*
luuleraamatust välja hyppas mees.
ja vot tema kyll kaob
kui ma tema poole ei vaata.
hyppab tagasi luuleridade vahele
surfab seitsmekymnendates
ja ei vaja prille sest lained
tohutud lained
keelduvad nägemast
vigu meie silmades.
nendes hallides
yldse mitte korallivärvides.
jakk mille taskus on armastuskirjad
või siis yks neist.
mitmed armastanud on
kuid mitte teda.
mitmed elanud on
kuid tema kell käis alati teistmoodi.
või nii mulle vähemalt mõelda meeldib.
oh. mis traagika
suren sest
keegi ei armasta
keegi jälestab
ma valgun kivistun
su palge ette ja mõtled
miks kõnnid yle kivide ja kändude
suren sest
kogemusi vaja
viimast hingetõmmet oodates
kihistun
tõmbad sõõmu
sylitad kolm korda selja taha
ja köhatad kuna
otsetee on näo ees
suren sest
tema eest ei hoolitsenud
pooge mind siin ja samas
märtriks ei tunnistatud
seisab hauakivil
mille unustad metsa
kiigud kuni pikk on ilu
selle peale tuleb pill
värisen ja oksendan
suren sest
poolkuu veritseb
punastan ja peitu poen
tahan teada kas muretsed
oh et mitte olla lähen
igale poole teades et
ei taha olla kuskil
minuga on raske
kas tead
suren sest
hispaania nälkjad
ja seened
mul pole midagi kaotada
vahetan laulu
kuigi tahaks hinge
luku taha panna
pildi tasku
kuidas lennata õhku
hingata tuhka
vajuda auku
surra
uus tee, vana lugu
septembrist sai oktoober
ja ma hakkasin uut teed pidi
oma rohelisel jalgrattal kooli sõitma
et näha iga viimast kui lehte
kollast ja oranži ja punast
et näha iga viimast kui maja
kattumas roheliste vihmaste väätidega
et näha iga viimast kui inimest
kiiresti halli töökohta sõitmas
et näha iga viimast kui hetke
kuigi hommikuudus ei näe ma midagi
vaid tunnen tartut
mind õlgadest raputamas
ytlemas asju mida tean niigi
Anette-Jasmin Ansip (18): „Luulega on lihtsam, aga mina yritan veel endast välja pigistada vastust kysimusele, et kes ma siis olen.“
