Kristiina Ehin
„Janu on kõikidel üks”
K. Ehin, 2020
Kristiina Ehini „Janu on kõikidel üks” on väga ilus raamat.
See, mis kujul uudisteos lugejani jõuab, ei ole juhuslik ega tähendusetu. Luule puhul on teksti kujundus iseäranis oluline, värsside mõju toitub neid ümbritsevast õhust. Et tänapäevase autori uus luuleraamat ei ilmu väikese formaadiga vihuna, vaid kõvade kaante vahel ning rikkaliku pildimaterjaliga, on värskendav. Kristiina Ehini üheksanda luulekogu käeshoidmine muudab ka lugeja kuidagi sirgeselgsemaks.
Tekstid ja illustratsioonid on sisulises dialoogis. On igati asjakohane, et Gabriela Urm pole impressumis märgitud mitte illustraatori, vaid kunstnikuna. Urm asetab vanad perepildid, kaardid, joonised ja gravüürid kollaažidel kihiti üksteise peale, et joonistada välja ootamatud seosed ja sarnasused ning mõtlemapanevad vastandused. Samal printsiibil koob tekstikangast Kristiina Ehin, kõrvutades eri aegadest ja reaalsustest pärit inimesi, situatsioone, mõtte- ja käitumismustreid, nõnda et nähtavale tulevad nii lõimed, mis tänapäeva ja minevikku seovad, kui ka katkestused. Kohati võib tekstide ja fotokollaažide tihedus, verbaalse ja visuaalse informatsiooni küllus väsitada, ent viis, kuidas Ehin ja Urm eri ajastute kihte pealistikku laovad, mõjub süstemaatiliselt ning majesteetlikult.
Sõna ja pildi võrdväärsust, dialoogiprintsiipi toonitab tõik, et fotovalik ei käi sugugi alati luuletuste kannul: paar teksti („Viimane suvi Kangrul 1948”, „See pilt pole tehtud / kuldpulmaks ega suvistepühaks”, lk 44) on inspireeritud fotodest, olles otsekui perekonnaalbumi poeetilised kommentaarid, mis selgitavad pildil kujutatu eelnevat ja järgnevat saatust. Väga konkreetset materiaalset objekti silmitsedes jõutakse ajastuid ja põlvkondi haaravate üldistusteni.
Raamatu kaanel ja mitmel fotokollaažil teose sees figureerib Kristiina Ehin ise, kohtumas pilgutsi oma eelkäijatega, vaatamas kas nende sisse või maailma nende kaudu. „Me sobitume suuremasse pilti,” algab luuletus, mis pealkirjastab raamatu viimast kolmandikku. Püüd mõista tervikut, näha veetilgas kogu universumi mustreid läbib Ehini loomingut ja sedagi kogu. Laiemasse pilti sobitumine pole midagi ahistavat, see ei määra möödapääsmatult ei luuletaja loomingut ega inimese saatust, seda aimates ning sellega resoneerudes selginevad iseenese vastutus ja valikuvõimalused.
Püüd mõista tervikut, näha veetilgas kogu universumi mustreid läbib Ehini loomingut ja sedagi kogu.
Perepildid ja autori portreefotod juhivad tähelepanu ühele kogumiku iseloomulikule joonele, tekstide tõsieluliste tagamaade ja luuletaja isiku varjamatule kohalolule. Ehin ei püüa oma persooni ja lüürilist mina distantseerida, vastupidi, ta üritab nende vahet võimalikult vähendada, rõhutada, et tema luule pärineb otse elust. Värsiridadesse on sõnaselgelt lükitud omaeluloolist ainest, perepärimust, muutmata isiku- ja kohanimesid. Puhuti kommenteerib autor teksti eel, mis on teda luuletust kirjutama ajendanud, viitab inspireerinud vestlusele, loengule, artiklile või seigale. Sarnane võte esineb Ehini varasemateski teostes, näiteks „Kaitsealas” (2004), milles on kõrvuti Mohni saarel peetud proosavormis päevik ja samal ajal kirjutatud luuletused, või „Emapuhkuses” (2009), kus luuletuste tsükleid liigendavad käsikirjalised lõigud esiemade elulugudest. Aga neis raamatuis vahelduvad tekstitasandid loomulikumalt kui uues kogus, päevik ja perepärimus avardavad värsstekstide tähendusvälju, püüdmata luulet lõplikult ära seletada või enesele allutada. Viimast luulekogu lugedes jäin paratekstide tarvilikkuses kahtlema: kas ei ahenda seletused luuletuste mõjuvälja, ei seo tekste liiga ühemõtteliselt reaalide külge? Poeetiline üldistus peaks ju toimima teksti tekkepõhjusi teadmatagi. Vahest saanuks eessõnad täpsemad ja mõjusamad siis, kui luuletaja riskinuks vahetada stiiliregistrit, olles kommenteerijana järjekindlalt lakooniline ja faktipõhine? Mõnel korral ta seda teebki, näiteks luuletust „Seda maad seda maad kus jõed” sissejuhatavas napis märkuses: „Kuulsin Viru folgil Ain Mäesalu loengus, et kõige pikem aeg, mille jooksul pole Venemaa Eestit rünnanud, on viiskümmend aastat ajavahemikus 1061–1111” (lk 47). Kõik on klaar, ajalooline tõik hakkab värssidega kaasa kumisema. Kui aga paratekst on sama kujundiküllane ja keelekaunis kui järgnev luuletus, tekib kahe tekstitasandi vahel konkurents, mis ei tule kummalegi kasuks.
Ehin ei püüa oma persooni ja lüürilist mina distantseerida, vastupidi, ta üritab nende vahet võimalikult vähendada, rõhutada, et tema luule pärineb otse elust.
Ehinlik veene, et autor ei ole surnud, vaid omab teavet, millega teksti eksistentsi selgitada ja põhjendada, mõjub programmiliselt ning lugejaga arvestavalt. Pole põhjust peljata poeesia krüptilisust, kui autor ulatab lugejale lahkelt võtme oma luuletuste avamiseks või keerab ukse tekstitagusesse maailma ise lukust lahti. Tõsi, selline meetod ahendab tõlgendusvõimaluste paljusust, süvendades ohtu, et lugeja võtab teksti vastu pigem luulelise logiraamatu kui mitmeplaanilise kunstiteosena. Ehini eesmärk näikse olevat seletuskirjade ja päevakajalisusega tõestada, et (tema) luule ei ole midagi elitaarset ega elukauget, ja see on tal kahtlemata korda läinud. Tema luuleraamatud püsivad müügiedetabelite tipus, neid oodatakse juba enne ilmumist – lugejad vajavad oma luuletajat.
Sillad üle ajastute ja põlvkondade
Kristiina Ehini huvifookused on tema eelmistest kogudest tuttavad, ent oma varjundeis värsked. Keskmes on iseendaks jäämise, puhtaks saamise küsimus; takistusteks kiirenev aeg ja ühe päeva edule orienteeritud ühiskonnakorraldus; toeks perepärimus, müüdid, loodus, sõbrad. Suhe pärimuse, rahvuslike ja euroopalike kultuuritekstidega ei ole aga üheselt kummardav, ammugi mitte alistuv. Luuletaja pärib järjekindlalt selle järele, miks ja kuidas on kujunenud praeguseni käibivad soostereotüübid, ehk teisisõnu: „Kas naised ohvreiks mehed mühakuiks / tõepoolest sirgusid siin vanas heas Euroopas?” (lk 55) Küsimust kannustab usk, et ahistavate tüüprollide päritolu mõistes on võimalik destruktiivsetest mustritest vabaneda. Sellest kirjutab Ehin kahes pikemas luuletuses, mida peaksin kogu tuumtekstideks: „Minu suguvõsa naised” ja „Minu suguvõsa mehed”. Neid kandev küsimus perekondlike mustrite ja tänapäevaste valikute seose kohta ning eepiline ja detailirohke esituslaad läbivad luulekogu. Oma suguvõsa naisi ja mehi portreteerides jagub autoril võrdselt kainet analüütilisust ja kirglikku empaatiat, ta mõistab hoiduda nii õilistavast kui ka süüdistavast toonist. Arvukate väikeste seikade kirjeldustes kajastuvad ühesugused vastuolud tõekspidamiste ja tegelikkuse, fassaadi ja hingemaailma vahel: „Ta pani imeks et pruut nuttis kõik selle aja / Miks ta nutab ise nii ilus / imestanud mu seitsmeaastane ema / Aga samas ta aimas / et Salme ei nuta ei rõõmust ega kurbusest / vaid nii rõõmust kui ka kurbusest” (lk 29); „Minu suguvõsa mehed / õpetasid ikka: / Kui sa külla lähed / siis akka alati õigel ajal ära tulema / siis sust tuntakse kõige enam rõemu! / Minu suguvõsa naised ja lapsed teadsid / et see õige aeg saabub tavaliselt / kolmanda päeva pärastlõunal / siis kui parimad söögid on söödud / õlleankru põhi paistab / ja juured on juttudega joodetud” (lk 78). Mõlemas tekstis esineb rohkelt otsekõnet: luulemina mällu on sööbinud eelkäijate ütlused, õpetused, vandumised, hüüatused ja laulufraasid, mis hakkavad noid ajas üha kaugemale jäävaid inimesi tema jaoks defineerima; tsitaatide vahelt otsib ta iseoma teed, enese sõnu ja sõnumit.
Kui see lüüriline mina paigutab end tervikpilti eelkõige oma suguvõsa, aga sealtkaudu ka rahvuse mustreid silmas pidades, siis autor asetab end enesestmõistetavalt nii Eesti kui ka Euroopa kirjandusruumi, pikkides tekstidesse elegantseid viiteid. Eraldi kihistuse moodustab eesti luuleklassika ülekirjutamine: „Ma lillesideme võtaks”, kus Juhan Liivi struktuuri sisse mahuvad ära Vargamäe Krõõt ja Greta Thunberg; „Hädaabikõne peaministrile rahvusteaduste ja Eesti rahvaluule arhiivi toetuseks”, mille aluseks on Anna Haava „Ei saa mitte vaiki olla”. Kõige pretensioonikam on neist tekstidest „Muutunud maailmas II”, mille avastroof „Astun vaikset märtsiporist rada / läbi kannatava maailma / Igal lävel tahaks kummardada / ükski riik ei ole leinata” (lk 127) tõmbab paralleeli Marie Underi „Jõulutervituses 1941” kirjeldatud sõjatalve ja tänavuse koroonakevade vahele. Ehini kogu arvustanud Pille-Riin Larm on kahelnud: „Kas kannatus ja lein, mida põhjustab silmale nähtamatu mõtlemisvõimetu organism, on ikka võrreldav inimese enda teadlikult põhjustatud vägivallaga?”[1] Minu meelest pole Underi parafraasi puhul niivõrd oluline see, kas sõda ja viirushaigus on võrdselt koledad, vaid selle kaudu väljenduv põhimõtteline eluhoiak: vaimsete eelkäijate sõnastused, nende kogetud valud ja ületatud raskused aitavad praegusega toime tulla konkreetsete kannatuste kaalust olenemata.
Vaimsete eelkäijate sõnastused, nende kogetud valud ja ületatud raskused aitavad praegusega toime tulla konkreetsete kannatuste kaalust olenemata.
„Taas Barlovas hüüavad viiulid” kirjeldab dekadentlikku olengut, mille keskel pälvib tähelepanu ootamatu pilt: kesk prassimist loeb üks kurttumm raamatut. Kõigest kõrvalejäetu kogeb oma üksilduses midagi sellist, mis annab talle ühtäkki kuulmis- ja kõnevõime, ning hakkab laulma. Ses jõulise meetrumiga ristriimilises mõistukõnes, mis ülistab tuhast kõrgustesse pürgivat vaimu, on midagi arbujalikku; autorit teadmata omistaksin stroofi „Aovalgus klaasidel väreles / kui kiiresti rüübati rummi / kuid temale jäeti vaid järele / sõõm vihma ja viiluke trummi” (lk 95) noorele Betti Alverile. „Noor Stalin on päris sümpaatne” uurib diktatuurirežiimide toimemehhanisme, leides otsesemaid ja kaudsemaid haakumisi kirjandusvaramust: George Orwellist Uku Masinguni ja Ken Keseyst Bertolt Brechtini. Ehin sulatab väga erinevad viited sujuvalt tervikuks, noppides igalt poolt just neid mõtteid ja kujundeid, mida ta maailmaterviku ülesehitamiseks ja eluküsimustele vastamiseks kõige rohkem vajab.
Luulekogus domineerivad pikad eepilise loomuga vabavärsid, sekka satub ka väga korrapärast rütmilis-riimilist luulet. Et Kristiina Ehin valdab ema- ja isakeelt ning rangeid vorme loova meisterlikkusega, on tal võimalik konarlikku riimvärssigi nõnda kirjutada, et see ei kõla kohmakalt, vaid taotluslikult naivistlikult. Tunda on laulusõnade kirjutamise kogemust – rabavalt originaalsest konstruktsioonist on olulisem väljendusselgus ja meeldejäävus. Enamik riime on üsna lihtsakesed ja etteaimatavad, irdriimide hulgas trehvab leide (laukavee – haukame, säutsud ja loodad – S novõm godom; lk 15; rattaroopas – heas Euroopas; lk 55), mille semantiline laeng on ehk küsitav, kuid mis kõlavad sellegipoolest vaimukalt ja löövalt. Murdevormid ja võõrlaenud, arhaismid ja släng eksisteerivad Ehinil ligistikku, eri keelekihistustest pärit sõnad toovad kaasa ajaloolise ja ühiskondliku tausta, luuletaja kasutab keelt teadlikult eri maailmade esilemanamiseks.
Naivistlik väljenduslaad on kõige sisendusjõulisem ämmale pühendatud mälestusluuletuses „Nüüd Anni on läinud teele”, mis on üles ehitatud parallelismile näiliselt eri kategooriatesse kuuluvate nähtuste vahel: „Ta ei lasknud maailmakäral / end liialt mõjutada / ega lumesulamisveel / taluteed üle ujutada” (lk 36) või „Tema klaasmaja tomatid olid / magusast magusamad / ja tema mõlemad pojad / on nägusast nägusamad” (lk 37). Esmapilgul võib see võte mõjuda juhuslikult ja rohmakalt, aga lähemalt lugedes paotub just nende riimide kaudu portreteeritava eluhoiak, mida lüüriline mina imetleb ja põlistada soovib: suurte ja igavikuliste teemadega saab toime tulla üksnes siis, kui igapäevased asjad on korras hoitud; hoolt vajavad ühtviisi nii taimed, loomad kui ka inimesed, kõiki ümbritsevaid tuleb kohelda armastusega.
Lõhesid süvendav satiir
Luulekogu kaks keskset telge, omaeluloolisus ja ühiskonnakriitika, on loomulik jätk Ehini varasemale loomingule, ent need avalduvad siin jõulisemalt. Teose pealkirja ja mitmeid mõjusaid luuletusi kannab usk kõikühtsusse, sügav mõistmis- ja samastumispüüd eri eluhoiakute ja -saatustega; päevapoliitilises luules muutub Ehin aga järsult satiiriliseks ja kipub kinnistama jäiku vastandusi. „Sina kes sa juhid riiki / ja rajad parajasti reilbooltikut / võtad kaitsealal metsa maha nii et maa must,” algab üks selliseid tekste (lk 70). Riigijuhtidele laob luuletaja ränga süükoorma: lageraie, GMO-toiduainete import, humanitaarteaduste väljasuretamine, viimaks seegi, et nad hinge olemasolusse ei usu; otsustajate isasid ja vanaisasid kirjeldatakse kotitäit kassipoegi sohu uputamas. See kõik võib ju paika pidada. Ainult et … minu suguvõsa mehed uputavad kassipoegi ja minu suguvõsa mehed riputavad lindudele akna taha pekki. Minu suguvõsa mehed lõikavad harvesteridega metsa ja minu suguvõsa mehed kannavad hellalt hoolt uute istikute eest. Minu suguvõsa mehed teenivad GMO-toiduainetega raha ja minu suguvõsa mehed käivad metsas marjul, et lapselapsed saaksid talvel puhast moosi süüa. Minu suguvõsa mehed kärbivad humanitaarteaduste rahastust ja minu suguvõsa mehed loevad luuleraamatuid. Minu suguvõsa mehed eitavad kategooriliselt hinge olemasolu ja minu suguvõsa mehed armastavad oma naisi elupäevade lõpuni. Minu suguvõsa mehed olid pealekaebajad ja minu suguvõsa mehed küüditati. Sageli ühed ja samad mehed. Mina ise olen need mehed. Ma teen iga päev kõike sedasama. Kuidas keskenduda sellele, millesse usun ja mida õigeks pean, ning hoiduda sellest, mis ümbritsevaid ja mind ennast hävitab? Dualistlikud vastandused ja sildistamised ei aita sellele küsimusele vastamisele kuigivõrd lähemale.
Päevapoliitilises luules muutub Ehin järsult satiiriliseks ja kipub kinnistama jäiku vastandusi.
Luuletuses „Lihtne eestlane” pöördutakse bussist, koolist ja kolhoosipõllult tuttava kaasmaalase poole, keda nähakse passiivse ja riiakana, maha tambitud raevuka orjana. Luulemina kinnitab küll, et mõistab ja armastab seda „lihtsat eestlast”, nimetab teda koguni kõige keerukamaks olendiks, keda teab, ning viivuks vilksatab võimalus, et ta isegi samastub temaga, aga taandub siis taas distantsile, kus lihtne eestlane on teine või kolmas, aga mitte esimene isik. Kas ei paku see luuletus, selmet kutsuda mõistmisele, lugejaile hoopis võimalust „lihtsast eestlasest” kaugeneda, tunda distantseeritud üleolekut?
Vastakalt mõjub raamatu lõputsükkel „Muutunud maailmas”, mis kirjeldab koroonakevade meeleolusid. Autor märgib seda sisse juhatades, et tundis vajadust „näha kõike natuke kaugemalt ja selgemini” (lk 126), kuid kohati jääb mulje, et jäädvustatud on midagi vastupidist. Ma ei väida, et otsustajaid ja otsuseid ei tohiks kritiseerida, ei väida, et kriisiolukorras tuleb järele mõtlemata kuuletuda; ma ei sea kahtluse alla luule õigust ja kohustust vahendada valusteravat tõde ka väga aktuaalsetel, sotsiaalselt teravatel teemadel. Ent Ehini iroonia valitsuse ja Terviseameti pihta mõjub häirivalt pinnalisena. „Ja isetehtud maske ärge kandke – / see pigem kahju teeb kui haigust hoiab ära / Kõik oma profimaskid haiglatele andke / Me plaanisime tellida kuid oih läks meelest ära” – nii peegeldab kirjanik „teadagi mis ameti” sõnumeid või sisekõnet (lk 127). Kas valitsuses ja Terviseametis ei töötagi siis meie suguvõsa naised-mehed, kellega tunda isiklikku osadust ka siis, kui nad eksivad ja hakkama ei saa? Võimalik, et autori eesmärk on väljendada võimalikult erisuguseid, kohati äärmuslikke vaatenurki, et kajastada kriisiaega kogu selle polüfoonilisuses, ning neist stroofidest kostab hoopis pahurdava netikommentaatori hääl. Kuid kuna ülejäänud teos sugereerib pigem lüürilise mina ja autori isiku kattuvust, on selline tõlgendusmudel vaevaline tekkima, pigem tundub, et põlistatakse argumenteerimata valmishoiakuid. Koroonatsükli coda’s, milles kodune isolatsioon samastatakse Noa laevareisiga, kõlab taas mõistev ja ühendav lüüriline mina: suurejoonelised paralleelid, vaimukasse vormi valatud vankumatu lootus pöörete võimalikkusesse ja eneseiroonia õrn vari kinnitavad kriisi kiuste kestmajäämist, mitte katkestust.
„Mõned kamandavad / teised kuuletuvad / vähesed luuletavad,” leiab Kristiina Ehin oma põlvkonna praegust vaimuseisu kirjeldavas tekstis (lk 108). Usun siiski, et luuletavad paljud, aga loetakse väheseid. Ehinit küll. Missugune rõõm! Missugune vastutus!
[1] Pille-Riin Larm. „Varesele valu, harakale ajalugu” – Looming, nr 9, 2020, lk 1323.
