Arvustus

Lood lootustest ja lootusetusest. Hugo auhinna lühijutu kategooria nominendid 2020

Tõnis Hallaste 8.10.2020

1953. aastast jagatavad Hugo auhinnad on ulmekirjanduse Oscarid. Ehkki olulisi ulmeauhindu on teisigi (näiteks Nebula ja Locus), on märge „Hugo auhinna võitja” hoopis teise kaaluga kui üksnes „rohkelt auhinnatud ulmeteos”. Hugosid ei vali mitte professionaalidest koosnev žürii, vaid fännid, ning võiduga ei kaasne rahalist preemiat, vaid üksnes au ja kuulsus (kui mitte arvestada võidule järgnevat läbimüügi suurenemist).

Hugo auhindade kategooriaid on mitu ja kuigi terviklikuma pildi USA ulme hetkeseisust annaksid romaani- või lühiromaani kategooria nominendid, on lühijutu kandidaatidega lihtsam tutvuda, sest neid saab veebist tasuta lugeda, seejuures on jutud piisavalt lühikesed, et neid mitte ümber jutustada. Eesti ulmeauhinna Stalkeri statuut on määranud lühijuttude kategooriale mahupiiriks 15 000 sõna, seevastu Hugo lühijutu nominendid on kuni 7500 sõna. Kõige lühem tänavustest on koguni alla 1500 sõna.

Parima lühijutu Hugole kandideeris kuus küllaltki eripalgelist novelli. Ehkki see on teadusulme tähtsaim auhind, ei saa ühtki nomineeritud teksti õigupoolest teadusulmeliseks pidada. Pigem võiks neid liigitada fantaasiakirjanduseks (välja arvatud üht, mida on tutvustatud alternatiivajaloolisena), ent laiemas mõttes kuuluvad need kõik ulmežanrisse. Ulmekirjandusel on lühijutuvormiga eriline suhe. Ulmekirjanikud peavad kandma hoolt selle eest, et näidata, mil moel erineb kirjeldatav keskkond igapäevast. Mida lühem on jutt, seda vähem jääb olustiku kirjeldamise kõrvalt mahti loo teistele elementidele ja seda tähtsam on see, kuidas on autor maailma üles ehitanud. Teksti lühiduse kaudu tuleb igapäevaelu harjumuspärasuse ja kujutletud tegelikkuse erinevus hästi välja. Nii saab küsida: mida püüab autor öelda maailma kohta, kus ta elab? Kuue nomineeritud lühijutu vaatlemise ja võrdlemise põhjal on võimalik järeldada, millised tähelepanekud, mõtted või hoiakud USA ulmekogukonna arvates esiletõstmist väärivad.

Lühijutt pakub hea võimaluse mängida vormiga, mis on ka Nibedita Seni lühijutu „Kümme katkendit Ratnabari saare kannibalinaiste annoteeritud bibliograafiast” tugevaim külg[1]. Sen on öelnud, et kirjutas ülikoolis töötades sageli annoteeritud bibliograafiaid[2] ning ühel hetkel mõistis, et objektiivsustaotluse kiuste on need siiski konstrueeritud narratiivid: teadlase tekstivalimist moodustub lugu, mis paljastab nii mõndagi ka uurija enda kohta.[3] Nii otsustas Sen kirjutada teistmoodi vormiga novelli, tsitaatide kogumi väljamõeldud annoteeritud bibliograafiast. Lääne akadeemiliste vahendite kasutamine andis talle võimaluse esitada provokatiivseid küsimusi nende vahendite endi kohta. Kultuuride kokkupõrge ei toimu üksnes vormis, vaid ka sisus – lugeja saab ülevaate kannibalismist, genotsiidist, võõra fetišeerimisest, assimilatsioonist ja võimatusest pöörduda tagasi lätete juurde. Seda kõike vähema kui 1500 sõnaga.

Eksperiment on küll huvitav, ent viib ainult poolele teele. Lugu piirdub mõne katkendliku kirjeldusega ja lünklikult kujutatud skandaaliga ning lõppeb jõuetu manifestiga. Stiilijäljendusi on huvitav jälgida (mõni „tsitaatidest” on sajandi algusest, üks „katkend” on india kirjandusteadlase Gayatri Chakravorty Spivaki moodi kirjandusteooria, üks aga blogipostituslik arvamusmeedia) ja need on isegi veenvad, ent samas võiks küüniliselt tõdeda, et vormieksperiment pakub ennekõike võimaluse esitada kontsentreeritud kujul kõiki märksõnu, millega tabada ajastu vaimu. Loo põhjal saaks hästi kirjutada sellest, kuidas postkolonialistlikku diskursusesse tuuakse mängu feministlik diskursus ning millisel moel kugistab valge mehe hegemoonia „tsivilisatsiooni” ja „pärismaalaste” kokkupuutel ainult naistest koosneva ühiskonna liikmeid, sõimates neid seejuures kannibalideks. Sellest lühijutust on hea kirjutada, aga see ei paku (ega ole mõeldudki pakkuma) ilukirjanduselamust.

Alix E. Harrow’ „Ära vaata tagasi, mu Lõvi”[4] on lugu patsifist Eefast keisririigis, mis on sõjast hullumiseni haaratud, ja tema sõjardist elukaaslasest Talaanist, kes jääb loo alguses rasedaks. Esile võib tõsta mõningaid feministlikust perspektiivist tähelepanuväärseid valikuid. Autor on otsustanud teha naistegelasteks mitte üksnes klassikalist naiselikkust kehastava Eefa, vaid ka kuulsa sõdalase ja väejuhi Talaani ning vallutushimulise keisrinna. Samas ei räägi lugu amatsoonidest ehk naissõdalastest, keda iseloomustab leppimatus arhetüüpse koduhoidja rolliga ja vastandumine meestele, vaid on hoopis novell sõjast ja sõjardlusest, mille kõik olulised tegelased juhtuvad olema naised.

Kahjuks pole lugu ise kuigi märkimisväärne. Autor ei jõua kaugemale tõdemusest, et sõda on ebameeldiv, ja tegelased püsivad nii tugevasti oma arhetüüpide raamides, et süžee areng on nagu formaalsuse täitmine. Ka psühholoogiliselt ega filosoofiliselt pole lool midagi uut öelda. Oleksin soovinud suuremat metafoorset peensust, sest mõned asjad on tehtud liigagi puust ja punaseks ette (peategelane Eefa kummardab rahujumalannat, kes huvitava kokkusattumuse kombel näeb välja täpselt nagu tema; tema naine meenutab kõigile sõjajumalannat Ukhelit). Samas ei kirjuta Alix E. Harrow otseselt halvasti (eelmisel aastal sai ta Hugo-auhinna lühijutukategoorias koguni peapreemia) – nii mõnigi lause on tabav ja õigupoolest pole ükski stseen kunstiliselt kohmakas. Sellest jääb paraku väheks.

Fran Wilde’i „Tormide kataloogis”[5]  ründavad üht väikest kaljulinna inimvaenulikud hävitajatuuled. Jutustaja Sila jälgib, kuidas tema õest saab weatherman ehk inimene, kes võitleb tuulte vastu, karjudes neile nende nimesid, kaotades selle käigus oma inimlikkuse. Näiteks muutub esimene weather-
man
, peategelase vanatädi, lõpuks välguks. Jutustavate
katkendite vahele on pikitud lühikesed tormide kataloogid ehk loetelud eri tormiliikidest ja nende definitsioonid. Autor paistab lähtuvat mõttest, et kui oskad vaenlast nimetada, siis tead ka, kuidas temaga toime tulla.

„Tormide kataloog” ei anna ilukirjanduslikku vormi üksnes kliimamuutustele (sellist käsitlust leiab mujaltki), vaid ka näo ja ilme raevunud Loodusele, kes maksab kätte. Ehkki pole põhjust arvata, nagu oleks loo tegevuspaik Maa, ei mõju sündmused läbinisti fiktiivselt, selleks on teema liiga päevakajaline ja käegakatsutav. Samas ei osuta autor võimalikele süüdlastele ega püüa üldse lahendusi leida. Pigem on see lihtsalt kurb lugu, millest jääb kostma tõdemus, et ükskord me kaotame niikuinii.

Shiv Ramdasi novell „Ja nüüd isand naerab”[6] mõjub konkurentidega võrreldes ehk liigagi klassikalisena. Teise ilmasõja aegses Indias nõutakse matriarh Apalt, et ta valmistaks inglasest kuberneri naisele džuudikiududest nuku. Apa keeldub ja see viib kohutavate tagajärgedeni. Kui ta saab nuku kinkimiseks uue võimaluse, palub ta üksnes võimalust ihaldatud ese ise üle anda, sest ainult tema on võimeline nuku naerma ajama. Kui Apa nukuga härrasrahva ette jõuab, surevad nad vägivaldselt. Selmet toetuda vormieksperimentidele või luua heljuv-poeetiline õhustik, kulgeb lugu vormipuhta lõpu poole usaldusväärse sujuvusega. Minu hinnangul oli kõik väga hästi doseeritud: probleem oli huvitavalt konstrueeritud ja lahendustki hea lugeda, ka dialoogid olid ladusasti kirjutatud. Samuti leiab siit humoorikaid stseene, näiteks kärbse kohta, kes lendab ja piriseb ja keeldub lahkumast, mõtleb Apa: „Ilmselt on britt.” Ühtekokku oli see äärmiselt korralikult kirjutatud stiilipuhas õudusnovell.

Võib-olla pärsib loo üdini klassikaline kirjutusstiil võidušansse. Kuna Ramdas on kirjutanud peaaegu arhailise korrektsusega, võib jutus käsitletud probleem mõjuda veidi iganenult: praegu on aktuaalsed hoopis teised teemad. Küllap on „Ja nüüd isand naerab” näide teosest, mille vormi vähene uuenduslikkus mõjutab ka sisu tajutavat värskust.

L. Huangi novell „Viimane, mida ma tunda võin”[7] vastab ilukirjanduslikus vormis ühele küllaltki sageli esitatud küsimusele: mis oleks, kui tuumariigi president peaks tuumakoodide kättesaamiseks tapma ühe vabatahtliku[8]? Stalini lause puhul, et ühe inimese surm on tragöödia, aga miljoni inimese surm statistika, tuleb silmas pidada asjaolu, et miljon elu saab surma saata ainult riigijuhi laua tagant, eeldatavasti hästiistuvas mehises ülikonnas, tapmist isiklikult nägemata. Surmad ei muutu statistika osaks mitte nende arvu ja sellest tingitud inimelu väärtuse devalveerumise tõttu, vaid Suure Punase Nupu vajutaja (või võtme keeraja või allkirja panija) füüsiline ja emotsionaalne distants ohvritest. Mis saab aga siis, kui ta peab ohvrile silma vaatama? Mis saab, kui Suure Punase Nupu vajutamise eeltingimuseks on isiklik ja käegakatsutav vastutus üheainsagi inimese surma eest?

Huangi loo muudab lugemisväärseks (ja ehk ka auhinnavääriliseks) asjaolu, et jutustaja fookus on peaaegu täienisti tüdrukul, kes on mõeldud „ohvritalleks”. Keskendudes tegelas(t)ele suure kaasaelamisega, muutub kontseptuaalselt laetud süžee tundlikuks pilguheiteks ühe probleemi eri tahkudele. Mis saab siis, kui ohvritall pole üksnes isikupäratu ohvrikujutus, vaid luuletaja – inimkogemuste erk tajuja ja jäädvustaja? Mis saab, kui avalikkus lepib seadusega, ent mõistab hukka teo? Mis saab, kui riigipea ehtinimlik soov tüdruku elu säästa ei ole poliitiliselt ega sõjaliselt kasulik?

Huangi novellil on toekas kontseptsioon, mis mõjub haaravamalt kui teiste nominentide põhiideed. Samas on oht, et domineeriv süžee tõmbab ootushorisondi liigagi kitsaks – sedavõrd toekat kontseptsiooni poleks mõtet dekonstrueerida mingite pööretega, sest see õõnestaks algidee väärtust. „Viimane, mida ma tunda võin” on küll kenasti teostatud, aga lõppude lõpuks jääb novell ikkagi üksnes selleks proovikiviks, milles poliitik peab tuumapommi kasutamiseks oma käega tapma süütu hinge.

Rivers Solomoni „Veri on teine sõna nälja kohta”[9]  võiks vähemasti pealkirja poolest olla vampiirijutt, ent see on hoopis poeetiline sissevaade sellesse, kuidas kättemaks ei vabasta inimest raevust. Juba novelli esimesse lõiku mahub terve realistliku romaani jagu materjali – olles teada saanud majaperemees Alberti surmast, tapab orjatüdruk Sully läbi une perenaise ja tema neli tütart. Realism asendub üsna pea maagilisusega, sest koletu veretöö tagajärjel sünnib tema üsast sajandeid manalas viibinud teismeline tütarlaps Ziza. Ziza ja teiste temataoliste abiga asub Sully valgeid tapma, et teisigi „tagasi sünnitada”. Iseasi aga, kas see mäss pakub Sullyle mingitki lohtu.

Esmalugemisel rabavad jutu süžeepöörded ja selle kulgemine, aga ka poeetiline keelekasutus, mis samal ajal ei muutu pelgaks keelenautlemiseks sõnarõõmu pärast. Usaldus autori vastu tekib sama hõlpsasti nagu Shiv Ramdase jutu „Ja nüüd isand naerab” lugemisel, ent Rivers Solomoni postkoloniaalne lugu raputab rohkem ja on metafoorselt nauditavam. Aga kui käsitleda novelli USAs nüüdseks kuid kestnud massimeeleavalduste kontekstis, avaneb see hoopis teisest perspektiivist. Avalikkust sütitav küsimus „Kas vägivald võib olla õigustatud?” avas minuski selle loo lugemisel allegooriaid otsiva lugejapilgu. Kas Sullys ei kehastu ehk viimse piirini aetud frustratsioon? Kas pole optimistlik Ziza õnnis tulevikulootus, mis lasub teisel pool (rassi)revolutsiooni? Selliseid küsimusi saab esitada hetkeni, mil jõuad probleemini, mis ei sobitu allegooriamudelisse piisaval määral. Selmet otsida novellist USA rassiprobleemide poeetilist ümberjutustust, tuleks seda lugeda kui metafooriküllast lugu rassivõitluse motiividel. Esmapilgul on see kõigest nüansivahe, ent siin on kaks lugemismudelit: esimesel juhul tuleks lugu pidevalt millekski selgepiiriliseks, aga suletuks ümber „tõlkida”; teisel juhul jääb mõningane ebamäärasus, kuid suurem tõlgendamisrõõm.

Hugo auhinnad jagati 1. augustil[10] ning lühijutu kategoorias võitis S. L. Huangi novell „Viimane, mida ma tunda võin”. See on hea näide huvitavast filosoofilisest ideest, mis oleks otsekui oodanud, et keegi selle lõpuks ilukirjanduslikku vormi valaks – see ei vähenda aga kuidagi autori panust. Mul on mõnevõrra kahju, et Huangi asemel ei saanud auhinda mõni vormiliselt, stiililiselt või temaatiliselt uljam tekst (näiteks pälvis Rivers Solomoni novell „Veri on teine sõna nälja kohta” eelviimase koha!). Samas on tore, et võitis tekst, mis rakendab ulmekirjandusele eriomast vahendit – huvitavate filosoofiliste ideede ilukirjanduslikku sõnastamist –, olles seejuures eelkõige kantud tegelaste hingelistest läbielamistest.

Ka teiste nominentide puhul võib täheldada kalduvust üldjuhul naiselikuna tajutud tundlikkusele. Siin tõuseb esile teisena enim hääli saanud lugu „Ära vaata tagasi, mu lõvi”. Militaarulme on küll klassikaliselt maskuliinne alažanr, ent Harrow on selle lahendanud fookusega feminiinsete väärtuste alalhoidmisele sõjas. Kuuest lühijutust viie autor on naine ning kuuendas („Ja nüüd isand naerab”) on peategelane naine. Mingile olulisele tendentsile osutab võib-olla seegi, et kõik tänavused Hugode romaanikategooria nominendid on naised. Ehk nõutakse USA ulmefänkonnas aina rohkem senisest tajutavamat naiselikkust? Mõneti seksistlik oleks aga eeldada, et naisautori kirjutusstiil peaks tingimata olema naiselik. Pigem on tegu teemadeväljaga, mille nüansseeritud käsitlemist – kas või implitsiitsel moel – oodatakse ja hinnatakse.

 

 


[1] Vt http://www.nightmare-magazine.com/fiction/ten-excerpts-from-an-annotated-bibliography-on-the-cannibal-women-of-ratnabar-island/.
[2] Annotatsioon on raamatu, artikli või muu kirjutise lühike tutvustus, mis annab mõnikord ka hinnangu; kui see esineb bibliograafias, on see annoteeritud bibliograafia.
[3] Vt http://www.nightmare-magazine.com/nonfiction/author-spotlight-nibedita-sen-2/.
[4] Vt http://www.beneath-ceaseless-skies.com/stories/do-not-look-back-my-lion/.
[5] Vt https://uncannymagazine.com/article/a-catalog-of-storms/.
[6] Vt http://strangehorizons.com/fiction/and-now-his-lordship-is-laughing/.
[7] Vt https://www.tor.com/2019/10/23/as-the-last-i-may-know-s-l-huang/.
[8] See on juuraprofessor Roger Fisheri idee aastast 1981 (vt Bulletin of the Atomic Scientists, märts 1981).
[9] Vt https://www.tor.com/2019/07/24/blood-is-another-word-for-hunger-rivers-solomon/.
[10] Tulemustega võib tutvuda siin: http://www.thehugoawards.org/wp-content/uploads/2020/08/2020-Hugo-statistics.pdf.

eelmine / järgmine artikkel