Oled tihedasti seotud Drakadeemiaga. Mida on Drakadeemia sulle loomingulises plaanis andnud?
Kooliajal ütles paar õpetajat, et minust saab kunagi kirjanik. Ma ise ei võtnud seda eriti tõsiselt. N-ö tõsiseltvõetavad kirjanduslikud ambitsioonid lõid minus välja alles pärast Drakadeemias õppimist. Drakadeemia on õpetanud mind kirjutamisest mõtlema, seda süvitsi vaatama. Tean nüüd, kuidas kirjutajana töötan ja mõtlen. Olen mingi suuna leidnud. Mulle meeldib absurdselt veider jalutamisproosa, kaasaloov kriitika ja näidendid. Veel on Drakadeemia lükanud ümber minu varasema ettekujutuse kirjanikust kui kurvast üksiklasest. Mõni kirjandusinimene on koguni elurõõmus. Drakadeemial ongi pigem elavate arutelude kui eksistentsiaalse ängi maik. Kui äng vahel ise peale tuleb, mõjuvad Drakadeemia kursused loomingule taaselustavalt.
Su jutustus on küllaltki sürrealistlik. Kuidas pildikesed sinuni jõuavad? Kas tegu ongi lihtsalt vabade assotsiatsioonidega või on seal veel midagi muud?
Olen suur uitaja ja inimeste vaatleja. Suurem osa tegelastest, kes mu jutustuses esinevad, põhinevad kellelgi päriselust. Olen tihti võõrastega ootamatutesse vestlustesse sattunud või veidraid jutuajamisi pealt kuulnud. Küsin endalt siis lapselikult, et mis oleks kui … Hakkan peas inimestele „liha luudele” looma, kuid ei lähtu sealjuures sellest, mida ise reaalseks pean, vaid mis oleks kõige eklektilisem, ootamatum variant. Nii tekivad vahel poolabstraktsed- poolabsurdsed kujundid, mille võimalike tähenduste eest ma vastutust ei võta. Veel mitte. Aa, ma näen ka väga värvikaid unenägusid, mida üldiselt hommikulgi mäletan. Mu unenäomasin saab ilmselt samuti ainest reaalsusest, ent ei lase sel ahistavaks muutuda.
Mida head loed?
Praegu on pooleli Frédéric Gros’ „Kõndimise filosoofia”, aga julgen seda juba teistelegi soovitada.
