Kirjelda lühidalt leedu noort kirjandust. Mis on praegu uus ja põnev? Milliseid voole või suundumusi oled viimastel aastatel märganud?
See on päris keeruline küsimus ja mulle tundub, et iga vastus jääks poolikuks või jätaks midagi välja. Ehk tundub mu vastus ähmane, aga ütleksin, et noores leedu kirjanduses on tunda muutust (oleneb muidugi ka, mida nooreks pidada): kummalisel kombel on nooremad põlvkonnad pigem vaiksemad. Märgata on ka tendentsi maisuse poole: luules on palju proosalisust, vaba vormi, olmelisust.
Selles numbris ilmuvad tõlked on pärit töötoast, kus osales noori luuletajaid kolmest Balti riigist. Milline kogemus see oli? Mis tunne oli ühtaegu tõlkida ja tõlgitud saada, oma luuletuste peensusi seletada ja teiste omade kohta küsida?
Minu meelest oli see üritus väga hästi korraldatud: erinevad autorid, erinevad poeetikad, kõik väga isikupärane, aga samas oli õhkkond väga produktiivne ja sõbralik. Eesti luulega töötada oli eriline kogemus, sest ise ma eesti keelt ei oska, nii et tekstid jäid väga läbipaistmatuks ja tõlkides tuli palju toetuda inglise tõlkele (mis pole, nagu selgus, alati kuigi täpne) ja autori enda selgitustele. Mulle tundub, et nii kaotasin teatava iseseisvuse, aga samas tekkis tugevam side teksti kontekstiga. Ja muidugi on huvitav ka lugeda iseennast läbi teiste silmade, kui oma kirjutisi seletan: ma kirjutan üsna vaistlikult, nii et oli ebatavaline kogemus oma tekste dekonstrueerida ja nende loogikat seletada (niivõrd, kui seda leidub).
Sinu luuletustes on tugevaid kontraste, üsna sügavast tumedusest tabavad lugejat mõnikord väga eredad kiired, umbes nagu päikesetõus „Getos”. Mis sind viimati tabas? Mis sind inspireerib?
Olen vist selles mõttes üsna igav: mind inspireerivad või täpsemini raputavad tugevad tunded, mida põhjustab see, mida ma näen, loen, kuulen. Enamasti inimesed ja inimeste suhted. Tuimusest, tuimuse seest ei saa minu meelest kirjutada.
