Foto: Ladan Osman
Tugevad kaelad, säravad silmad. Oleme harulduste näitus.
Donika Kelly
(Siin ja edaspidi kõik luulekatked Donika Kelly „Bestiaariumist“ Triin Paja tõlkes.)
Värske Rõhu tõlkesarja esimese raamatuna ilmub 2021. aasta lõpus Triin Paja tõlkes „Bestiaarium“ („Bestiary“, Graywolf Press, 2016), Donika Kelly esikluulekogu, mis on võitnud mitmeid auhindu. Raamatu keskmes on trauma ja transformatsioon, valust väljakasvamise valu, mille ümber moodustub kõikvõimalike müto-, zoo- ja ornitoloogiliste olendite kirju parv. Räägime Donika ja Triinuga „Bestiaariumi“ tiivulistest ja sõralistest olevustest, õrnuse õppimisest, valu kirjutamisest ja tõlkimisest ning käeulatamisest luules.
Peagi saad sa inimeseks. Kõik
jääb samaks. Sinu keha saab üheks
teiste kehadega: rästa,
unilase, suursuguse baribaliga.
(„Kataloog“)
Näib, et „Bestiaariumis“ on isiksus killustunud ja projitseeritud erinevatesse inimestesse, elukatesse ja eluta asjadessegi, näiteks uksesse või jääkamakasse. Oled rääkinud tundest, et „kui mind inimesena ei armastata, ehk ei olegi ma siis inimene. Ehk olen ma hoopis mõni teistsugune loom, asjade ja olevuste hierarhias kuskil madalamal pulgal,“ ning et oled müüte kasutanud „selleks, et teadvustada enda kõige koletislikemaid ja katkisemaid osi, millel, ma loodan, on samas siiski mingi väärtus“.[1] Kuidas sa selle peale tulid, et endast olevuste kataloog, „harulduste näitus“ teha, kuidas kõik need olendid sinuni jõudsid? Ja kuidas sa end pärast inimeseks tagasi kokku oskasid panna?
Donika: See on tore küsimus. Kahtlustan, et ma olen alati mingis mõttes üks olevuste kataloog olnud, ja selle projekti käigus ma mitte niivõrd ei konstrueerinud, kuivõrd õppisin midagi ära tundma. Taipasin, et võin end mõista kui midagi, mis on armastavalt kokku lapitud, kuigi USA kultuuris saadaval olevad narratiivid, mis kirjeldasid, keda võib inimeseks/isikuks pidada, näisid mind välja jätvat. Pöördusin mütoloogiliste ja pärisloomade poole sellepärast, et minu (mõnevõrra kitsendatud) tõlgenduses pakkusid nad erinevaid olemisviise, mis paistsid mulle kutsuvad – niisugusele inimesele, nagu ma olla tahtsin.
Vajad ülesannet, millesse süveneda,
vajad linnuparve, millega ühineda.
(„Neelatus“)
Triin, sinugi luulet külastavad tihti mitmesugused linnud-loomad. Kas nad on Donika omadega suguluses? Kas see sind tema luule juurde kutsuski? Kuidas sa üldse tema loomingu leidsid?
Triin: Donika lindude kirevad tiivad viipasid mind lähemale küll. Paelus ka luulekogu mütoloogiline õhkkond, elavus ja ausus. Tekstide keskmeks on trauma, aga luule – ja metamorfoos, mis luules toimub – on vastupanu sellele, mis püüab sind kustutada. Luule sõrad ja suled annavad jõudu, mis kandub ka luulest väljapoole ja jääb kehasse võnkuma. „Bestiaariumi“ esimene lugemine natuke kõrvetas ja samas ka kütkestas. Valides teost, mida tõlkida, kandus ta ühe olulise mälestusena taas minuni. Tundsin tungi: see ongi see teos, mille pean tõlke abil meile lähemale tõukama.
Keeldu vanadest mõõdupuudest.
Usalda hoopis oma olemuse kõmisevat
kõnnumaad. Kuulata.
(„Läände“)
Luuletus „Läände“ on sisenduslik kirjeldus iseenda järkjärgulisest ülesleidmisest ühelt avaralt maastikult – või ehk on see pigem nõuanne või lausa käsk end leida ja nimetada. Mismoodi sa selleks vajaliku selguse ja julguse leidsid?
Donika: „Läänes“ kajab seesama käsklus ja näpunäide, mida ma tihti iseendale kordan: aega on, või kui aega ei ole, siis pole mul tõenäoliselt selle üle mingit kontrolli. Kinnitades, et aega on, annan endale loa olla aeglane, mõelda kõik rahulikult läbi, uurida, missugused paigad minus peidus on.
„Bestiaarium“ ilmus 2016. aastal. Viie aasta jooksul jõuab inimene vist küllaltki palju muutuda. Oled vahepeal välja andnud ka uue luulekogu, „The Renunciations“[2] („Lahtiütlemised“). Mis tundeid tekitavad „Bestiaariumi“ tekstid sinus nüüd, kui nad elavad sinu kultuuris ja varsti ka eesti kultuuris oma elu? Ja sellega seoses, mis tundeid tekitab sinus su tekstide tõlkimine üldse – see, et sinu häält/hääli taasluuakse või taasleitakse teistes keeltes ja kultuurides? Kas sul on tõlkijale mingid oma ootused? (Näiteks seoses Amanda Gormani tõlkijate ümber puhkenud poleemikaga: kas sulle tundub, et tõlkijal võiksid olla tõlgitava autoriga sarnased kogemused ja ühiskondlik tagapõhi (niivõrd, kui see üldse võimalik on)? See, millistele inimestele silmapaistvaid tõlkevõimalusi üldse pakutakse, ja kui avatud on eri kultuuride ilukirjandustõlke väljad erineva taustaga inimestele, on muidugi veel iseküsimus.)
Donika: On suur privileeg, kui sind loetakse. Olen tänulik, et „Bestiaarium“ on saanud toeka vastuvõtu osaliseks ja asub nüüd elutsema ka väljaspool inglise keelt. Minu jaoks on luule kirjutamine ise juba teatud mõttes tõlkimine – kogemuse ja tunnete tõlkimine keelde, mis loodetavasti lugejas või kuulajas vastu kõlab. Kuigi need luuletused põhinevad minu konkreetsetel kogemustel mustanahalise naisena, mustanahalise lesbina, mustanahalise ameeriklasena, ei ole tunded, mida ma seal uurin, piiratud ainult nende kategooriate ristumispunktidega. Kujutan ette, et „Bestiaariumist“ pidi miski Triinu kõnetama, ja kuigi ma kahjuks ei oska tema eestikeelseid tõlkeid lugeda, loodan ikka samamoodi, et need sõnade keelde tõlgitud tunded ja kogemused kajavad lugejates vastu.
Triin, küsin sinult sama küsimuse: kas sulle tundub, et tõlkija peaks olema autoriga mingites olulistes aspektides sarnane, või pole see nii oluline? Tõlkimine on ju iseenesest alati empaatiaharjutus, erinevas sarnase äratundmise ja sarnases erineva austamise harjutus. Milliseid sarnasusi ja erinevusi tõlkimise käigus enda ja Donika lüüriliste häälte ja luulekeelte vahel tajusid? Kas oli midagi, mida sulle tundus eriti oluline edasi anda?
Triin: Donika hääl jättis minusse piisavalt sügava jälje, et tuua ta eesti kultuurile lähemale, ehkki oleme mitmes aspektis erinevad – samas kummalisel, sõnatul viisil tundsin nii mõneski luuletuses ära midagi, mis on oma väädi minugi ümber pununud. Nii väikeses külas nagu Eesti, kus on ainult käputäis luuletõlkijaid, võiks julgelt tõlkida autoreid, kes ei sarnane meiega igas aspektis, kuid kelle hääl on oluline ja kes muidu jääksid võimatult kaugele sinna teisele poole võõrkeele piiri. Tõlkisin Donika tekste teadmisega, et need kuuluvad talle, et neid saab kirjutada vaid tema. Mis veel: olen samuti vaaladest kirjutanud, ja iga luuletaja võiks kirjutada vähemalt ühe vaalaluuletuse.
Tõlkisid „Bestiaariumi“ Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni meistri ja selli projekti raames, sinu meister oli Carolina Pihelgas. Kas kirjeldaksid natuke, milline teie tööprotsess välja nägi? Kuidas end sellirollis tundsid?
Triin: Carolina on pühendunud ja võimekas ning tema käe all sai luulekogu kenasti toimetatud. Kes teab, kas oleksin teksti temata lahti muukinud – olen talle abi eest tänulik. Projektis puudus suurem ajaline pinge (milline privileeg) ja saime tekstide kallal aegamisi nokitseda, arutlused-mõtted liikusid meilitsi ja ka teekannu taga ning tundsin suuremat julgust esitada küsimusi, mida muidu ehk ei küsiks – olin ikkagi sell! Kogusin teadmisi ja tõlkimise rõõme ning adusin, millist pühendumist suuremahulise teksti tõlkimine õieti nõuab.
Mõtled, et tahaksid olla väike,
olla laps. Ei. Veel väiksem,
üks lind. Veelgi väiksem,
pisuke lind. Mõtled,
et kellegi hoidmine on kunstivorm,
sellest, et oled kellegi kaisus. See käsi
võib su lömastada.
(„Kataloog“)
Mulle jättis sügava mulje „Bestiaariumi“ õrnus. Keeles ja kujundites, selles, kuidas kõneleja kõnetab sina ja väljendab mina ning kirjeldab kõike neid ümbritsevat – isegi kui luuletustes on vahel jõhkraid mälestusi, tundeid ja kujutluspilte. Õrnus ja haavatavus käib seal imetlusväärses kombinatsioonis vapruse ja jõuga. Kuidas sa sellise õrnuse üles leidsid, sellele ligi pääsesid maailmas, mis ei ole alati sugugi õrn, ja kus oleks mingis mõttes lihtsam klammerduda sellesse, „kuidas sa väikestmoodi / oma südant kinni müürid“ („Kuidas olla üksi“)?
Donika: Sel ajal, kui kirjutasin luuletusi, millest hiljem moodustus „Bestiaarium“, oli õrnus minu elus uus mõiste. Või õigemini oli uus asi õrnus iseenda vastu. Olin suure osa elust oma lapsepõlvetrauma tõttu väga krampis olnud. Teraapia, kus ma sain lihtsalt rääkida, aitas mul harjutada haavatavust ka sõpradega suheldes, kuigi alguses tekitas mõte haavatavusest minus tõrget. Aga kui olin kord õppinud oma kallite sõprade ees haavatav olema, taipasin, et oskan nüüd olla nende vastu pehmem, ja see tähendas omakorda, et sain hakata endas kasvatama mingit õrnust iseenese vastu. Oleme rajanud kogukonna, kus ma saan olla hell, kus hellus on ootuspärane, ja see kaitseb mind maailma sisse kirjutatud julmuse eest.
Teraapias sa räägid. Iga lause algab:
ma tunnen, isegi kui mõtled: miks sa mulle haiget teed?
Tahaksid pigem olla mõni lihtsam loom.
(„Väikene karbike“)
„Bestiaariumist“ rääkides ei saa mööda trauma teemast. Oled öelnud, et selle kogu luuletused ei tegele veel trauma läbitöötamisega, vaid kujutavad endast lihtsalt kirjeldusi, sedastusi,[3] et kirjutamine on aidanud sul näha oma tunnete kuju (ent peamiselt töötad oma tunnetega siiski teraapias)[4]. Olen viimasel ajal mõelnud sellest, kuidas trauma kajastus kirjanduses võib lugejat väga erinevalt mõjutada. Mõnikord teevad suurest valust rääkivad tekstid mulle lugedes kuidagi niimoodi haiget, et ma ei oska sellega midagi peale hakata, see jääb lihtsalt sisse roiskuma. Mitte et valu tuleks varjata või sublimeerida või et kirjandus peaks olema nunnu, mugav ja turvaline. Aga mõni kirjanik oskab valust kirjutada väga mõjuvalt ja samas kuidagi mitte nii destruktiivselt. Sinu luuletusi lugedes ma küll tajun valu (pigem vist selle peegeldust), see puudutab mind ja jääb meelde, aga mul pole tunnet, et keegi on mulle midagi käsitamatut kaela kallanud. Oled öelnud, et tahad hoolitseda nii oma luuletuste kõneleja kui ka lugeja eest.[5] Kas seletaksid seda mõtet pisut lahti? Sa õpetad Iowa ülikoolis loovkirjutamist. Kas käsitlete trauma ja enese hoidmise teemat ka tudengitega?
Donika: USAs on väga kesine hoolitsemiskultuur ja vahel on paras katsumus aru saada, kuidas enda eest, oma valutavate osade eest hoolitseda. Selle kirjeldamine, mis juhtus, ja kuidas, on oluline osa paranemisprotsessist. Kui töö aga seal, kirjelduse tasandil, lõppebki, siis võib juhtuda nii, et valu kandub lugejale üle. Minu huvi ei ole niivõrd juhtunut kirjeldada, kuivõrd välja selgitada, kuidas traumaatilised kogemused on mõjutanud minu suhtlust teiste inimestega. Neid narratiive ja harjumusi kriitilise pilguga üle vaadates saan otsustada, millised neist alles jätta ja millel on parem minna lasta.
Õpetades julgustan oma õpilasi harjutama olulist oskust valida, mida nad teistega jagada tahavad. Tuletan neile meelde, et kellelgi pole õigust nõuda, et nad oma traumadest aru annaksid. Nad ei ole seda kellelegi võlgu.
Mida teeb tõlkija autori valuga? Kuidas on tõlkida traumat käsitlevaid tekste?
Triin: Hoida kellegi teise valu on suurem kohustus ja raskus kui hoida omaenda valu. Kuidas tõlkida valu? Kuidas püüab tõlge kinni selle olulisuse? Alati ei püüagi, ja tõlkimine võib olla püüd teha midagi võimatut. Tõlkija püüab teksti – seejuures ka autori valu – valgustada, süüdata võõrkeelse teksti latern. Enne seda komberdab ta aga teksti pimeduses. Mina küll komberdasin. Aga luulekogu keskmeks olev trauma on nõudlik ja sa ei saa komberdama jääda. Kuna tõlkimine on üks kõige intiimsemaid viise tekstiga koosolemiseks ja tõlkides oled autori traumale väga lähedal, võib siin peituda ka oht, et sinu enda trauma nihutab end lähemale. Kuidas siis käituda? Ehkki autor ja tõlkija tekstis ei kohtu, võiks tõlkija omal moel siis autori käest kinni võtta.
[1] Daniel Pieczkolon. Interview with Donika Kelly. – Hobart, 06.02.2017. Vt https://www.hobartpulp.com/web_features/interview-with-nbsp-donika-kelly-nbsp.
[2] Donika Kelly. „The Renunciations“ – Minneapolis: Graywolf Press, 2021.
[3] Daniel Pieczkolon. Interview with Donika Kelly. – Hobart, 06.02.2017. Vt https://www.hobartpulp.com/web_features/interview-with-nbsp-donika-kelly-nbsp.
[4] Donika Kelly on her new poetry collection „The Renunciations“. – Talk of Iowa, 27.05.2021. Vt https://open.spotify.com/episode/0XuRNLLNHH84BwV66pwSEw.
[5] Donika Kelly on Leaving Home Behind. – Thresholds, 02.06.2021. Vt https://www.thisisthresholds.com/episodes/tkn622thwe6d0oo2bpspbd05sxpdrw.
