Luule

“*ma ikkagi p2riselt ka otsustasin” jt luuletusi

Ellen Emilie Laaksonen 29.11.2023

*

ma ikkagi p2riselt ka otsustasin,
et ma hakkan qmmardama p2ikest.
miski pole mus teist seesugust
r66mujoovastust tekitanud
qi see kera.
olin hiljuti 22 p2eva ilma temata
ja ausalt öeldes oli tegu
t6elise
kylma tooni uppumise l2itsaqga.

ma ei vaja kirjaosqst,
ma tahan lihtsalt midagi qmmardada.
olgu see siis kera taevas
või minu hoovis muna.
raamatut ma ei usu,
sest see pole ju p2ris.
p2ris on ikka see,
mis v6ib su 2ra p6letada.

millex mulle t2hti veerida,
qi ma selle peale
topin tropid auq.
olen uhkusega
t2itsa kirjaoskamatu.

 

 

parasiitlus

käin kõigiga kaasas
lihtsalt käimise pärast.
ripun neis kinni,
lahti ei lase.
las proovivad säärast
takjat endast lahti kiskuda.
pirukast võetaxe amps,
mina kohe platsis
hambad õieli ja rax.
olen sitasitikast õppust võtnud,
niisama ära ei kõnge.
elu lõpuni saad ikka tunda
mu symbioosiniidistiku õnge.

 

 

*

kulunud myntur yhes käes,
suurte trykitähtedega ehitud LUNA
ehk tuliuus roosa opossum teises,
traavib ta läbi kahe kortermaja,
yle pleekinud murulapi ja
pesunööride, vaibaklopipuude alt läbi.
ta silme ees vaid yxainus sihikindel ilme,
kuid galopisammu takistama jääb tal,
midagi jääb jalgu. ta vaatab alla ning
ei suuda uskuda seda viivu.
tõstab kulunud kyynekäärid murult yles ja
ulatab need sulle. ilus ilm on.
sa ei tea, mida peale nyyd hakata,
peidad pea mulda ja vakatad.

 

 

ristsed

näpin nietzschet,
endal taskud tyhjad.
yxik riisikybeke seal vaid
võimust võtnud, idaneb.
täna on tähtsaimast tähtsam päev,
kus riisikatest pyhade palvuste saatel
kokku on keedetud
tõelise õnneoa road.
ribosoomid, ripatsid, riistad.
kõik ilusasti kõrvuti sääl istuvad.
täna me tsensuuri ei tee.
ristikheinad ripuvad ja ma mõtlen, et
lõpux ometi ongi see.

 

 

pudel x mees

kuuseriisikate kõrval,
lähedus 7 cm.
kõnnitee äärele katki löödud,
killud 64 cm raadiuses.
mahajäetud hooldekodu katusel,
kõrgus 372 cm.
läänemere lainetes,
veetasemest 0 cm.
rukkipõllu mulla all,
sygavus 81 cm.
pargipingi läheduses,
kaugus 53 cm.

 

 

kommunaalkatastroof

sõitsin kanderaamiga
luitunud linoleumpõrandaga
kööki.
emmet seal enam ammugi polnud.
kanderaamil kylge keerates
mõistsin,
et plehku on pannud ka
kõixemumaiase naabri
kass.
kanderaami peatudes
sain lõpux näha tagajärgi
hommikusest katastroofist.
koffipax sidus vee argilibledega
yhex suurex
paxux
plögax.
mida oli seekordselt lihtne koristada.

 

 

*

siin seisan ma
kesk tolmust uulitsat.
kaugele jäänud must mu
kodune saun, järv ja paat.
kõlistan käes võtmekimpu,
sest mingitmoodi tahan ju ka mina
endast märki maha jätta ilmaruumi.
sesse tossusesse ruumi.
automobiilid vuravad must läbi
ja ma mõistan,
et mina,
ma vana lollpea,
olen ära unustanud
oma Karelia.
ihkan sinna tegelikult
ju tagasi.
hakkama saax ma seal tselluloositehases
kirjurätiklaste naiste vahel sebides.
nad ei panex mind tähelegi
ja mina
ainult iseendale ma
salaja
kiirgax kodumulda katsuda saanud
jalataldade rõõmu.
miski ei peatax mind,
mu Karelia.
Antrea, Harlu, Heinjoki, Hiitola, Impilahti, Jaakkima, Johannes, Kanneljärvi, Kaukola, Kirvu, Kivennapa, Koivisto, Kuolemajärvi, Kurkijoki, Käkisalmi, Lavansaari, Lumivaara, Metsäpirtti, Muolaa, Pyhäjärvi, Rautu, Ruskeala, Räisälä, Sakkola, Salmi, Seiskari, Soanlahti, Sortavala, Suistamo, Suojärvi, Terijoki, Uusikirkko, Valkjärvi, Viipuri, Vuoksela, Vuoksenranta, Äyräpää,
aga see kõik on läinud.

 

 


Ellen Emilie Laaksonen (20): „Au ausa töö tegijatele.“

 

eelmine / järgmine artikkel