noored inimesed mööduvad minust mõlemalt poolt, aga mulle ei meeldi see. Seega nihutan ennast ääre poole, majade vastu, ning järgmine mööduja peatub ja ütleb: „Kas see on teie lapsevanker?“
„Vanasti said inimesed tõesti noorelt lapsi. Kas ma olen noor?“
„Meil on uuemad ajad. Sa oled piisavalt noor.“
„Ma ei taha saada lapsi.“
„Kust ma saan osta mandlipiima? Palun juhatage mind lähima poeni, kust ma saan osta mandlipiima.“
„Kõigil on oma mured.“
Kahe silmaga annab ta mulle märku, et on aeg lahkuda. Ma palun talt viimase võimaluse küsida midagi. Ta annab selle mulle.
„Kas see on tõesti minu laps?“ Talle ei meeldi see küsimus, ma näen, kuidas ta käed otsivad tuge ning tagumik tooli ja ma vabastan ta oma küsimusest.
„Mine. Oma koju, ning söö midagi. Söö midagi, palun.“
Temast jääb alles ärev õhkkond, kibe tunne, et mu ümber on midagi edasilükkamatut. Tõmban vankri lähemale. Seal sees on laps. Ta vaatab mind ning ma saan korraga aru, et ta teab minust rohkem, ta seletab mu ära. Vasaku silma nurgast tungib pilku pimedus.
UUS PÄEV
Ma sõin seekord koos teie kõigiga hommikust. Ronja suvikõrvitsad olid meie kõigi keskel laual ning kohv valati ühesugustesse tassidesse, nagu me kõik jagaks midagi, kuid ma ei tundnud lähedust kellegagi peale sinu. Sellest ei ole vaja rääkida. Te olite kõik niigi vaiksed. Ning tihti on suurim ühtsus vaikuses.
Mu jalad olid laua all risti ning mu tool oli laua suhtes viltu. Päev oli juba ammu alanud, ent me kõik olime seal. Keegi teist ei tahtnud lahkuda ning ju teile siis meeldis vaikus, mille osa ma ei olnud. Tõusin pärast sind püsti ning kõndisin su juurde. „Kas ma räägin liiga palju?“
Sa võtsid mu käe. Lahkusid üksinda. See oli sinu hetk, aga mitte minu. „Kas me peame koos lahkuma?“
„Mkm. Sina jää. Kas sa praegu jääd?“
„Ma lähen hiljem. Hiljem on hea.“
„Õues on jahe.“
„Kas sa tuled minuga õhtul ujuma?“
„Tulen.“
Kerin käised üles. Olen nüüd enda eest. Kohv on külm. Jahe. Igaüks naudib seda hommiku pikendust. Igaüks väldib päeva. Ma lahkun, et see ei algaks. Teised hakkasid rääkima asjadest, mis mind ei huvita. Nagu loeks ajalehte, kui olen puhkusel.
„Me lähme õhtul ujuma.“
„Tiiki või järve?“
„Järve, ma arvan.“
„Tiik on nii soe. Inimsupp.“
„Kas keegi tahab linnast midagi?“
„Sa lähed linna?“
„Tähendab külast. Ma võin sinna minna.“
Nad ei vastanud. Ma käisin ära ning tulin tagasi saabastes. Teodor ütles: „Saapad. Tahad mulle ühe teene teha?“
„Millest on jutt?“
„Sa rääkisid sellest lennujaamast siin lähedal. Mul pole täna aega sinna minna, kuid mul on üks mõte.“
„Mhm.“
„Kõnni sealt randa ning korja rannast kuus tükki – kuus tükki ajupuitu või midagi sellist. Said aru?“
„Neid rannast. On sul paberit?“
„Just. Ning laota nad liivale. Istu seljaga mere poole, kuni nad kõik haihtuvad, kõik peale ühe.“
„Kas ma toon viimase sulle?“ Ma panin selle kõik suure kiiruga kirja.
„Ei. Istuta see kuhugi. Ning kasta.“
„Ma kastan iga päev.“
„Nüüd tule. Sa saad ju tegelikult aru ning me võime koos suitsu teha, kui sa suitsetad.“
„Lähme.“
Maja ees oli kitsas pink, mille keskmine laud oli katki, naelte juurest mäda. Seda pidi istudes vältima. Teodor rääkis mulle, kuidas ta eile Ronja emaga jalutamas käis ning sületäie kõrvitsatega tagasi tuli. Ta soovitas mul sama teha, kuid mitte veel. Ta pidi mulle ütlema, millal. Ning ma sain aru, et see on midagi erilist, mida tasub oodata. Teadsin, et Ronja emal on tedretähnid põskedel. Järjest palavamaks läks, sest pilved eemaldusid päikesest.
Ma ütlesin: „See tundus olevat nagu näidend, mida üksteisele koridoris mängisime.“
„Millal?“
„Just nüüd. Sa andsid mulle ülesande.“
„Jah. Publik ootab. Alustame.“ Ta tõusis ning lahkus. Ta paljad jalad vajutasid mu hinge tekstuuri sügavad vaod ning ma väljendasin oma hämmastust ilma sõnadeta. Tema on Nebukadnetsar, nii ma mõtlesin. Kui tema läheb, siis minu pilk läheb järele ning asi on just tema vales nimes. Ta mängib Babüloonia kuningat, aga too on surnud. Nõnda ma vaatan meie Nebukadnetsarit, nõnda ta tõusis hauast ning kõnnib ringi, elav surnu. Soovin teda puudutada, külm nahk kui paber, habras.
Ta oli läinud. Sära järgnes talle ning ma kogusin ennast lava pimedas nurgas. Mul oli aeg kardina taha astuda. Minust pidi saama munk – seda oli Teodor mulle öelnud.
OLEN LAE ALL. PIILUN
Viimastel päevadel on mu silmad täitunud pisaratega. Nad ei murdu mu silmades, ei täida kunagi mu põski ega lõuga, nad ei tee mind väljastpoolt märjaks, ainult seest. Alati peale hommikusööki, mida söön nüüd koos teiega. Alati tagasi tulles, siis kui õhtu muutub jahedamaks.
Ma loen su luuletusi. Sa ei kirjuta palju muud, vähemalt ei anna mulle lugeda. Su luuletused ei ütle mulle midagi ja sa ei küsi ka. Ütlesid, et need ei peagi midagi tähendama, ning naeratasid heast südamest ehk kohusetundest.
Ja mul on olnud mu enda asjad. Ma ei tule sind enam kuulama. Sa ütled, et nii kirjutad paremini. Leidsin metsast onni – ma tunnen kõiki metsi siin. Leidsin sealt mõned raamatud, viisin nad välja lagedale, kus päike kallas. Tegin ruumi endale ja raamatutele, neid oli tõesti ainult paar tükki, et miski muu nende ümber ei süttiks. Pistsin raamatud põlema leht lehe haaval ja lugesin igalt lehelt ühe sõna. Need läksid umbes nii: „Loomingu keelest keelde kunagi, keda verd valesti joodi, pane palk lauale, eks on selge sodi. Ma mõistan õhtuid, hommikuid, pärastlõunaid, öö on alati vale. Ma sõidan kosja, kosja, kosja, kuid öösel – öö on alati vale. Nõnda ma ärkan, ärkan, ärkan ja hüüan – pruut, tule välja, ütle oma nimi. Päev ulatab päevale käe.“
Üht neist raamatutest lugesin sõna-sõnalt. Seal oli kirjas, kuidas nad vanasti seda ja teist tegid – kõige rohkem oli süttimisest ja põlemapanemisest ning kuidas kehavedelikke metallide ja kasteveega segada; ühesõnaga alkeemiast. Ma ei osanud neid tõlkeid oodata. Keegi teine oli osanud. Seal onnis oli kahtlemata põnev, sest see haises sita ja kuse järele, võib-olla seepärast neid polnudki enam siin: nad said rikkaks. Seal oli pilte kroonidega kuningatest, kes läksid paljalt vanni ning panid end põlema. Nad karastusid tule läbi. Nüüd on mu raamatute tarkus taevas: võtke, aga ärge tehke lollust, te teate nagunii paremini kui meie.
Mul oli raskusi lahkumisega, sest ma tundsin, et midagi on jäänud maha, kõrv või kõrvarõngas, silm või võtmed. Otsisin neid kõiki heina seest, lükates kõrsi vasakule ja paremale. Viimaks tundsin, et kõik on olemas, ning tulin tagasi sinu juurde, esmalt aga teie kõigi juurde. Te ütlesite kohe, et ma lõhnan nõnda lõkke järele ja et küll on hea, et ma tulin, küll on hea, et ma olen nii väheteadlik endast ning pakun nõnda teile kõigile ennast, tõelist ennast, keda ma ei oska varjata.
Need olid teie silmad kui peitlid, need olid teie küüned kui saeterad. „Jälgi modelli, ikka ja alati, ja ei midagi muud …“
Sa tead, et see polnud sina, need polnud sinu silmad ega küüned. Sa vaatasid, kuidas ma läitsin küünlaid ning kastsin taimi. Sa vaatasid mind isegi aknast ning armastasid mind.
Ma ei läinud vihmaga välja. Vihma kallas pisteliselt ja madinaga. Seda võis tunda maapinnas, kui maja juures oma käsi kiviplaatidele panna. Mind valdab hirm öelda lauseid teie läheduses. Sõnadega pole hullu.
Mõned teist ei tahtnud vihmaga kirjutada ja nad lugesid. Ma suitsetasin köögis pidevalt. Teodor istus räästa all õues ning ta jalad olid märjad, kandadelt tilkus vett. Ta istus seal ja luges. Ütles, et loeb seda raamatut ainult siis, kui vihma sajab, sest siis on sisu selgem. Ma käisin ikkagi poes – minu kord oli minna. Poeleti pimedaimas nurgas oli pudel tolmunud Vana Tallinna glögi ning mul hakkas sellest hale ja me tulime koos tagasi. Kõik oli korras, kuni ma kõik potti valasin, siis mul hakkas uuesti hale, sest ma ei teadnud, kas pidin seda tegema või pidin vastupidist tegema.
Istusin teisel pool maja. Õues kividel. Kui oli tarvis, siis ma tõusin ning keerasin end ühest uksest läbi ja ka teisest, sulgudes vaikselt sügavamale majja, täitsin kruusi ning avasin siis uuesti kõik uksed. Maja oli jälle lahti. Kõik need judinad, mis ma seintesse saatsin – keegi pole iial nii vaikne.
Ma ei usu, et päike juba loojuma hakkas, kuid õhk läks tumedamaks ning ma ei soovinud olla enam õues, seega sulgesin ennast majja ega avanud uksi uuesti. Hoidsin tühja vihikut süles – mul polnud pastakat. Varsti tuli Ronja ning ma küsisin, kas ta kasvas siin üles.
„Sealpool. Kas sa oled seal käinud. Kas sa oled kohtunud mu emaga. Inimesed ütlevad – olles tutvunud mu emaga –, et minust saab teistsugune inimene. Ma proovin sellel teemal kirjutada.“
„Kas sa tahad glögi? Sa võid seda veidi soojaks teha. Ja sega veega. See on ju kõigile. Ometi.“
„Arvan, et ma pole seda sõna iial kasutanud siis, kui ma kirjutan.“
„Millest sa kirjutad?“
„Kirjutan oma emale kirju. Või et see on mu vorm – kellegi kirjad oma emale. Ma ei kirjuta endast, mul on selline tunne, et ma ei kirjuta endast.“
„Ma ei ole kunagi kirju kirjutanud.“
„Ma ei ole kunagi glögi joonud.“
„Ma ei ole kunagi köögis suitsetanud.“
„See on …“ ta valas glögi välja ning istus laua äärde. Ma olin eemal, akna all.
Ta küsis: „Kas sa loeksid mu luuletusi?“
„Mul ei ole midagi öelda.“
„Küll ma näen – ma näen nii hästi.“
Seega ma lugesin.
„Nii et ma ei pea midagi ütlema?“
„Ei. Sa juba ütlesid.“
„Olgu.“ Tõusin, ent istusin uuesti: „Kas sa mõtlesid kellelegi, kui kirjutasid?“
„Seda on võimatu teada, Johan. Kõik need inimesed, kes läbivad su elu, nad võivad joosta või roomata – neist jääb ikka jälg. Päkk või pöid su liikmete mudas, looklev rada su silmade liivas. Ning kui õues, mudas ja liivas on nii raske välja mõelda nende jälgede autoreid, siis inimese hinges ei ole seda küsimustki, sest sa ei saa end lahti võtta. Õigemini sa paned end alati kokku ning ütled siis: „See olen mina. Puuduta mind, ma olen päris.““
Pöörasin pilgu eemale ning see tähendas nii hirmu kui austust. Ma teadsin, et ta nägi – ta näeb nii hästi. Teodor tuli ning jäi mu kõrvale seisma. Ta kõrgus üle minu, üle Ronja luuletuste, ning küsis: „Ronja miks sa seda tegid?“
Mu silmad jätsid jumalaga ning kõndisid pimedusse, aga nad olid valesti aru saanud. „Miks sa kasutad siin riimi? Kas ilma poleks parem?“
„Oh, Teodor. Oh, mis me küll sinuga teeme?“ Seda ütles Aleksandra, nad tulid nüüd järjest ning kõikjal välkusid kruusid ja välgumihklid ning hambad, kuid – ja ma olen aus – üksnes naerust. Mu silmad tervitasid kõiki.
Ma ei mäleta, kes tol õhtul süüa tegi. Kui kõik lauda kutsuti, siis tulin üles sinu juurde. Et sinult küsida. Ning ma avasin ukse, sa keerasid end laua juurest eemale, minu poole. Ma ei teadnud, kuhu istuda, ning sa ei tõusnud. Proovisin siis hästi seista. Me ei lausunud ühtegi sõna ning viimaks sa tõusid, tulid lähedale ja toetasid end minu vastu, pea minu õlale. Tundsin su raskust.
„Mis?“
„Väsind lihtsalt.“
„Söök on valmis.“
„Hhmh.“
„Me lähme hiljem ujuma.“
„Ma tulen ka. Aga praegu ma magan. See vihm oli nii vastik, sa ei arva?“
„Olgu, tahad ma äratan sind?“
„Mhm.“
Mis see on, mis on sinu juures nii tähtis? Mina olen sõrme esimene lüli, sina oled sõrme teine lüli ning me osutame raamist välja, me osutame teistele inimestele ning ütleme neile: „Sina, ja sina, ei kumbki teist üksinda ega keegi teist kahekesi koos suuda elada. Te pole iial elanud. Vaadake me jumalikku joogat.“
See on tõsi. Me püsime joogas. Mida vähem sa ütled, seda valjem on vaikus, ning vaikus ütleb: „Huh, Johan, jookse, kuigi kiiret ei ole. Vääna ennast puusast, keera oma kaela, kuid ära vaata alla, sellest me ei räägi, mis on all.“
Need on võimsad sõnad ning lähevad mulle alati hinge.
Puudutasin su vihikuid ja pliiatseid laual ning kõndisin vaikselt ringi. Väljusin uksest ringiga. Ju ma tahtsin sulle midagi öelda ning sain sellest vajadusest lahti.
Me kõndisime Teodoriga poodi. Ta jäi välja ootama, ütles, et tahab läbi mõelda need lõhnad, mis praegu õhus on, ning mida need tema jaoks tähendavad. Ta küsis: „Mida sa tunned?“
„Grill, niidetud muru – ei, muruniitja, siin on see bensiin, tunned, higi oleks ka, aga mitte täna …“
„Mitte täna, just. Mis veel?“
„No vihm, see on alati hea lõhn. Nüüd, kui see järele on jäänud.“
„Kas sinu arust A ja O ei lõhna kuidagi spetsiifiliselt omamoodi. Ma mõtlen alati, et see on kusagil kanapallide ja kreemisaiade vahepeal, eksole. Aga mõnikord on õues see lõhn tugevam kui sees. Uurin selle täna välja. Jäätis. See võib olla jäätis.“
„Lähme siis.“
„Ma ei tule.“
„Miks?“
„Milleks Jumal sulle käed andis? Et sa õpiksid kirjutama. Mida on sul vaja kirja panna? Jumala sõna.“
„Kui tal on vähe öelda, siis ma jätan selle lihtsalt meelde.“
„Väga hea. Sest see Jumala sõna, mis kirja pandi, on kadunud. Roni mäe otsa, sõber. Miks Jumal pilved tegi?“
Vahepeal oli vihma tulnud. Või vähemalt oli Teodor kuidagi märjaks saanud. Mul polnud vaja selle kohta küsida, sest see oli teiste inimeste asi. See oli miski, mida keegi kolmas nägi ning mille kirja pani. Teodor on selline ja selline, mina olen teistsugune ning me kohtume keskel. Mulle meeldib mõelda, et keskel.
Ütlesin: „Kaks asja: esiteks, taevast poleks näha, teiseks, sa oleks pidand tulema.“
„Jah, jah, jah. Sina oleks pidanud jääma. Kurat. Ja sa tead jah. Ei tea? No ma räägin. Ära mulle räägi. Järgmine kord oleme targemad. Homme.“
„Homme pole vaja.“
„Hiljem. Kuula: mul oli õigus kedagi kahtlustada. Tähendab. Ma kahtlustasin midagi ning ma ei räägi mingist spetsiifilisest kahtlusest, vaid vahel mul tekib kahtlus. Sa saad aru. Ma olin väike laps kunagi. Me kõik. Ma katsun hoida oma noorust.“
„Mäed ning suurtükid, Teodor …“
„Ma tean. Kõnnime, mul on nii kergem. Saad mõlemad kotid? Sa tead, ma usun, et sa oled näinud seda meest. Tal on väike maja Ronja kodust veidi edasi, selline uberik või onn, mõlemad nii koledad sõnad, olgu. Väike maja. Varsti põleb maha, midaiganes. Ta tuli siit, või tähendab sealt üle silla, ma nägin, ma vaatasin, kuidas ta tuleb, ning ta toob oma kahe käe vahel niimoodi, nagu sa jooksid vett – hellalt. Ta hoidis – hoidmine on nii intiimne vahel, juba see sõna, eksole? –, tõi marju, kotis, punaseid sõstraid. Ta tõi need mulle.“
„Miks sa seda arvad?“
„Ta ütles.“
„Valetad ka.“
„Ei valeta, vaata.“ Ma ei tea, kust ta selle välja tõmbas, kuid see oli ometi mu silme ees. Valge kilekott täis marju, punaseid sõstraid. Mitte suuri, mitte pehmeid. Pikad rootsud, igaühe küljes kümneid marju ning Teodori kiiskavad silmad.
„Võta. Proovi.“
„Proovi ise.“
„Kulla mees, ma ei ütleks … aga ma proovin. Need on head, nagunii oleksid. Sest sa tead, et asi on selles, miks ma siin olen. Asi on selles, et vihm peseb puhtaks minu pea, nii nagu väikseid lapsi ristitakse. Asi on selles, et joodikud võivad sõimata oma naisi ning kassipoegi uputada, aga kui üks neist tuleb pisarsilmil, palvehelmeil ning pakub mulle süüa, siis mina olen õndsaks saanud – ei, asi on selles, et pühadus on maailmas olemas. Asi on selles, et mõni tegu on rikkumatu. Valgus tuli pimedusest. Valgus tuli alati pimedusest.“
„Pisarsilmil, palvehelmeil …“
„Ma tean, ma tean … aga ikkagi.“
„Ma saan aru. Pühadus. Üks mees ütles, et ta on sellepärast usklik.“
„Mis?“
„Usus on midagi püha. Mujal ei ole.“
„Sina oled püha, sest sa jäid uskuma. Mina olen püha, sest sa usud mind.“
KÕIK ON TEHTUD. KAS ME KOHTUME VEEL?
Kõik võtsid viimast. Sõid ja jõid seda, mis meil veel oli, et homme oleks kergem lahkuda.
Laskusime alla järve äärde. Tiik oli ikka liiga soe. Möödusime poest ning Teodor vaatas mind viltu. Ma nägin, kuna kõndisime kõrvuti. Sain aru, et ta ei kavatse teistele marjadest rääkida. Sain aru, et usk on püha, siis, kui ta on varjatud – siin on need teised, nemad ei tea, ei tunne meie pühadust, nende jaoks see pole varjatud, vaid olematu. Ma püsin joogas.
Veel mõned sammud, vesi juba paistab. Keegi on paadisillale sittunud, kõik kahtlustavad Teodorit ning mina saan aru, kui vaba ta on. St ta pole üldsegi. Ta on vangis. Ehk vangistus lõpeb homme hommikul koos meie kogukonnaga. Vaba on inimene, kes võitleb, ning sinul, Teodor, on mitu lahingut pooleli. Nõnda sulle meeldib olla. Meie keskküttega tempel oli sinu jaoks puhkus. Sa kaklesid minuga, et end vormis hoida. Ma usun, et sa ei kahetse. Nüüd mulle aitab sinust ja ma hakkan ennast uskuma. Kohe, kui olen end järves ristinud.
Olen nüüd end järves ristinud ning ma usun ennast. Teel tagasi me inimesed vajusid pikaks riviks, kus suhtlus oli jalgades. Nad ütlesid midagi sellist: „Meie kogukond hävineb homme hommikul. Trauma. Mu hing lõhestub homme hommikul ning ma ei saa iial tagasi üheks inimeseks. Las aeg külmub. Las ma lähen edasi. Las ma võtan selle trauma ning hoian oma pea kohal nagu saavutust.“
Ma saabusin vahetult enne päikesetõusu hetkeks oma tuppa, et midagi tuua, ning siis ma nägin sind aknast. Üle hoovi, traataia taga oli suur korsten. Mitukümmend meetrit. Redeliga. Sa olid selle otsas. Istusid ja vaatasid mujale. See on sinu elu. Seal mujal. Ma ütlen su elust lahti.
_______________________________________________________________________
Johan Haldna (22): “Kui kellelgi on Joel Sanga kontakti, siis palun saatke johanhaldna@gmail.com.”
