Vootele Ruusmaa
„Purgatoorium“
Kaarnakivi Selts, 2021
Vootele Ruusmaa teine luulekogu „Purgatoorium“ on väga ilus. Taaskasutatud paberi krobeline pind, pealetükkimatu söejoonistus kaanel ja raamatu piklik formaat tekitavad esimese hooga tahtmise see lugematagi põue pista ja endaga kuhugi kaasa võtta – näiteks metsa või Viljandisse –, kus saaks rahulikult maha istuda ja alles siis lugemise peale mõtlema asuda. Või alustuseks öökapile hingama panna, või hoopis asisemate asjade vahele ära peita ja teinekord üllatuda. Ruusmaa raamat ei taha mulle koormaks olla ja seda on tähtis kohe alguses mõista.
Sest luulekogu keskmes on lein – aus, valus ja rusuv lein, täis tagasivaateid, süütunnet ning uue, lähedase inimese võrra tühjema maailmaga kohanemise keerukust. See kõik kaalub väga palju. Elu, mis varem möödus enesestmõistetava jadana, koosneb nüüd iseseisvatest elamist ootavatest sekunditest, minevik, mis on ikka olevikku toetanud, astub ise esikohale ega soovi seda positsiooni enam loovutada. Aastaajad vahelduvad, aga autor nendega kaasa minna ei saa, sest see, mis olnud, on vaja enne ära lahendada: „nüüd palun / vabandust / pea iga / päev“ (lk 14). Lahendusi muidugi pole, tuleb ainult oodata ja ooteaeg on hirmus pikk.
Senikaua kui maailmaga kontakti ei saa, tuleb läbi ajada kesise seltskonnaga – iseenda pahupoole ja sellega, keda enam ei ole. Esimene neist on autorile vastumeelne ja tema alatine kohalolek surmani ära tüüdanud, teine täielikult puudu, aga kõigi igatsuste siht. Nii püütakse ka luuletustes rääkida just teisega, aga mina tuleb ikka ja jälle ette, muutes ka pöördumised enesekohaseks: „hüüan sind / hüüan sind // endamisi, / salaja“ (lk 8). Sageli ei tunneks kirjutaja nagu oma mina ära ja see kahestumine võimaldab neil omavahel suhelda – endaga tõtt vaadata (lk 33) ja püüda endale andestada (lk 34), sest on ju selge, et „häda / endale ei / suuda päästa / mind“ (lk 18). See kolmainsus peab korraga ühes kehas hakkama saama, nii et raskus ongi paratamatult mitmekordne.
Iseenesesse pööratud tunnetesse aga lugeja ei mahu, võõrast raskust enda kanda võtta ei saa. Luulele ei taheta ainult kaasa tunda, vaid ka kaasa luua, ja selleks tuleks kirjutajal astuda samm sisevaatlustest edasi – samamoodi nagu peab tegema leinajagi, et mitte enesesse ära eksida. Üks võimalus on pöörata pilk väljapoole. Kuidas näeb välja elu, mis on ühtäkki nii kaugeks jäänud? Aga milline on surm, justkui siinsamas, aga ometi täiesti tundmatu? Piirilseisja vaade avaneb ju mõlemale poole. Tekib dialoog.
„Purgatooriumis“ on elu muidugi äärmiselt paljune. Sinna sisse mahub lõputult värve, kujundeid, kohti, aistinguid! „[S]el heledal / seisval päeval, / mil pilkav / päike kütab / kere kuumaks, / krudisevad / hambad / tolmust ja / sinetavad / mustikaist“ (lk 16). Üksainus hetk, aga nii palju asju ja olekuid, põhjuseid ja tagajärgi, mälestusi ja ootusi. Elujõud avaldub Ruusmaal kehalisuses ja tegevuslikkuses – miski peab tingimata kõrvetama, määrima või voolama.
Seda võivad teha ka asjad, mida katsuda ei saa, nagu hirm, hommik või südametunnistus, ja see tõsiasi tundub olevat Ruusmaa maailmanägemises tähtsal kohal. Juba tema debüütkogus „Tavaline Don Quijote“ (2018) teeb valitud tegusõna kõne all oleva nähtuse kas vedelaks või vähemalt vägagi aineliseks, seda pea igas teises luuletuses: olemine jookseb tühjaks (lk 13), valu roostetab (lk 10), armastust valatakse (lk 22), elu valgub (lk 73), öö sisemus tilgub (lk 74) ja eilne maailm sööstab kraanikausist alla (lk 71). Nii antakse minimaalsete vahenditega edasi mõju, mis kõigil neil asjadel kogejale päriselt on – ööd on võimalik tunda samamoodi, sama tugevalt ja vastuvaidlematult kui kuuma, märga või teravat. Elu mitte lihtsalt ei ole, vaid teeb.
„Purgatooriumis“ kohtab seda korduva võttena vähem, aga tuum püsib tugev: „vaid sisiseb / see päev / leigel õhtukerisel“ (lk 12). Jälle vedel! Kerisel sisisemine võikski olla luulekogu elukujutuse kvintessents. On olemas heliline ja kehaline aisting, tegevuslikkus ja muidugi tuli („seda, mida / kutsume eluks / seda heledat / leeki, mis meis / põleb“; samas), aga ruumi kuumaks ei löö ja higi voolama ei hakka – selleks on leinaja elust liig kaugel. See tuli ei puhasta, ainult soojendab veidi.
Surm on aga lumi. Valge, kerge ja puhas: „talv tuleb / nii tasa / tasa järsku / kui surm / valge / linaga“ (lk 7). Isa sängitatakse hauda kargel jaanuaripäeval, mil tolmu ja higi asemel võidutsevad jäälilled, suvel väsimatult sumisevad kärbsed langevad talvel vaikselt aknalaua valgele altarile (lk 23). Selles ei ole midagi vägivaldset, midagi iseenesest valusat – valusaks võivad vaikuse teha vaid seda ümbritsevad helid, mälestus sellest, mis jäi lume alla. Elus inimene kipub aga just neist lähtuma, sest iseeneslikku vaikust on raske omaks võtta, samamoodi nagu vajame tühjuse jaoks anumat. Elu sees on vaikus alati paus.
Ja pause on „Purgatooriumis“ palju. Luuletused on pikaks venitatud, sundides peatuma pea iga sõna järel. Mõnes kohas on värsiridade vahel ju peale enteri ka koma – kas koma teeb pausi pikemaks või muudab ainult tooni? –, teisal juhuslikuna näiv stroofivahetus ja võimalus uuesti sisse hingata. Surma vaikus on kogu aeg kohal. Muidugi, luule niimoodi käibki, luule toob pausid nähtavale. Seda teadlikku žanrivalikut rõhutavad eriti mõned luuletuste vahele pikitud lühiproosavormid, mis on küll vertikaalselt paigutatud ja seega väljanägemiselt samasugused kõrendid, aga lugemise rütmi mõttes palju enam täis. Kontakt autoriga on järsku ehmatavalt otsene, kuigi jutt võib käia ikka samadest asjadest, sama poeetiliselt: „kuulan ahjudes küdevate puude praksumist näilise aja tiksumisena. viskan halge juurde, aeg paisub ja kuumeneb.“ (lk 47)
Üks pausiallikas on luulekogus veel, täiesti uus ja täiesti žanriväline. Nimelt on mõne lehekülje sees augud. Pole sõnu, aga pole ka paberit! Need augud pole piiluaugud nagu lasteraamatutes, kuigi järgmist lehekülge võib sealt natuke näha, need on ehtsad puudumise-augud. Koos pausirohkete luuletustega tekitavad need tunde, nagu luulekogu tahaks võimalikult olemata olla. Olematuid leinaluulekogusid on maailmas ju lugematul hulgal ja nende kergus pole „Purgatooriumi“ omaga võrreldavgi, ometi ei tuleks ilma oskusliku suunamiseta kellelegi pähe neid kaaluda. Ruusmaa suunab. Nii palju sulgkerget olematust meie ümber!
Seal, kus olemasolev „Purgatoorium“ endale auku ega pausi lubada ei saa, on aga võimalikult puhas mõte. Nii proosa- kui luuletekstid on kui kapslid, täpselt ühe idee, mälestuse või vaatepildi peegeldused, mis võivad minna küll sügavusse, ent ei hargne laiali. See mõjub koduselt ja usaldusväärselt, samas ka jõuliselt. Edasiantava pildi eest ei ole võimalik kuhugi peitu pugeda, see tuleb tasa järsku, valge linaga. Tekstid ise asuvad elu värvidest ja paralleelsetest võimalustest kaugel.
Kuna aga mõte, nagu juba öeldud, on väga isiklik ja eneseküllane, ei jäta hargnevuste vältimine tihti ühtegi lähenemisteed. Kõik, mis leinajast enesest väljapoole ei vaata, jääb paratamatult vaatluskaugusele – ka suurema üldistusvõimega kujundid nagu „armastuse ja / surma tempel“ (lk 21) või „kadeduse / uinutav / energiaväli“ (lk 39) tunduvad olevat autori isiklikud asjad, mille tähendus on minu jaoks kindlalt paika pandud ja mida mina pean seega vaid mõistma, mitte omaks mõtlema. Sest keelel üldjuhul omapäi uitama minna ei lasta – mõte on olnud enne ja sõnad tulnud järele, püüdes esimest võimalikult hästi teenida, täpselt ja ilusalt väljendada.
Kui vastupidiseid näiteid ei leiduks, oleksin valmis puhtusepüüdlust uskuma ja distantsile jäämisega leppima. Ometi ilmutavad end mõnel leheküljel teised tasandid, mis lasevad mul tekstiga kaasa liikuda, sest saan tähenduse mängust osa, ja üllataval kombel teeb see mõtet kergemaks. Tuleb välja, et luules võib mitu olla vähem kui üks. Kõlamängud nagu „tulistjalu / tulitavat / umbnelja“ (lk 33) ja „kurja- / kuulutavalt / kukub / kägu“ (lk 20) hakkavad ise ennast kandma, lihtne siire annab kujundile „ronivad kurku / mööda vääneldes / üles“ (lk 17) õhku juurde. Ja 37. leheküljel on otsekui muuseas kirjas „olla ärkvel on lõikuspäev“, mis on nii äärmiselt avar, nii osavalt igasuguse täitmise eest kõrvale põiklev, et tõuseb peaaegu lendu. Kust tema siia selgepiiriliste kujundite vahele sattus?
Sellised kohad näitavad, et kui sõnadesse endisse rohkem ruumi jätta, võib ka sisu omasemaks saada. See oleks siis teine võimalus, kuidas jagamatut sisemaailma lugejale avada – lasta tekstidel rohkem elu kui surmaga kokku kõlada, kaalu vähendamiseks paljusust juurde anda. Seda nõuda tundub ebaõiglane, aga vaid nii võiks luulekogust saada väike puhastustuli ka mulle, lugejale, ja mul oleks sellest hea meel. Jagatud mure on ju kergem, kõigile.
Saara Liis Jõerand (23) teeb järjest suuremaid sõnu, kuigi armastab väikseid.
