Oled öelnud, et soovid luulega tabada tühjust, eimiskit. Miks see oluline on?
Ma mõtlen sellest nii: praegune hetk olevikus on kaduv. Kui alustasin kirjutamist, siis proovisin seda hetke eraldada, tabada ja hästi kirjeldada. Nüüd proovin tabada selle hetke kaduvust. Proovin tabada tühjust, mis on enne ja peale trükitud sõna, ning vaikust, mis on enne ja peale lausutud sõna. Tühjuse kohta võib öelda, et see on see, mis eraldab sõnu, ent mulle meeldib mõelda, et tühjus on olemas ka omaette, mitte ainult sõnade suhtes. Mu arust on vale väljendada tühjust nii: see ei ole miski. Tühjus ei ole sisu eitus. Ehk ongi just see minu jaoks kõige huvitavam,
et ma ei saa vastata küsimusele „Mis on tühjus?”.
Miks see oluline on? Vastan hästi üldiselt. Minu meelest kunst ei ole mitte oluline, vaid miski, mida iga inimene vajab. Võin öelda, et mu vajaduste taga on filosoofilised või psühholoogilised põhjused, aga minu meelest võib selle sama hästi ütlemata jätta.
Millega peale luuletamise tegeled?
Õpin kirjandus- ja kultuurianalüüsi Amsterdami ülikoolis ning käin kinos nii palju, kui jaksan.
Mõni kultuurisoovitus?
Joel Sanga „Abisõnad” (Loomingu Raamatukogu, 1983). Paljud nendest „sõnadest” ja lauludest (ma igaks juhuks ei ütle „luuletus”) pole internetis saadaval, aga ERRi arhiivis on saade nimega „Ateljeekontsert: Rein Tammik”, kus Joel Sang oma „Abisõnu” loeb. Minu arust enneolematult võimas esitus ja erakordsed teosed. Mulle tundub alati, et iga sõna on juhuslikult oma kohale sattunud või vähemalt et Joel Sang küsis igalt sõnalt: kus sa tahaksid olla? Ja suunas nad soovitud kohta. Mulle meeldib mõelda, et Joel Sang võttis ühel hetkel ette kõik sõnad, jättis siis need välja, mis talle ei meeldinud, ning lasi ülejäänutel vabalt ringi joosta. Sobivalt on raamatu esimese poole nimi „J.S-i sõnad ja sõnumised”. Lihtsalt sõnad. Keegi ei räägi luuletustest. Ta sõnad on nõrgad, arad, vaiksed, kuid kõike seda sügavalt ja intensiivselt. Nii raske on kirjutada vaikselt, sest suured sõnad teevad palju häält, aga Joel Sang kirjutab.
