Agnes keerab korgi sulepeale, paneb silmad kinni ning hingab mõnuga kaasa ymisedes sygavalt välja. Suvi on nagu lõputu laupäev, mõtleb ta. Tähendab, keegi on seda kindlasti enne teda mõelnud, aga kes – ei tea, ei mäleta. Semestrisisesed laupäevad veedab Agnes eelkõige molutades, yht-teist lugedes, n-ö aeglast toimetamist nautides ning, kui impulss on, läheb ta õhtul välja – tantsima. Ta armastab hullumiseni tantsida, eriti iseendaga – see on vahend mõne isepäiselt yles kerkinud intensiivse tunde-mõtte setitamiseks. Mõne päeva eest – keefirit lonksates – selgines Agnese teadvuses aastaid juuri ajanud arusaam, et just nõudliku koega tekno, mida ta varem arvas end võõrastavat, on säärases purgatooriumis õige kaasteeline.
Mõnusalt hämar reiviruum ning ideaalis mitte liiga palju rahvast ymberringi, et keha pääseks omasoodu liikuma. Oma 21 eluaasta jooksul on Agnes rännanud lugematutel psyhhofyysilistel aistingumaastikel (luuydini kurnavast lähisõltuvusest ja viduses aidas naela jalga astumisest bryleekreemi suhkrukooriku katkitoksimise ja aovineses rabajärvepehmuses ujumiseni) ning tänaseks on ta lihtsas piiripunktis, tundes end oma kehas lõdvestunu ja kohalolevana. Ta lubab muusika pealetykkivad rytmid oma intellekti kaitstud kambrisse ja alistub. Puhas, kontsentreeritud nauding. Eeter… parem kui eeter. Õhk on higiläägusest, helilainete vetruvast rägastikust ning ekstaasieelsusest täidlane. Vahel piisab kymnest minutist, teinekord tantsib ta tunde. Kannab ja kannab ja kannab ja kannab ja kannab ja kui yhel hetkel on selge, et tänaseks on tants end ammendanud, Agnes peatub, tervitab tuksleva keha heatahtlikku märguannet naeratusega. Veel korraks sulgeb ta silmad, hingab tänuga välja – kõik, tehtud. Praeguseks. Ta haarab seina äärde heidetud asjad, kuivatab avara linase triiksärgiga hooletult higi, väljub yhtäkki nii lämbest ruumist elavasse hoovi, kysib värske õhu tihedas embuses kelleltki sigareti ning eemaldub öhe.
Aga täna on kolmapäev. Yks naabermaja tellingutel kolavatest ehitajatest keerab raadio valjemaks. Elmar. Agnes avab silmad ning poeb oliivroheliste pyyride vahelt välja. Tavaliselt võtab ta aega, et veidi venitada, võimelda ning tavalist eriliseks ristides ja teekausist pu erhi juues mediteerida. Aga täna on kolmapäev. Kergelt päevitunud prink alasti keha liigub ruumikas korteris vilunult ringi: vanni kelmikad kraanid valla päästnud, yhes käes hambahari kärsitult edasi-tagasi nyhkimas, syytab ta teisega tumeda sandlipuuviiruki. Enne akna avamist annab Agnes järele, heidab ylle ruuge kimonolõikelise yrbi (kaltsukast). Tuppa tungib vihmajärgselt toores kõikvõimalikkust tõotav õhk. Esimene, mitmenädalase kuumalaine järgne vihm sel suvel. Vesi kannus hakkab ylemeelikult mulisema. On aeg: Agnese sisseõpitud, ent ärksate liigutuste juhtimisel niriseb Chemexisse sygispruun kohv. Ah, see lõhn! Järgmiseks avab parem käsi beežika kylmkapi ukse ja leiab kaerapiima, kirsiks tordile.
Agnes sulgeb enda järel vannitoa ukse, mahutab kohvitassi aknalauale ja astub sidrunheinaessentsist hägusesse vannivette. Vesi on kuum – piki selgroogu sähvatab oodatud-ootamatu judin, lahustudes yle keha kylmatäppideks laiali. Mõnus, mõtleb ta ja libistab end selili. Vann on väike – tähendab, yhele inimesele täpselt paras – ja täitub kiiresti 21. sajandi nektariga. Korraks kajab Agnese peas vaid voolava vee sume kumin, kuid hetke pärast on ta taas mõtteniidistiku toapoiss. Toa-poiss. Miks just „poiss“? Meenuvad Claire’i ja Sonage’i kapriisid. Tahaks suitsetada… Meenub vannis kirja lugev Zooey. Zooey meenutab Agnesele E-d: kujutluspildis, mis tal lugedes tekkis, võttis Zooey selgelt E piirjooned. Oi, kuidas ta keskkoolis E-sse kiindunud oli! Kõik need armuvalus värisetud tunnid, igatsusest nõretavad kirjad, õnne- jõnksatused, kui E teda loetud korrad kõnetas… Agnes lykkab kraanid varbaga kinni ja naudib korraga saabunud vaikust, kuni järjekordne auto akna alt möödub. Igatsus – see on yks veider kontseptsioon. Agnesele tundub, et enam ta ei igatse, ta lihtsalt on. On kellegagi kord kontaktis, misjärel jälle ei ole, aga ei igatse – kui, siis vaikust. Loodust. Seda tegelikku Kontakti. Ja yksinda on nii hea olla… Kui nyyd mõelda, siis ta on just vastamata armumisist enim kasvanud, avardunud: need on teda painutanud, haavanud ning johtuvalt sellest on ta nyyd pehmem, enesekindlam. See on yks pikk tunnetuslik teekond toonase ja tänase Agnese vahel – no ytleme siis, et areng. Ta on arenenud lihase tugevnemise printsiibil: lihaskude tuleb lõhkuda, et see tugevneks. Samas on ta enda puhul täheldanud juba eos ambivalentset tendentsi armuda Kättesaamatusse ning kannatada nagu yks eeskujulik romantik, aga kui too Kättesaamatu ei olegi enam nii kättesaamatu, kaotada huvi. Mida ta tegelikult tahab? Mingit… lihtsust vist. Ja mitte lihtlabasust või laisa looma mugavus- ja kergusihalust, vaid lihtsust kui omaette kvaliteeti, taju pretensioonitusest, kergusest. Kui vaid rahutus ja pysimatus ja praktilisus ja loogilisus ja maisus ja madalus ja piiratus ja väiksus ja väiklus ja kibestumus ja roidumus ja kehalisus ja orjus ja illusoorsus ja kõhutyhjus ja inimlikkus ja mõistlikkus ja mõttetus ja tuimus ja kinnisus ja ohverlus ja nukrus ja saamatus ja tagasihoidlikkus ja viisakus nagu ora perses noort naist lõdvestumast ei hoiaks.
Agnes paneb „Suveraamatu“ aknalauale, vesi on leige. Yhtäkki juhib miski yrgne tema sihvakad, hoolitsetud kyyntega sõrmed paremast rinnanibust haarama– ta erutub hetkega. Muidugi, see on lõppematu ring, ta on uuesti suves. Topeltsuvi, hihii. Peaks hakkama pesema, et postkontorisse jõuda, aga äkki tõesti enne… Iseendaga on alati ideaalne. Poisid on kõik nii isekad – olgu, see on yldistus, aga vähemalt need, kes Agnesele sattunud on, ei tea naistest vist kyll midagi. Ja ega ta ei jaksa nende kõigiga ka kannatlik olla, taimed vajavad kastmist, raamatud lugemist – mul on muudki teha. Sest noh, poisid on toredad ja ta yldse ei alahinda tasakaalus paarisuhte potentsiaali, aga saab ka ilma (eriti, kui koolis on nii intensiivne… kursaõde ytles hästi, et ainus, kellega ta praegu suhtes jõuab olla, on ta faking eriala). Aga. Kuskil kymme aastat vanemad mehed on see-eest palju lootustandvamad. Ja tegelikult tahaks ka teise naise-… Vesi loksub yle vanniääre heledale kahhelruudustikule. Agnes lykkab olulised otsused edasi ja keskendub kõikehaaravale lihtsusele, kuni avaras vannitoas hõljuvat viirukivinet läbistab vali alistuv oie.
Samal hetkel valab E kahe inimese jagu basmatiriisi bambussõelale ning talle meenuvad yle mitme aasta Agnese kohvipruunid silmad.
„Lihtsalt“ pälvis novellivõistlusel Värske Novell eripreemia.
Anna Birgitta Põder (20): on.
