03.09
Istun rätsepaistes vanaema diivanil ja kuulan sisemise tühjuse vähendamiseks Taylor Swifti. Jälgin arvutiekraanilt, kuidas sõbrad arutavad, kas baptistid on ikka kristlased, kuna nad tunnistavad vaid kolme esimest kirikukogu. Võtan ette nimekirja, mille kohta olid esimesed kirikukogud, ja mõtlen, kas ma neid tunnistan. Jätan lugemise katki, sest mul pole praegu kõigele lisaks ka religioosset identiteedikriisi vaja.
05.09
Mu sõbrale helistavad Isamaa poliitikud ja kutsuvad valimistel kandideerima. Ta ütleb ei. Mulle helistab Turu-uuringute AS. Ma ütlen ei.
06.09
Nädal äraminekuni. Varasem entusiasm on kadunud. Veider on mitte alustada õppeaastat Tartus, kõige sooja ja tuttavaga. Aga usaldan oma minevikumina, kes selle otsuse tegi. Tulevikumina olgu parem tänulik, sest praegune mina käitub nagu trotsi täis varateismeline.
Tunnen, et vajan rahu, nii et lähen kirikusse. Esmaspäevane teenistus on lühike. Saan armulauda koos konservatiivse rahvaerakonna juhiga.
Eks Jumal andestab kõigile.
07.09
Kas see on veider, et mul on rohkem lugupidamist paavst Franciscuse kui meie välisministri vastu? Põhimõttekindlus on auväärne, isegi kui osa neist põhimõtetest on mulle vastukarva. Aga selgrootust on raske tõsiselt võtta.
08.09
Nägin unes, et pärast Brexitit hakkasid Inglismaa naised vähem orgasme saama. Peagi avastasid teadlased põhjusliku seose vabaturumajanduse ja hea voodielu vahel. Miks ma unes neoliberaalne olen? Ja kas see on ohumärk, kui unenägudes saavad keskseks meediumiks uudisteartiklid ja Twitteri-lõimed?
09.09
Meeldetuletus: joonista kvääritud piiblilugusid. Miks mitte Aada ja Eeva. Ja feministlik Maarja koos Jeesusega. Ja osta Belgiasse jõudes uuesti kunstitarbed, mis kohvrisse ei mahtunud.
10.09
Maailma ilu ei ole asi, mis oleks kogu aeg kuklas olemas. Selle nägemiseks tuleb kogu aeg pingutada. Ja vahel kaob mõneks ajaks võime seda tajuda. Aga tuleb alati taas.
Neid tühjusehetki on viimastel aastatel olnud mitu, aga õnneks muutub tagasitee leidmine ajaga kergemaks. Tuleb endale meenutada, kes ma olen. Kes ja mis on mu ümber, ja kui tänulik ma selle eest olen. Kui tänulikkus ei taha tulla, tuleb see välja meelitada – sellekski on omad viisid. Täna läks selleks vaja kaadreid vanast lemmikust – „In the Mood for Love“ (2000). Tärkav armastus on ses filmis vaid kattevarjuks, film on kõigest muust kui sellest. Kaduvusest, üksildusest, pettumusest. Ja muidugi see ilu, igas kaadris vapustav ilu. See pole asjata üks maailma parimaid filme.
Ma ei võtnud seda teemaks ainult seetõttu, et täna on rahvusvaheline suitsiidiennetuspäev. Iga päev on suitsiidiennetuspäev, kui sa oled kunagi sellest mõelnud. Ja igas päevas on võimalik tohutu tänu selle eest, mis jäi. Kõigel võib järsku olla tohutu väärtus, kui on kasvõi teoreetiline võimalus, et selle kaotad. Mäletan üht hetke mõni aasta tagasi, kui tulin Tammsaare pargi ees trammist maha – teate, see koht, kus autod ei viitsi vahel isegi peatuda, et inimesi trammile lasta – ja üks mees mu samale trammile joostes pikali lükkas. Millegipärast oli keset autoteed pikali olemine sel hetkel nii absurdne, et purskasin sealsamas naerma. Sel päeval oli mu elutahe suhteliselt minimaalne. Ei mäletagi, miks. Aga naer absurdi üle aitas mind pikka aega raskete tunnetega toime tulla. Maailma üle muigamine. Seda tunnet on keeruline selgitada, see on imetlus ja vastikus üheaegselt, see on vastuhakk ja leppimine koos. See on absurdist hoolimata mingisuguse südikuse säilimine. Südikus maailma ees, kuid see südikus ei ole trotslik. See on pooleks huumoriga, sisaldab muigeid, sisaldab kauneid hetki, mil on võimalik unustada maailma vastikus.
Enam ma ei arva, et see oleks lõpuni hea toimetulekumehhanism. Selles on oma ilu, aga leidsin ühel hetkel, et vajan juuri. Midagi püsivamat. Mu ümber oli sel hetkel sobiv keskkond religiooni leidmiseks, nii et leidsin enda jaoks maailma ilu koonduvat Jumalas. Usu leidmine tõi mu ellu rohkem lootust, kui mul iial olnud oli. See ei teinud elu lihtsaks ega kaotanud muresid, aga andis elule mingi kirjeldamatu lisaväärtuse, mida ma varem sellisel kujul ei tajunud. Ma ei arva, et religioon on ainus võimalik tee selle saavutamiseks. Aga see on üsna universaalne ja kõigile kättesaadav tee. Jumal on armastus kõige puhtamal kujul.
11.09
Tõsiseltvõetava aktivisti staatuse saad Eestis alles siis, kui oled olnud nimeliselt Uute Uudiste või Objektiivi laimuartikli objektiks. Äramärkimise tagab ka laimupostitus EKRE Sõprade Klubis.
13.09
Jõudsin Belgiasse. Algus oli hea. Esimese asjana kaotasin ära rahakoti.
14.09
Olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head.
Sain rahakoti kätte ühelt toredalt taksojuhilt. Seejärel sain seigelda tühja telefoniga Brüsseli äärelinnas. Paberkaardi hankimine ei tulnud pähegi – in this day and age? Seegi kitsikus lahenes heade linnakodanike juhatusel. Viimaks sihtkohta Leuvenisse jõudes sain oma valdusesse toavõtme, mis lukuauku parimagi jõukasutuse juures ei mahtunud. Eelmine valdaja oli selle (ilmselt sama eesmärki taotledes) nähtavalt ära väänanud. Õnn naeratas kolmas kordki ning õhtuks sain tänu tegusale ülikoolipersonalile koduukse lukku keerata. Ainus tõeline kahju seiklusrikkast päevast sai osaks mu kohvrile, mille rattad Belgia munakiviteelembust heaks ei kiitnud.
19.09
Käisin esimest korda anglikaani kirikus teenistusel ja armusin ära. Avatud õhkkond ja soojad inimesed. Altariesist kaunistavad taimed ja aknais naispühakuid kujutavad vitraažid. Võimas liturgia. Feministlike alatoonidega jutlus naispastorilt ja üleskutse tulla abistama pagulaste heaks korraldatavat aktsiooni. Hiljem vestlused sealsete teoloogiatudengitega, kelle naeratused kumasid läbi ka maskide tagant. Seinal LGBT-kogukonda toetav poster. Mul oli õnn sattuda erakordselt progressiivse koguduse rüppe. Kuigi mulle on jätkuvalt südamelähedased ka EELKs toimuvad arengud ja Eesti koguduses tunnen end koduselt, siis ei saa salata, et olen taolist avatud ja aktsepteerivat keskkonda igatsenud.
21.09
Kuidas ajada vihaseks üks feminist? Pane ta teiste feministidega ühte gruppi.
22.09
Tänu Jumalale, et interdistsiplinaarsus eksisteerib. Ükski mind siiralt huvitav küsimus ei mahu ühe distsipliini piiridesse. Ma ei tea, kuidas keegi teisiti suudab.
23.09
Ütlesin hiljuti oma isale, et soovin hoida elu lõpuni tähenduslikke sõprussuhteid. Kurb on näha neid vanema põlvkonna inimesi, kel puudub igasugune turvavõrgustik, ja kui nende ainsad lähedased suhted – peresuhted – luhta lähevad, siis on nad täiesti üksi. Aga seda on lihtsam öelda kui teha. See ei tule intuitiivselt, loomu poolest tahaksin lihtsalt oodata ja loota, et vanad sõbrad ise initsiatiivi näitavad. See on mingi segu enesekesksusest ja enesehaletsusest. Ei taha uskuda, et nad päriselt sooviksid mu elus olla. Ja nii need head inimesed ununevad. Aga siiski, tänu olgu Messengeri ja WhatsAppi grupivestlustele! Ei kujuta enam ettegi, kuidas ilma nendeta kogukondi koos hoida.
25.09
Ma loen ja ma armastan ja ma armastan ja ma loen. Ja ma pelgan seda meelsust, mis oma kire avalikult väljendamist naeruvääristab. Nohiklikkus olgu auasi. Kas on midagi ilusamat kui teadmistearmastus, lõputu, igavesti täitumatu teadmisteiha?
28.09
Jalutan. Mööda kõnnib seltskond noori, kes pingsalt midagi inglise keeles arutavad. Ei paista vanemad kui keskkooliealised. Püüan kinni lausekatked ja ei suuda naeratust tagasi hoida. Nad tõepoolest vaidlevadki, kas õigus on Hegelil või Marxil. Muljetavaldav.
04.10
Täna oli mul loengusse hilinemiseks väga belglaslik põhjus – ratas varastati ära. Kadus ära? Võeti ära? Võimalik, et mu kallis pea hoiab tema asukohta salajas. Noh, et parkisin eile kuskile mujale. Pole aimugi, kuhu.
Esimene kokkupuude kuulsate lääneeuroopalike ametiühingutega: ülikooli söökla oli töötajate streigi pärast kinni. Kiidan heaks.
05.10
Belgia kaotas siseruumides maskikandmiskohustuse. Kui mõne päeva eest vaadati veel viltuse pilguga neid, kes maskita ringi tuhlasid, siis täna vaatas nii mõnigi kodanik mind üleolevalt hoopis selle eest, et poes ainsana maski kandsin. Mõtlesin, et näe, elu toob kogu teooria kohe koju kätte! Eile rääkis õppejõud moraali ja eetika eristusest Spinoza kontekstis – ühiskondlik normide süsteem vs. iseseisev vastuse otsimine küsimusele „kuidas peaks elama?“ – ja pandeemia näitab imehästi, kui paljude jaoks need kaks kattuvad. Isiklikud põhimõtted ei sisalda midagi enamat kui ühiskond ette söödab. Mugav elu.
06.10
Hommikust.
Mida me täna siis kapitalismi ohvriks toome?
07.10
Natuke kahju, et jään sel aastal ilma kõigist Eesti tänavapildis olevatest valimisreklaamidest. Kõlab vast uskumatult kõigile, kes nende üle kurdavad, aga eks see ole see politoloogide haigus. Mitte et mul oleks õigus end politoloogiks nimetada, kolm aastat haridust ei tee kedagi eksperdiks. Pigem kutsun end poliitikasõltlaseks. Sest noh, „poliitikafänn“ oleks liiga positiivne, tegemist on millegi nii morbiidsega, et selle fännamine teeks misantroobiks. Aga sõltuvus on hea kujund – kui oled korra poliitikasse süvenenud, siis ei pääse enam välja. Sest Poliitikaguru loosung on su ajusse sööbinud: „kui sina ei tegele poliitikaga, tegeleb poliitika sinuga“. See on samaaegselt nii eneseohverduslik kui ka elitaarne hobi. Sa tunned end teistest targemana, sest oskad analüüsida poliitikute retoorikat ja paigutada seda teoreetilisse raamistikku. Sa ei too kuuldavale lauseid nagu „rahvas on loll“, „EKRE ei tea, mida ta teeb“ või „astmeline tulumaks on kommunism“. Aga samas oled sa oma teoreetilise raamistiku vang, sest sa ei saa enam kunagi tunda magusa ignorantsi embust. Sa ei saa enam kunagi hääletada toreda onu poolt telekas, „sest tal on ilus naeratus“ või „sest ta tegi meil pargi korda“. Sa tead, et linnas liiguvad asjad ainult iga nelja aasta tagant (jah, siis võib heal juhul isegi mõni park korda saada). Ja sa tead, et ka Poliitikaguru loosung on tegelikult poolik, sest mitte keegi ei pääse poliitika haardest, ka mitte need analüütikud, kes arvavad end olevat neutraalses vaatlejapositsioonis.
08.10
Aa, ratta sain tagasi. Olin nähtavasti patustanud rattaparklast poole meetri kaugusele parkimisega. Korralikust kodanikust majahaldur oli karistuseks ratta keldrisse viinud. Ses mõttes, paneb tundma küll, et oled turvalises riigis.
09.10
Rahvusvahelises sõprusgrupis kerkib ikka teemaks „kelle riik on hullem“. Täna võitis vist vaidluse Itaalia. Nende tööturg tundub noorte kirjelduse järgi ikka major fuckup. Aga tunnustuse pälvis ka ÜK, ikka Brexiti ja klassivahede pärast. Ausalt öeldes ei viitsinud Eestit mainima hakatagi. Kindlasti saaksin kõike tumedates toonides kirjeldades võita lääneeurooplaste sümpaatia, aga vahel tuleb anda ka teistele võimalus hiilata. Ühtlasi pean tunnistama, et eemal olemine vähendab seda kanget tahet kodumaad materdada. Mitte et oleks ainult rõõm. Pigem selline kurbilus mekk.
10.10
Peale lahkuminekuid ja üleüldse trööstitutel hetkedel tuletan meelde võlur Merlini õpetust ühes oma teismeea lemmikraamatus (T. H. White’i „Kunagine ja tulevane kuningas“): parim ravim kurbuse vastu on haridus. Su süda võib valutada kadunud armastuse pärast, aga millegi uue õppimine on asi, mida sa kunagi ei kahetse.
11.10
Vanasti tundus luuletamine nii lihtne. Kalamajas elades pühendasin ainuüksi oma akna all kasvavale pihlakale kolm luuletust. Seda puud polnud veel maha raiutudki, ma sain lihtsalt teada, et ta ei sobi tulevase uusarenduse plaanidesse. Aga „Teine traktaat kadunud pihlapuust“ sisaldas ridu nagu „alles eile ma palusin mootorsaelt armu / alles eile ta latv vaarus suveöö saginas“. Võiks loota, et melodramaatilisusest olen välja kasvanud. Aga kas ka poeesiast?
Mul on halb aimdus, et luuletamine eeldab tühjusehetki. Ruumi, millest miski saaks võrsuda. Olen õppinud seda ruumi aastatega nii hästi täitma, et loovus on edukalt pärsitud.
12.10
Ühikakaaslastega piirduvad vestlused enamasti small talk’iga. Mu katsed millestki huvitavamast rääkida pole eriti vilja kandnud. Biotehnoloogiat õppiv kutt ei tundunud väga huvitatud minuga CRISPRi eetika arutamisest. Ja kosmoseõpingute erialal oleva tüdruku jaoks jäi vast kuivaks minu tähelepanek, et me mõlemad tegeleme alaga, mille nimi on inglise keeles space studies – tema uurib kosmosetehnoloogiaid, mina uurin ruumi (ehk inimest ümbritsevat keskkonda) filosoofias. Ühe itaallasest ajalootudengiga saime vähemalt Saksamaa valimiste osas jutule. Kuid üldiselt ma ei kurda. Kahe toa kaugusel minust elab üks muusikaõpetaja, tänu kellele saan õhtuti nautida läbi seinte kostvat viiulimängu. Muidu kuulaksin niikuinii midagi lugemise taustaks. Nüüd on elav muusika.
13.10
Eestis kirjutas seitse minu koguduse liiget alla pöördumisele, mis mõistis hukka homoseksuaalse pastori ordineerimise.
Belgias käin koguduses, mis jagab igapäevaselt sõnumit, et kõik on oodatud, aktsepteeritud ja armastatud.
Arvake ära, kumba ma jääda tahaksin.
15.10
Ilu ja inspireerivaid inimesi leidub igal pool. Mitte et igatsust poleks. Aga elada tulebki nii, et oleks põhjust hiljem igatseda.
Laura Vilbiks (23): filosoofia magistrant KU Leuveni ülikoolis, põline poliitikasõltlane, viimati ka isehakanud hobiteoloog.
