(1/3)
loodan et sa tegelikult midagi ei suuda
mitte midagi
sisaldada ega kanda
et sa mitte midagi ei oskaks!
kuuled jah
sina!
……..(raisk)
etteheited
linade vahel kägistatud
madu vs rott
mina – rott
ja see madu pole sina
sen miski muu
(mdea veel mis)
(2/3)
Kasva, palun, sina! Ainsuse teine vorm on mu elus vaid idee. Vaste reaalses maailmas puudub. Võiksin sinatada taimi oma toas. Võiksin neile nimed panna, aga nii ju ei tehta, või. Monstera deliciosa „Maie“. Ficus lyrata „Aivar“. Dracaena deremensis ‘Warneckii’ „Chärolyn“ (hääldus Tšärolün). Tähendab, tuleb välja, et tahan ja teen.
„Lembeluule sündis samal hetkel armastusega lillede vastu“ (Kakuzô Okakura, „Teeraamat“, 1906). Mul vist tuli toataimearmastus üksjagu enne. Tea, kas see teine, inimesearmastus üldse tulnud on. Või noh, see suure algustähega variant.
(3/3)
Vaatan teda nii nagu tema mind. Ainult et vist natuke küsivamalt või tusasemalt. Mul kipub tihti kulm kortsus olema. Puhkav litsinägu, nagu öeldakse. Siis ta küsib, mis viga. Vastan: ei midagi – mis mõttes? Siis sähvatab tema näos korraks midagi muud, mis kaob kiiresti mingi naeru, mingi uue teema, mingi suudluse taha näiteks. Ei tea, kaua ma suudan seda fassaadi ülal hoida. Muidugi on tore rääkida tingivas kõneviisis autentsusest ja siirusest: ühest küljest sellest, mida „päriselt“ tahan, ja teisalt, mille omaks võtan, et maailm mind maha ei tapaks. Olukorras sees on loomulikult teisiti. Siis on selgemad ja hägusemad soovid, kindlused ja ebakindlused.
Kurat, kui maailm mind maha ei tapa, siis tema kindlasti.
*
vaatame üle kõik
oma värvid, oma lõuendi
oma pulgad, mil karvased otsad
(mis lihatööstusest jääkidena tulnud)
vedelikud ja õlid ja
muu sellise
vaatame ringi
seisatame korraks
mõtleme mõne mõtte
vaatame otsa kaasaegsetele
ja siis
haarame nii palju kui mahub
kaenlasse
võtame oma kaasaja
ja oma asjad kaasa ja
hakkame astuma
*
vaatasin taevast
pikalt
selline tunne nagu tänapäeval ikka et kael kange
ja/või õlgadest ülespoole veidi imelik
(rüht paneb tantsu)
nüüd vahin läbi paksu
vastu ööd tõusnud udu
mingite jorsside rattatulede vihku
terve maailm võiks olla
mingid jorsid reede õhtul
keset põldu jauramas
*
kodus omapäi
väljas ei käi kuskil ka
võib tead hulluks minna ! ja
teadsa
kuratt!
äkki raisk lähengi!
isegi näljase lõustaga kass saab aru et
et et mul on midagi viga või kuidagi kett maas
pole enam nägu ees vaid morda
kass on dieedil ta on tubli sessuhtes
hakkaja loom
*
kedagi pikalt noogutades-jahhitades kuulata
hästi kena
ja noh loomulikult võin ma vahel pea täielikult laiali laguneda
otsustasin eile et proovin nüüd olla
natuke vähem šovinist ja munn kas
kas ma olen üldse šovinist ja munn või olen ma hoopis
liiga valusalt viisakas näiteks
ja üldse milleks otsustada proovida
otsustaks pigem teha (!)
(jah jah okei okei peep okei
haara H.-l sarvist olguolgu
……..……..……..(easy tiger easy tiger))
tõesti
liiga viisakas nii viisakas et olen ring peale uuesti munn
ja šovinist
ja ei hooli ja ei arvesta ja muud sellist
tead
ja jälle viisakas
ja jälle munn
ja viisakas
JJAAA LÄHHEEB UUUESTIII
*
umbes kõiges kahtlen milles üldse kahelda saaks või võiks
või milles võimalik on kahelda
mis ongi umbes kõik mis üldse on eks
või millest unistada või mõelda saab
aint selles vist ei kahtle et
et kõiges võib pea alati kahelda
no võibolla mitte kõiges
(parem oleks)
nagu minu arrrrmastuses Sinu vastu
oooo
aaaaaa
mmmmmmilline
arrrmastusarmastus
ma mõtlen seda välja
ja punnitan nigu junni
jube suurt junnnNNNNNnni
Mattias Veller (23) on formaalselt maalitudeng, kelle huvid valguvad mööda eri kunstliike ja meediume laiali. Segaduses. Kirjutamiseni jõudnud kirjandusarmastuse ja lõputu uudishimu kaudu.
