Joosep Vesselov
„Linna laul”
Värske Raamat nr 24, 2020
Joosep Vesselovi linnalaul on lugulaul Tartu linnast ja selle eri pidepunktidest, tähtsatest objektidest. Lugulaul koosneb välja mõeldud müütidest, tõestades, et müüdiloome ei kuulu kaugesse minevikku, vaid võib leida koha ka keset tänapäeva. Vesselovi kogus rullub lahti iseäralik maailm, mis on ühtaegu nõiduslik ja tavapärane, maagiline ja igapäevane.
Kirjutamine kui ruumipraktika
Linnad (eriti suured) meenutavad tihti modernset masinavärki, mille hammasrataste vahele inimene ära kaob. Linn kui tsiviliseeritud ja kultuurne elukeskkond peaks ju olema turvaline, aga lähemal vaatlusel võib see osutuda sama metsikuks ja võõrustunnet tekitavaks kui loodus. Masinlikkus, etteaimatavad rütmid ja argielu varjavad mateeriale omast kaootilisust ja ennustamatust. Linnades kehtestab end süsteem, mis suundub pimedana, iseenese mehhanismist kantuna ning oma funktsioone pidevalt taastootvana kuhugipoole. Kas me üldse teame, kuhu ja miks see liigub?
Automaatsuse vastukaal on aeglustamine, sammukese tagasi astumine, et vaadata hetkeks, mis õieti toimub. Praegune aeg nõuab ühtaegu uhiuusi ja igivanu müüte, mille kaudu uuesti avastada loodusele olemuslikku maagilisust, mis on harjumuspärase alla mattunud. Selliste lugude pajatamist ei soodusta aga ühiskonnas domineeriv funktsionaalsusele ja tarbimisele rõhumine. Uusmüütilistes lugudes võiks olla ühendatud minevik ja olevik, lähiajaloolised linnalegendid ja müütiline jutustamisvorm. Näiteks „Linna laulu” kõige väiksemates ja ajalikemates detailides on olemas ühtaegu sügav minevik ning pisemad ja laiemad ajamõõtmed: Prisma kaubanduskeskus, eri objektid linnaruumist (Kaarsild, suudlevate tudengite purskkaev), mis on paigutatud igivanasse loomismüüti.
Vesselovi uusmüütilisi luuletusi lugedes meenub esmajoones kirjutamise tegevuslikkus, kirjutamine kui iseennast loov ja kirjutajat uutele radadele juhatav loomepraktika, millest on muu hulgas kirjutanud Jacques Derrida ja Gilles Deleuze. Kirjutamine toimub teadmatuse ja teadmise piiril[1] ning on mõnevõrra ohtlik tegevus, kirjutaja ei saa kunagi täpselt teada, kuhu sulg jookseb ja millega ta teekonnal silmitsi peab seisma.[2] „Mu enda sõnad üllatavad mind ja õpetavad mulle, kuidas ma mõtlen,” on öelnud Maurice Merleau-Ponty.[3] Luues müüte, avastab Vesselov objekte, mis on juba ammu tuttavad, kuid järsku saavad need uued raamid, võimalikud lood ja seletused. Seejuures näib, et paljud lahenduskäigud, ootamatud keerdumised ja seosed on tekkinud just kirjutamise käigus.[4]
„Linna laulu” laulu- ja kõnekesksuse kõrval kerkib esile ka kirjutamise omapära, mis ei pruugi sugugi vastanduda suulisele pärimusele, vaid võib sisaldada sarnaseid elemente (hääl ja kõla vs. trükitähed, tint, paber), millega loomisel silmitsi seista (või lausa – millega koos luua). Kirjutamise meelelisus tuleb välja näiteks episoodis, kus poes segunevad toiduained ja kirja(vahe)märgid, nagu oleks viimasedki söödavad, samavõrd päris ja eluks vajalikud: „parim-enne-möödas-korv / on täis kahtlaseid küpsiseid, / kastmeid, / komme, komasid / ja suuri algustähti” (lk 17). Kirjutamine ilmub ka haigushoona (samuti füüsilisel, tervele kehale otsemaid mõjuval kujul) kohe algul, kui linna on tabanud luulekatk: „hommikul / ärkan ja näen, / et olin magama jäänud, / pastakas käes, / läbi une on öösel / vasakule randmele tekkinud / sinised tinditriibud, / luuleread, haigusjooned, / randmest küünarnukini” (lk 20).
Vajadus uute lugude ja minevikutunnetuse järele kõneleb ühtlasi vajadusest visandada teistsugust tulevikku. Selleks on tarvis otsida uusi viise, kuidas olevat mõtestada. Vesselov alustab ümberkirjutamist väikestest detailidest, kohalikest objektidest. Nii selgub, et kuulus Tartu sild, mida hüütakse Kaarsillaks, on saanud nime hoopis hiiglasliku küürselgse tütarlapse järgi, kes kummardus üle silla, et kaks jõerahvast teineteisel külas saaks käia. Sild kui lihtne funktsionaalne ehitis ärkab luulekogus ellu, tuletamaks meelde, et see kehastab inimeste vajadust olla ühendatud – sild ongi tehtud inimesest, mitte külmast kivist. Seega võiks ka küsida, millisel moel on Tartu kaks kallast omavahel tegelikult seotud, missuguste eesmärkidega on need ühendatud – võib ju olla nii, et elu kaldub ühele poole ning teisele poole minnakse ainult ööseks magama – ja kas see võiks kuidagi muutuda.
Samal ajal erinevad Vesselovi sürrealistliku noodiga müüdid näiteks rahvusromantilisest eeposest, mis järgib pidulikult kangelase teekonda läbi tõsiste heitluste ning mille suurejooneline eesmärk oli rahvusliku identiteedi loomine. Kuigi „Linna laul” on ulatuslik ja hästi läbi mõeldud, on see ka pretensioonitu ja humoorikas ega põlga ära argipäeva pisidetaile. Lugulaulu on põimitud nii tänapäevased elemendid kui ka rahvapärimusele omased tunnused, ent seejuures mänguliselt, taotlemata autentsust, vaid põimides mõjutusi siit-sealt, lähtudes kirjutamisel pigem praegusest. Nii muutub loo jutustamine elu loomulikuks osaks, esmaseks vajaduseks ja nägemise viisiks. Muuseas, unenäolise kirjutuslaadiga kirjanik Ben Okri rõhutab selge pilguga maagilis-müütiliste lugude, kujutlusvõime ja kirjasõna tähtsust vastupanuvormina ühiskondlikele võimustruktuuridele. Okri näitab, et meie igapäevase elu all on peidus sügavam kiht, mis elu juhatab – see, kuidas me elust mõtleme.[5]
Loomise mõnu
Vesselovi lugulaulu tagant paistavad Hasso Krulli ideed rahvapärimusest, lugulaulust ja müüdiloomest (nt „Loomise mõnu ja kiri”, 2006). Keel ei ole neutraalne kirjeldamisvahend, vaid osaleb aktiivselt maailma kujundajana, ühtlasi kujundavad kõnelejad seda pidevalt ümber. Vesselovi kirjutuslaadis on tunda sedasama ürgset ja ebaisikulist või lausa eelisikulist keelemõnu, mida ka Krull kirjeldab. Mõnutunne saadab tervet „Linna laulu”, aga toon mõned näited väljenditest, mis seda eriliselt illustreerivad: „linn / mühiseb vägevalt / ja väänleb lõbusalt / lakkamatu laulmise käes”, „majad kasvavad ja / kahanevad korraga / ja mühisevad / tänavad liuglevad tiheda maopesana / ja mühisevad” (lk 13). Säärased võimatud visuaalsed pildid saavad keele abil võimalikuks: majad saavad korraga kasvada ja kahaneda, vastandmõisted sisaldavad ja loovad üksteist (meenub Camus: „Iga eitus sisaldab jaatuse õisi”[6]). Keele lõputult erinevad kõlad välistavad lihtsad mõistelised vastandused, juhatavad loogikapõhistest duaalsusest välja ning toovad esile keele metsikuse ja loovuse. Kaks liikuvat suunda rebivad maja kui püsiva objekti lõhki. Nagu kirjutab Deleuze Lewis Carrolli peeglist: „[P]innal on kõik vastupidine ja ümberpööratud, sügavuses aga „erinev”.”[7]
Majade kasvamisest ja kahanemisest saab liikuda tänavate maopesade ja mühisemise juurde. Kahanemine ja mühisemine ei ole küll loogiliselt sarnased, aga poeetika ühendab nii loogika kui ka keelemõnu, kusjuures viimane muudab esimese lõpuks oma mänguvahendiks. Vesselovi luule liigub fikseeritud peatumispaikade vahel ja asub neid siis kohe kõla kaudu lahustama, kõik on voolamises, aga tempo muutub, aeg-ajalt tekivad keelevoolu aeglustumisel punktid, kuhu fookus koondub, kuid mis siis jälle erinevuse poole lagunema hakkavad.
Nii nagu regilaulus korratakse refräänsõna, korratakse „Linna lauluski” mõnusasti kõlavaid sõnu. Samamoodi Hasso Krulli ning 20. ja 21. sajandi antropoloogiliste ja semiootiliste suundadega, mis kritiseerivad teaduslik-positivistliku maailmapildi üksikasjalikkusest tingitud piiratust ning rõhutavad keele enese võimu mõtte kujundamisel, on ka Vesselovi luules tunda selle mõtteliini edasikandumist. Keel saab vahendiks, millega luuakse teadlikult teistsugust maailmatunnetust, samal ajal ollakse keele suhtes tundlik ning lastakse tal tegutseda omasoodu.
Vesselovi jutustaja on laulik ja trikster, kes näeb, laulab, muundab ja muundub ka ise. Poeemi alguses on minajutustaja ümbrus (pööningutuba) ja seisund esiplaanil: „tuul [—] / puhub kopsu sisse köha [—] / tuul, ma ei viitsi enam / puhu minema siit” (lk 9), ent seejärel tulevad mängu kõikvõimalikud muud tegelased, kelle laule jutustaja edasi räägib (nt „Akadeemiku laul”, „Elva mehe laul”, „Prohvesri laul”, „Nõia laul”), ning minajutustaja kaob pikaks ajaks täiesti. Lugeja võib isegi unustada, et ka jutustajal on oma soovid või tunded! Alguses aimatav minahääle taga seisev isik muutub ajapikku kõikenägevaks vaimuks ja lõpuks palubki minahääl nõial end vaimuks muuta: „palun nõialt, et / kõik peeglid oleks / minu ees tühjad, / palun nõialt võimu / valguda üle linna, / võtta laulud endale” (lk 62).
Tekib võrdluspilt Mehis Heinsaare loominguga, kelle reaalsuse nihestamise viisid on Vesselovi omadest lihtsamad ja selgemad. Kui Heinsaare paralleelmaailm seisab argipäevast täiesti eraldi ja sel on omad reeglid, siis „Linna laulust” leiab keerukalt põimunud, maagilis-müütilise ja samal ajal hämmastavalt lihtsa maailma, kus kõik argimured (sh palganumber, ülikoolis arvestamata jäänud ainepunktid) jäävad alles. Heinsaare loomingut (eriti novelle „Liblikmees” ja „Ülikond”) meenutavad ka hõlpsasti silme ette kerkivad karakterid ja pildid, näiteks võilillemüüja, kelle terve ülikond on punutud võililledest. „Linna laulust” leiab ka maagilisse realismi kalduvat narratiiviloomet, mis annab jutustajale võime nähtut ja kogetut fantastiliste kujundite abil rekonstrueerida[8]. Näiteks Gabriel García Márqueze hiidromaani „Sada aasta üksildust” lõpus jõuab jutustus ringiga tagasi ühte olevikuhetke, ettekuulutuse viimaste lehekülgede täitumise hetke, mis on kirja pandud varem ning mida loo lõpus parasjagu loetakse – samal ajal jõuab aga liivatorm ukseni ning matab endasse kõik, mineviku, mälu ja tuleviku. Ka „Linna laul” algab ja lõpeb tuulemühinaga, ning jutustaja-luuletaja vaim lahustub, olles oma ülesande täitnud: „tuul puhub linna lahti / paksust udukihist / puhub minu, udu, lahti, / mööda ilma laiali. // linn on lahti ja lööb / mõnust mühisema, / tänust väänlema, / loomist lahti laulma, // ja linn laulab / linna laulu.” (lk 74)
Mustrid, põimingud, ootamatud lahtikeerdumised
„Linna laulus” leidub nii ootamatusi kui ka äratundmisi. Tervik ja väikesed detailid on ootamatutel viisidel, tihedasti ja loomulikult läbi põimunud. Teose lõpu eel ilmuvad taas tähed ja kirjavahemärgid: „mina, ma tuhnin rottidega koos / põlvini prügis, / leidmaks miskit süüa või müüa, / kuid leian, vaid / tarbetuid, komasid, ja / ja ja sõnakordusi” (lk 48). Kui enne olid komad koos kommidega kotis, siis nüüd võib märgata komade, sõnakorduste ja tühikute vohamist otse paberilehel, millel nad asetuvad omasoodu sõnade vahele, olles justkui funktsioonita, „söögikõlbmatud”. Vahepeal võib kirjelduslikust detailist saada omaette lugu. Olulisim näide on terve kogu vältel esinev võilillemotiiv, mis on põimitud eri lugudesse, aga millel on ka omaette laul. Ükski luuletus pole autonoomne süsteem, vaid alati seotud teiste lugudega. Kogu lugulaul, lugude, kujundite, kirjelduste ja seoste võrk on omakorda seotud Tartu linna ja selles reaalselt eksisteerivate paikadega.
Nii ei ole Vesselovi luulekogu enam üksnes kunst kunsti pärast, turvaline ja distantseeritud klaaspärlimäng, vaid see on seotud argipäevase ruumikogemusega. „Linna laul” aitab meelde tuletada maagilise elutunnetuse, mis võib tõhusust ja kasumlikkust väärtustava linnaarenduse käigus kaduma minna. Samuti meenutab see, kui oluline on tajuda olemasoleva kummalisust ja teistsuguste võimalike maailmade kohalolu. Muu hulgas tekkis lugedes mõte, kas ei oleks Tartul peale igati toredate ja vaba aega väärtustavate ettevõtmiste (nagu Autovabaduse puiestee), vaja ka rohkem kummalisi elemente, mille funktsioon ei ole üheselt selge? Kuulsin hiljuti lugu sellest, kuidas nõukogude ajal taheti vanast zooloogiamuuseumist viia kaelkirjaku topis rongiga Venemaale. Kaelkirjak ei mahtunud aga rongi ära ning jäi kuudeks Tartu rongijaama seisma. Mulle tundub, et ühte rongijaama kulukski aeg-ajalt ära üks kaelkirjak või küürvaala skelett.
„Linna laul” on tugev kogu, milles kajastub omanäoline ja isepäine maailma nägemise laad. Loodan, et lugejate mõtteis kinnituvadki selle linna paikade kohta uued seosed, ja nii mõnegi kohaga tekib uus tunnetus.
[1] Gilles Deleuze. „Erinevus ja kordus” – Tartu: Ilmamaa, 2014, lk 16. Tlk Margus Ott.
[2] Jacques Derrida. „Writing and Difference” – Chicago: University of Chicago Press, 1978, lk 11.
[3] Maurice Merleau-Ponty. „Problèmes actuels de la phénoménologie” – Pariis: Éditions Desclée de Brouweis, 1952, lk 97.
[4] Vesselov on seda ka kinnitanud (kuula Värske Rõhu IDA raadio saadet „Rõhk”, 02.06.2020).
[5] Vt Ben Okri. „Vabadusekunstnik” – Tallinn: Varrak, 2020. Tlk Triin Tael.
[6] Albert Camus. „Kõrb” – „Pagendus ja kuningriik: kogutud lühiproosa” – Tallinn: Varrak, 2004. Tlk Tanel Lepsoo, Henno Rajandi, Triinu Tamm, Krista Vogelberg.
[7] Gilles Deleuze. „Erinevus ja kordus”, lk 100.
[8] Eugene L. Arva. „Writing the Vanishing Real: Hyperreality and Magical Realism” – Journal of Narrative Theory, kd 38, nr 1, 2008, lk 60–85.
