Noormees oli terve õhtupooliku veetnud süvenenult arvutiekraani vaadeldes. Jordan Peterson ja Sam Harris debateerisid ateismi teemadel ning see huvitas teda väga, ent siis otsustas ta magama heita, et hommikul varakult üles saada. Tee voodi korda ja siruta selga, vaikne kohvijoomine, et keha jõuaks ärgata ja seejärel lugeda-lugeda. Just siis, kui ta oli teki jalge vahele sättinud ja hakkas pisikest plastlampi kustutama, helises telefon. Tjah, varem poleks ta seda vastu võtnud, aga nüüd oli antud endale lubadus omada tahet ja alati vastata. Mitte viivitada ega edasi lükata.
Tulevad läbi, oli ta ütelnud. No las nad siis tulevad, mõtles noormees. Ühe õlle võib ju ometigi võtta. Kell oli veel vähe.
Neli korrust käepidemeid ja koledat rohelist seinavärvi ning tasane koputus, sest uksekell ei tööta, ja siis olidki nad kohal. Sõber, tolle sõber ja üks uus nägu. Lühikest kasvu kõhetu vanamees. Pealaelt kiilanev, komme toda pead õlgade vahele tõmmata. Ellipsikujulised prillid ja hall lühike habe, mis kattis ühtlaselt põski, lõuga. Ootamatult lõppeva ninaga vana mehe nägu, mis meenutas mingit metslooma, ja hall vest valgel triiksärgil.
Ah jaa, ütles sõber, kui vähesed odavad õlled olid maha laotatud ning kõik olid põrandale ja madratsile istet võtnud. Ah jaa, ütles sõber, tema on Alain de Benoist.
Kummaline nimi ühe kõhetu vanema mehe kohta, kes tuli laupäeva õhtul Tartus ühte neljanda korruse remontimata korterisse õlut jooma. Tagasihoidliku häälega, kuidagi vabandust paluvalt pöördus see mees nüüd tema poole, ulatades laia kuldsõrmusega käe. Alain de Benoist, ütles ta ja jätkas siis, ma tulin tõesti kaasa ja palun vabandust, tõesti palun vabandust, aga meie jutt katkes ja see polnud veel õieti käimagi läinud, kõnelesime nimelt Noreena Hertzist ja tema K-generatsiooni ideest. Tõesti, ta meeldib mulle, too K-gen on teadupoolest põlvkond, kelle sünniaasta jääb 1994. ja 2005. aasta vahele. Esimene nutipõlvkond, kas teate. Too ängistuse ja üksinduse põlvkond. Teate, ta meeldib mulle, nagu Naomi Kleingi, kuigi te vahest arvate, et võiksin rohkem nõustuda Scrutoniga, kes kumbagi ei salli, oh tõesti ei salli. Ent see mulje on ekslik, meie maailmade vahel laiutab kuristik, narrid juurteta väärtusi taga nutvad filosoofid – ümbritsege see sõna jutumärkidega –, kes vaevu tunnevad maailma väljaspool oma poliitilisi prilliklaase, ent vabandage, teid ei pruugi see kõik ju huvitadagi.
Ei mingit aktsenti hoolimata võõramaisest nimest, mõtlesin ja kallasin õlut endale kurku ning sõbra sõber ütles, et ta peabki hakkama minema, kuigi oli ju just tulnud, ja kadus siis nõnda, et hetkeks arvasin, et tolmusaared põrandal neelasid ta. Mõte oli hüplik ja prillidega mees paiskas välja juba uusi nimesid: Ritzer, Polanyi, Scheler, Gehlen. Kummalised riimuvad nimed, kes kõik kuidagi omavahel sugulased olid või dialoogi pidasid. Minu põlgusobjekt on Europe-marché, Europe-puissance’i vastu pole mul midagi, ütles ta, kui ennast üles vinnasin ja nukralt tumekollast uriini väljutama läksin ning mõtlesin, et ma ei tea ju sellest kõigest mitte midagi, kui mitmendat korda võtsin ma kätte mõne sissejuhatuse filosoofia ajalukku või poliitfilosoofiasse või fenomenoloogiasse või süvaökoloogiasse, ei midagi, ei midagi. Ja õlled said otsa ja me otsustasime, et kell on veel vähe, ja liikusime edasi või tagasi linna, sest nii oli kombeks.
Tolles väikeses baaris, mis asus meeldivas sisehoovis, kuhu paistsid ühe treeningusaali aknad ja kus võis sageli näha higi, vaadati seinalt jalgpalli, aga jalgpalli ma ei seedinud, kuigi üritasin ikka teha nalja, et on suluseis, kuid ühel hetkel keegi enam ei naernud ja Alain oli vaikne ja lehitses huviga laual lebavat raamatut ja pomises midagi rindesõdurist ja neljaosalisest teest ja anarhistist ja tema pealage ümbritsevad juuksed olid paremalt poolt turris nagu siilil. Mu sõber ütles, et marmorkaljusid ei ole olemas, ja keegi ütles, et ole tasa, ja keegi ütles, et näe, t ü d r u k u d tulid, ja tulidki, sest sinna baari tuli vahel ikka t ü d r u k u i d, ja need, kes veel teinegi kord tagasi tulid, olid julged ega hoolinud sellest, et mehed ja poisid läksid üha vanemaks ning nende mõtted tiirlesid samu radu ja t ü d r u k u i d nähes jäid need rajad veelgi kitsamaks ja ühesuunalisemaks ning nii võis mööduda aastakümneid, vahepeal suri mõni mees või t ü d r u k ära ja äärmuslikul juhul otsustas keegi, et tema enam ei joo, aga üldiselt oli kõik hästi ja kindel ja turvaline – ja ohtlik, sest tekkis tunne, et see ümbritsev ongi elu, aga see ei olnud, sest mõni samm edasi rääkisid inimesed automootoritest ja nutsid ja naersid, kui keegi laulis I know I’d go back to you, I know I’d go back to you, I’d go back to you, I’d go back to you või hoopis Ain’t no other bitch gon’ fuck me like you do I swear ja üldiselt oli kõik sama kole nagu siis, kui Descartes viiuli saatel koeri piitsutas, et nood viiulihääli kartma hakkaksid, või kui Dostojevski ennast üles keris ja heietama hakkas, kuidas ta kord avalikus saunas väikese tüdruku oli ära vägistanud; aga tegelikult oli kõik veel koledam, sest Descartes’i tabasid käbinäärmesse jumalikud ilmutused ja Dostojevski kirjutas ülevalt, aga nood, kes automootoritest rääkisid, harjutasid unesegaselt Pavlovi reflekteerimist ja ühtisid ja roojasid ja surid ja keegi ütles, et see ongi Jumala plaan, ja keegi ütles, et kõiges on süüdi see, et vana Euroopat ei ole enam ja et kristlikud väärtused on kadunud, aga mina sülitasin selle peale, sest kristlikud väärtused olid just uuesti sündimas, sest Egiptuse kõrbes leidis üks sõnnikukorjaja pühakirjad ja kuigi tema ema põletas osa neist ära, oli allesjäänutest ikkagi piisavalt, et kristlikud väärtused luua jälle selliseks, nagu nood ilma tolle rõveda Irenaeuse ja Epiphaniose ja teiste perverssete kirikuisadeta oleks võinud olla, ning ootamatult oli jalgpall läbi saanud ja mu sõber oli endale takso tellinud ja Alain ja mina jalutasime järgmise baari poole, sest kell oli veel vähe ja ühe õlle võis ju veel juua.
Kuidas sulle meeldib polüteism, küsis ta, kui me teist pitsi absinti jõime, kuid see oli heleroheline ja absindimaitseline ega andnud absindi mõõtu välja. Noh, jah, ütlesin pikalt mõtlemata. Aga kuidagi oli meie ümber tekkinud suur hulk inimesi, kellest üks deklameeris käredal häälel, armastan, ah armastan su sirelevaid sääri, mind aga tõrjud sa kui nurklikku kimääri, mille peale ütles keegi, et sooteema on tõesti oluline, ent veelgi olulisem on … aga kusagilt toodi enne veel suupistetaldrik ja minust vasakule oli ilmunud ülikonnas mees, kes rääkis midagi neomarksistlikust hallist kardinalist ning kes läks kuidagi ärevaks ja hüüdis eri ajalehtede nimesid ja vangutas pead ning jõi murelikult, ent samas enesekindlalt õlut, ja juba oli üleüldine vestlus läinud mingile raamatule ja ma ütlesin paar lauset, millest võis justkui välja paista, et olen seda lugenud, kuigi tegelikult ei osanud ma isegi autori nime hääldada. Ainult Alain naeratas mulle nukker-rõõmsalt ja me otsustasime minna järgmisesse baari, sest ühe õlle võis veel juua ja kell ei olnudki veel liiga palju.
Suitsuruumi oli renoveeritud. Nii keegi ütles, kuigi ma ei saanud sellest aru, aga noogutasin nagu ikka. Ja rääkisin kaasa. Õhk oli suitsust paks ja kusagilt ilmus hall kogu, kes narrikuljuseid kõlistades monotoonsel häälel loetles: golfi mängivad lihunikud, Taist imporditud naised, salaagendid, Nicaragua komitee naisfarmatseudid, Mercedesega sõitvad vagabundid, maheaednikest režiimiõõnestajad, relvakollektsionääridest maksukogujad, paabulinde viljastavad talunikud, sõjakad lesbid, Tamili jäätisemüüjad, kaubafutuuridega kauplevad klassikalised filoloogid, puhkusele naasvad palgasõdurid, fanaatilised loomaõiguslased, solaariumipidajast kokaiinidiilerid, firmajuhte pidavad domina’d, California andmebaasides möllavad arvutifriigid, puusepad, kes tarivad Saudi Araabiasse kullast vormitud uksi, kunstipetturid, Karl May uurijad, ihukaitsjad, džässieksperdid, palliatiivraviarstid, pornoprodutsendid, sisuloojad, hambaorgipakendajad ja …
Lugesin narri kaelas rippuvalt kaardilt välja nime Enzensberger. Alain naeratas ta poole ja viipas käega, öeldes justkui, et audients on läbi ja ta võib minna, ning too läkski. Siis vaatas Alain mind ja ütles:
PHTHA RA PHTHA IĒ PHTHA OUN EMĒCHA ERŌCHTH BARŌCH THORCHTHA THŌMCHAIEOUCH ARCHANDABAR ŌEAEŌ YNĒŌCH ĒRA ŌN ĒLŌPH BOM PHTHA ATHABRASIAABRIASŌTH BARBARBELŌCHA BARBAIAŌCH – ABLANATHA-NALBA ABRASIAOUAAKRAMMACHAMAREI THŌTH HŌR ATHŌŌPŌ.
Kõik keerles ringi. Kõlaritest kostis õudset müra nagu ikka, aga nüüd oli selle kõige sees midagi õõvastavat. Müratagust vaikust, mis hüples siia-sinna. Nagu sefirot’i taga paiknev klifot oma purunenud anumate ja tumedate jõududega. Uks, mida paotades enam kinni ei saa. Võitlus, millest ei saa taganeda. Ainult lõpuni võidelda, olgu tagajärg milline tahes. Tagajärg, mis on niikuinii ette määratud. Goaträäns, teknopaarti, popp, funk, etnofolk, i love you, easy baby money, sosistas keegi mulle kõrva. Ja ma oleksin tahtnud talle midagi koledat öelda. Aga nukker oli olla ja õlu oli otsas. Ja me läksime koju.
