Urmas Vadi
„Hing maanteeserval“
Kolm Tarka, 2021
Urmas Vadil on õnnestunud kesk hangunud juulikuumust, raamatumüügi kõige vaiksemal ajal pea salamisi ilmutada pohlamoosiverine novellikogu „Hing maanteeserval“. Kaanekujundus annaks justkui mõista, et tegu on ideaalse rannakriminulliga, millest jäätist limpsiv roidunud lugeja leiab müstilisi teid pidi hargneva kuritöö, saatusliku südamedaami, alkohoolikust detektiivi ja heal juhul ka mõne ootamatu pöörde. Lähemal tutvumisel tekstiga selgub aga, et tulise asfaltmaantee serval vedeleb ei kellegi muu kui kirjaniku enda hing, kõigile möödujatele näha ja ketsininaga tonksata.
Juba sisukorra avamine annab visuaalselt ja otsesõnu mõista, et siit hakkab mingi lugu samm-sammult lahti rulluma, mööda trepiastmeid kuhugipoole kulgema. Samas vaimus liiguvad novellid enam-vähem kronoloogiliselt, alustades minategelase tagasivaatest end ebalemisi kehtestavale väikesele Sammalhabemele kooli karnevalil ning jõudes kõhkluste, mälus tuhnimise ja looritatud isiklikkuse kaudu kirjanikuelu hetkeseisu välja.
Lugude üldist tonaalsust arvesse võttes on lugejat mingis mõttes petetud: maanteeservalt leitud hing ei pakatagi maniakaalsest teotahtest ega hüppa pöidlaküüti paludes auto tagaistmele, vaid on end hoopis näoga metsa poole sättinud ning istub seal niiviisi mõtiskledes, silmad kavalalt vidukil. Tekstid ei tule päris samalt Vadilt, kelle käekirja üldiselt filmilik-komejantlikes tegevustikes silmapilkselt ära võib tunda. See pole „Ballettmeister“, see pole ka „Neverland“, kuna hoogsa tragikomöödia mõõtu „Hing maanteeserval“ välja ei anna. Natuke võib-olla „Elu mõttetusest“ kumab läbi, kui otsida, kuivõrd krooniku pilk on siingi hästi ära tabanud inimolemuse hirmud ja hapruse. Selle nii-öelda petmise tulemus on äärmiselt empaatiat äratav ja imposantne, kuna tekstid tulevad justkui otse autorilt – minategelane kipub lugudes olema kirjanik Urmas Vadi (või on lihtsalt selline mulje jäetud) – ning võimaldavad piiluda selle inimese hinge, kellest on lugejail eelmiste tekstide põhjal vast juba täiesti oma kujutluspilt tekkinud. Autor või seesama hing, kellele meil on tavaks läheneda just tekstide kaudu, astub sammukese lähemale ja kutsub lugejatki maanteeservale maha istuma ja vaadet nautima. Esiti on kergelt ebamugav küll niimoodi isiklikku ruumi sisse sadada, samas on ka huvitav ja uudishimu ei luba pilku kohe kuidagi eemale pöörata. Mitme loo alatoon on küll tavatult kurblik või nostalgiline, ometi kergitab kogu raskuskaane taas pealt tõdemus, et õnneks võib isegi intiimsemat laadi isiklikule ainesele läheneda kerge muigega.
Tekstide peategelane on niisiis kirjandus, lugusid seob autorsuse teema, aga ka lugeja ja inimlik side: „Hing otsib ikkagi hinge,“ on Vadi ise kõlavalt välja toonud.[1] Tuleb välja, et kuigi Vadi on seni üritanud kirjandusest kirjutamist teadlikult vältida, on ta siiski jõudnud arusaamisele, et kirjanikelt pigem oodatakse, et nad kirjutaksid teemast, millest nad teavad[2]. Seda on autor tõepoolest teinud, põimides lugudesse osavasti sisse nii isiklikul tasandil kui ka kohalikus kultuurielus aset leidnud sündmusi. Esimesena torkab muidugi pähe novellis „Parim ekspert“ lahti rullunud arutelu nekrofiiliks osutunud kirjaniku (ja tegelikult teistegi) edasise käekäigu üle kirjanike liidus. Konfliktiküsimuse kaudu tulevad esile kohmetud püüdlused saada selgust iseenda hoiakutes ja mõista seejuures ka teisi. Isegi kui mõni vihjamisi mainitud mõte või sündmus lugedes tabamatuks jääb, on tekstid ikkagi nauditavad ja lugeja ei olegi kohustatud üht või teist kultuurikoodi valdama. Lugejasõbralikke suhestumismomente pakuvad novellid rohkesti: tuttavlik ja lohutav suhe pikaaegse hambaarstiga, vajadus tunnustuse või ühtekuuluvuse järele, ajapikku tummusesse hääbuvate (sõprus)suhete kohati etteaimatav elukaar, kammitsetud viisakus naabri sittuvat koera vaadates, sekka veidi absurdihullust.
Tuleb tunnistada, et enim pinget pakuvad siiski lood, mis manavad silme ette kirjaniku (olgu siis Urmas Vadi või hoopis kellegi abstraktse) portree ja demonstreerivad selle nii-öelda autorlushaiguse sümptomeid. Omal moel teevad seda pea kõik novellid, ent tervikliku tekstikorpusena kerkivad esile „Tänukõne“, „Traagika“, „Mälestustuba“, „Testament“ ja „Soosaare“. Autorsus ja laiemalt kunstiloome on kahtlemata viljakas teema, mis väljendub kunstniku ja tema loomingulise ja isikliku vormumise kujutamises, ideaalides, ande ja töökuse vahekorra pingeseisundis, inspiratsiooniallikais, suhetes kunstnikku ümbritsevate inimestega, keskkonda sobitumise või sellest võõrandumise problemaatikas ja nõnda edasi. Neid märksõnu silmas pidades tundub, et novellide abil silme ette manatud kirjanik on võrdlemisi stereotüüpne looja – tundlik, rikka siseilmaga, kohati ekstsentriline, ning tekstid käsitlevad universaalseid autoriks olemisega kaasnevaid küsimusi. Üks probleemkoht on anne: kas ja kellele seda antud on, mis on üldse teksti või autori mõõdupuu, mis toidab annet ja annab inspiratsiooni. Üpris rahvuslikult meelestatud kestlikkuse varjus on seda käsitlenud novell „Küla“, kus veeretatakse pikalt ideed isikupära ja muganemise eri tahkudest ning mille lõpus on Vadi tõstatanud kergelt iroonilise küsimuse keskpärase kirjaniku traagikast. Keskpäraseks või tõtt-öelda ükskõik missuguseks autoriks olemise teine tahk on identiteet. Positsiooni kindlustamine kolleegide seas ning iseäralik oma ja võõra vastasseis kirjanike kogukonnas, samuti dialoog lugejaga ja monoloog ideede või sisemiste tõekspidamistega on ilmatu tänuväärne ja huvitav ainestik.
Näiteks „Tänukõnes“ majutatakse minategelane kirjanike liidu korterisse, ja niipea kui selgub, et korterit tuleb jagada Jaan Maliniga, muutub loo toon sootuks. Esiteks on rikutud loomeinimesele vajaliku rahu ja kosutava üksinduse nautimine, ja üleüldsegi, „Malin polegi päris kirjanik, ta häälutab“ (lk 57). „Traagikas“ tulevad aga välja hoopis sügavad eksistentsialistlikku laadi hirmud: nimelt hakkab kirjanik Urmas saama salapäraseid kõnesid heasoovlikult lugejalt-teatrikülastajalt, kes talle kiidusõnade kõrval ka laitust jagab ja nõu annab, kuidas ikkagi paremini saaks (tekstid pole naljakad, traagikat on ka vähe). Kõned löövad minategelase rivist välja, järgneb sisekaemuslik emotsioonivalang: kõhklused võtavad tema üle võimust, lapsed saavad kodus sõimata, ööund häirivad luupainajad samast vanamehest. Loo lõpus tuleb takkaotsa välja, et vanamees on Urmas Vadi segamini ajanud Urmas Lennukiga ega ole ülepea Urmas Vadist midagi kuulnudki… Novell ilmestab hästi autorinatuuri mitut tahku: tänulikkus leitud lugeja eest (muidugi ka pettumus sama lugeja kaotamise üle), vastuvõtlikkus kriitikale ja soov olla igavikuline kirjanik, teisalt tundlikkus, mis võib sujuvalt haavumiseks üle minna.
Näiteid annab tuua veelgi ja võiks arvata, et materjal kordub, muutub igavaks ja kulub hoopiski. Ometi see nii ei ole, kuna on selge, et teatud teemad on Vadi autorina põhjalikult läbi mõelnud ning iga lugu ilmestab neid natuke uutmoodi ja annab kätte järgmise mõttelõngajupi. Võluva lihtsusega on kujutatud seda, kuidas inspireeriv ja hingestatu otsib alalõpmata tasakaalu kõhkleva, raskemeelse või üksikuga ning kuidas inimene, kirjanik, hing, kes iganes proovib väsimatult välja selgitada oma kohta taustsüsteemis. Novellides käsitletud teemasid üldistades jääbki kõlama mõte, et püüdlused on vist ikka kõigil enam-vähem samad. Kuigi – tänu sellele improviseeritud ringkäigule hingega maanteeserval sai tõdemus uue kihi juurde. Seda kõike sobib näitlikustama raamatu viimane lause, mille kirjanik Artur endamisi sõnab, kui on lõpuks sügavalt soost leidnud oma lugejad ja ühtlasi avastanud, et need lugejad on konnad (ebaoluline pisiasi!): „Tõepoolest, mis on oluline ja sulle lõpuks alles jääb? Su sõbrad, su armastus, su lapsed, su lugejad!“ (lk 210)
[1] Vt www.klassikaraadio.err.ee/1608394877/gogol-urmas-vadi-soovitab-kusida-pariskusimusi/1424681.
[2] Vt www.vikerraadio.err.ee/1608336173/loetud-ja-kirjutatud-urmas-vadi-hing-maanteeserval.
Eva Kinkar (30): „Loen palju, toimetan õige natuke, kirjutan mõningaid sõnu märkmikku. Äkki hakkaks nendest sõnadest nüüd uudsuse mõttes lauseid ka kirjutama?“
