*
lesides vesiroosil
peagi kõrbeks koolnud järvel
silmi pimestavast päikesepaistest
hoolimata värve
veel ei tuhmunuks
tunnista
pärle kogeda veel ümber
tundeid
mõtteid sõnadesse panna
puuvillases süljes
veel aega öösse saata algus
vastu võtta algust kompav lõpp
mõista miks kõik hetkeks tardus
kui peeglis põrnitsesin tõtt
rahu teha sellega et suutäis
suutäis nagu kõik kes ümber
lõpuks oleme me kõik
seniks lesin
seni kümblen
*
tagasi vaadates
iiriseid neelavate mustade aukude
äärealadele end manades
„parim enne“ kaasa triivib
see lahti laskmata hirm
sisevetes kaasa ulbib
kui kinni pigistatud silm
ja väline vaid paistab sulnis
nüüd jääb üle vaid merest kanda
hõbekandikul liivateri
mis su astutud sammud randa
talletavad kui hüübind veri
su sõõrmeis
mu sülg sinu näol
Shibari
alasti lae all täis valgust
jalad ei ulatu maani
ma kroonlühter
kõik on seotud
nagu Shibari
ühtne
pea alati aadrina valatud mahlad
kuniks ööl saagiks
pakkuda on külma
seal kus külvatud taevalaotus
läbi me isade
meid siia sülgand
kahe inimese vahelisest särast silmis
puhkend õide
erinevustest hoolimata
kokku põimund me
*
Pakril näitamata fakki
põues peites kogunenud sappi
tobipakk kui kakk aasal
vorbib sakk must õilsat saasta
laastamata hinge
korrumpeerumata südant
peegeldamas
tegusid ja tagajärgi
nüüd vaid ümberkaudsed külad
sügamata rügan
pügamata luban
ligi tikkuda sellel
mis sisult metsikuna
hingesoppidesse settind
kolm tilka ristteel kokkuleppind
olude sunnil leplik
voolus vettind minutid ja tunnid
see mis läbi aja kehtind
on sõna
*
nõelasilmast ilma õelat
varajases hommikus
lebades plommitud asfaldil
suland tõrv seljal
mind vaid tõestamas
kui rind
see ümbritsev põske paitav uduloor
mõttekiirusel tagasi
tagasi üsasse
mind lennutab
ma ujun
rahutuse keskmes
sünnib otsus väljuda
lähiaastatel lesk
vales suunas nutab
hüsteeriliselt karjub ta
*
hüvastijätt metsas
kus lehkav
ümbrus
sind põlvili murdva
taevavõlvini kangutava
mände langetava
olemuse omandab
surelikkus avaldub
ta äratuntavas võõruses
taasavastad mineviku
tulevikku matvates suudlustes
kui lavastuse lõpuni
jäänud vaid loetud minutid
nüüd samblapehmes voodis valdab
kogunenu vabastamise
haripunkti meenutav
tunne
valgus
kehast lahkumise poosis
söövitad viimase pildi endast sa
ja lased end vajuda unne
Ilmar S (28): „Harilik sooja südamega misantroop-altruist, kes oskab hinnata kõva etendust. Hea konstant, mida elus omada. Kui su hing Toonelasse suunduvale paadile astub, siis suht kindlalt olen ma juba paadis ja püüan kaduviku jõest kala, nagu poleks selles midagi erilist.“
