ukraina keelest Eda Ahi
vanadusse
eit ja taat surid ära
nad surid samal päeval
samal tunnil
samal minutil –
rahvas rääkis, et vanadusse
kärvas maha nende kana
nende kits ja koer
(kassi polnud kodus)
ja rahvas rääkis, et vanadusse
maja lagunes ära
kuurist jäid varemed
ja kelder mattus mulla alla
rahvas rääkis, et need lagunesid
sest olid vanad
lapsed tulid eite-taati matma
Olja oli rase
Serhi purjus
ja Sonja kolmeaastane
nemadki surid ära
ja rahvas rääkis, et vanadusse
külm tuul rebis kollaseid lehti
ja mattis nende alla taadi, eide, Olja, Serhi, Sonja
kes kõik surid vanadusse
6. september 2014, Tšernivtsi
ta ütleb, et kõik läheb hästi
ta ütleb: see kool, kus sa käisid, pommitati puruks
ta ütleb: söök sai otsa, raha pole
ta ütleb: meid võib päästa ainult humanitaarabi valgetest rekadest
ta ütleb: humanitaarabi sai äsja mürsuga pihta
kooli pole
mis mõttes kooli pole?
on ta tühjaks jäänud, auklikuks lastud või maatasa tehtud?
mis sai minu fotost, mis rippus autahvlil?
mis sai minu õpetajast, kes istus klassis?
ta ütleb: mis foto? kellele sinu fotot veel vaja on?
ta ütleb: kool sulas ära – see talv on liiga kuum
ta ütleb: õpetajat pole ma näinud ja ära palu, et teda otsiksin
ta ütleb: nägin su ristiema – teda enam ei ole
põgenege
jätke kõik sinnapaika ja põgenege
jätke maja, kelder ühes aprikoosimoosi
ja krüsanteemidega, mis seisavad verandal
koerad laske maha, et nad ei piinleks
visake see maa kus see ja teine
ta ütleb: ära räägi rumalusi
seda maad viskame me iga päev – labidaga kirstude peale
ta ütleb: kõik läheb veel hästi, küll me pääseme varsti
ta ütleb: humanitaarabi on juba teel
2. detsember 2014, Kiiev
minu esimene luuletus Ševtšenkost
kuidas sa elasid üle selle talve
mil viirused raevutsesid, kilbid käes
otse Kiievi tänavatel
mil 100 sulgkerget hinge
tiirutas tuule käes lumega segi
kuidas sa selle talve küll üle elasid?
kõigepealt algas gripp:
vitamiin C
ACC 200
ja miljoni marss –
kõndimine tugevdab immuunsust
isegi siis, kui ta ei tugevda su riigi immuunsust
pärast oli bronhiit:
Biseptol 480
ACC 200
ja rohkelt vedelikku
veekahuritest
otse meile pähe –
vette kastmine karastab
eriti närve
aga talv ei lõppenud
ta muudkui venis ja venis
nagu roostes torustik
nagu ummik Hruševskoho tänaval
kordus
nagu Ukraina hümn
ikka uuesti ja uuesti
ta oli labürint
raamatutest ja sõnadest
barrikaadidest ja kehadest
tänavatest ja haudadest
nagu kauakestev kopsupõletik
siis kui palavik on 39
ja jõuvarud nullis
siis kui ei tea
mis riigis sa ärkad
ja kas sa üldse ärkad
aga hommik saabub
palavik on 37
Azitro Sandoz 100
Ševtšenko 200
ja ere päike
kuivatab kastet
12. märts 2014, Kiiev
tagasipöördumine
tahaksime tagasi koju, kus jäime vanaks
kus taevas valgub aknasse nagu sinine laine
kus istutasime puid ja kasvatasime üles poja
kuhu ehitasime maja, mis on meieta rõske
aga kodutee peal õitsevad miinid
plahvatuskraatreid katavad sulg-stepirohi ja udu
nii naasemegi kibeda, sõnaahtra, süüdlaslikuna
oleks meil ometi maja ja veidike rahu
kui saaksime seisatada, hingata sisse rõskust
perealbumist rebida välja pildid
me läheme koju, sinna, kus kasvasime
seal ootavad meid vanemad, hauad ja seinad
läheme kas või jalgsi, isegi paljajalu
ja kui ei leia kodu eest sealt, kuhu jätsime
ehitame kodu aprikoosipuude kohale
sinisest taevast ja lopsakatest pilvedest
6. ja 8. märtsil 2015
kuidas ma tapsin
minu sugulusliin on nüüd korraga ka telefoniliin
kõiki mu sugulusliine kuulatakse pealt
neile pakub huvi, keda ma rohkem armastan, kas ema või isa
neile pakub huvi, mis haigus on mu vanaemal, kes ütleb torusse: oi, oi-oi
neid intrigeerib, mida arvab mu õde oma poisist
kes varem käis minuga
kõik mu telefoniliinid jooksevad nüüd veres
mu verd kuulatakse pealt
neil on vaja teada, kui mitu protsenti sellest on ukraina
poola, vene oma ja kas on ka mustlasverd
neil on vaja teada, kellele olin doonor
neil on vaja teada, kas on kukkunud hemoglobiini tase või katus mu pea kohal
ja kas rakumembraanist oleks võimalik moodustada piire
minu ja mu ema vahele on kaevatud sadu haudu
ja ma ei tea, kuidas neist üle hüpata
minu ja mu isa vahel lendab sadu mürske
ja ma ei oska vaadelda neid nagu linde
minu ja mu õe vahel on keldri metalluks
millele on labidas risti tõkkeks pandud
minu ja mu vanaema vahel on palvetest paravan –
õhukesed siidised seinad, mille tagant midagi ei kuule, mitte tuhkagi
perekondlike sidemete hoidmine on tõesti lihtne
ja väga odav, kanda oma telefoniarvele unetust ja rahustust
kuulates võõrast verd, mis on klapid pähe pannud, joovastun
eriti kui mu enda veri muundub püssipauguks:
pahh!
!
10. august 2014, Kiiev
roomik
ta sõrmed on ära külmunud ja tõmbuvad kokku
kinnas kukub maha
kukub otse asfaldile
ta sõrmed värisevad tuule käes
nagu sügisesed lehed
kui jalge eest roomab läbi tankiroomik
tema tütre jalge eest
just nagu röövik
kaks tüüpi tulevad ja käsivad
panna käed kokku, nagu plaksutaks
vaatavad korra passi, vaatavad veel
katsuvad tema karedaid sõrmi
ja leiavad põletusarme, kõigest põletusarme
nimetissõrmelt, kus võinuks olla
snaipripüssi jäetud mõhn
nad ütlevad: tema kutsungi
aga võib-olla ka mitte tema oma –
litsnaine
nad kisuvad tal riided seljast
vahivad teda
panevad pikali
panevad teda
heidavad nalja
üheksakesi
(see on naise lemmiknumber)
sinistes kitlites
(tema lemmikvärv)
auklikes botastes
(tema lemmikjalatsid)
üheksakesi
ühe kohkunud
mitte litsi, vaid naise kallal
aga väike tüdruk on tõmbunud kõverasse nagu kringel
ta vaatab ega nuta
ta tõstab ema kinda üles
topib suhu nagu koer kondi
ja vaatab, kuidas röövik-roomik õgib nende rohelist linna
19. september 2014, Kiiev
