Minult küsitakse sageli, kuidas siis elu seal kaugel Ameerikamaal ka on. Vastamine tekitab alati raskusi ja viib mind kimbatusse. Mida kosta? Olen elanud USA loodeosas Washingtoni osariigi 35 000 elanikuga väikelinnas üheksa kuud. Olen tudeng riigiülikoolis põllumajandusteaduste osakonnas, aga rohkem või vähem varjatult (ja juhendaja heakskiiduga) tegelen antropoloogiliste uurimisküsimustega, mis nii mõnegi õppejõu meelest on sellesse teaduskonda kohatud. Veedan palju aega The Bread Labis koos kahe teise doktorandi, oma juhendaja, labori juhataja ja katsepõldude koordinaatoriga. Teisisõnu, mul on viis kolleegi, nendega suhtlen päevast päeva, vahel lõunastame koos. Laboris on kaks suurt küpsetusahju, tandooriahi, pitsaahi ja eraldi ruum eri veskitele, lisaks seemnepank, kus ainuüksi eri nisusorte on üle tuhande. Doktorantide ruumis on klaver ja trummikomplekt. Vähemalt USAs oleme sellise sisseseadega täiesti ainulaadsed. Kuna meie labor asub ülikooli peahoonest 550 kilomeetri kaugusel, oleme endile võtnud omajagu loomingulist vabadust. „Keskvõim” on eemal ega saa kõike toimuvat ülemäära pingsalt jälgida, eksperimenteerimisruumi on pisut enam ja vahel (aga kindlasti mitte alati) õnnestub ebavajalikuna näivatest reeglitest mööda hiilida. Vabadus on avastuste eeldus.
Elan 60aastase endise keskkonnahoiuspetsialisti ja poliitaktivisti juures, kes, kurnatud pidevast raha kogumisest mittetulundusühingutele, otsustas hakata keskkooliõpilaste tennisetreeneriks. Et vana arm ei roosteta, võib ta nii keskkonnast kui ka poliitikast endiselt väga pikalt, kirglikult ja põhjalikult rääkida. Tal on lai tutvusringkond, kõik temasarnased tegusad kodanikud, kes käivad aeg-ajalt pikettidel, kontakteeruvad oma piirkonna esindajatega kongressis, korraldavad tihti õhtusööke sõpradele-tuttavatele, tegutsevad mitmes organisatsioonis vabatahtlikuna. Nad on kõik valged keskklassi esindajad, neil on stabiilne sissetulek ja nad kiruvad Trumpi valitsust. Mulle tundub, et mu senine USA kogemus ei ole laiendatav kogu riigile – aga ometi on see üks võimalikest Ameerika kogemustest. Kuhu paigutub see suuremas kontekstis?
Mu juhendajale ja leivalabori asutajale dr Stephen Jonesile meeldib labori külalistele öelda, et kogu meie kollektiiv on just sobivalt ebasobivas kohas, me oleme sobivalt kohatud. Mida ta sellega mõtleb? Esiteks labori põhitegevust ehk Washingtoni osariigi lääneosale sobilike nisusortide aretamist – kaua arvati, et see pole võimalik, või kui võimalik, siis kindlasti mitte mõistlik, sest siinne ilm on nisu kasvatamiseks liiga vihmane. Suured nisupõllud laiuvad USA keskosas (aga ka Washingtoni osariigi idaservas), nisu viljeletakse geneetiliselt identse monokultuurina, kurnatud pinnast turgutatakse regulaarselt kunstväetist lisades, umbrohtu tõrjutakse herbitsiidide ja kahjurputukaid pestitsiidide abil. Dr Jones, kel on doktorikraad geneetikas, oli kindel, et saab ka teisiti, ta keeldus Monsantoga koostööd tegemast ning kolis piirkonda, mille vastu korporatsioonid veel suuremat huvi ei tundnud. Siinsetel katsepõldudel aretatakse uusi sorte, mida iseloomustab geneetiline mitmekesisus, midagi ei patenteerita, kõik on vabalt ja tasuta kättesaadav. Me oleme radikaalselt vanamoodsad, võiks isegi öelda, et tagurlikud: viljakoristuse ajal on peos sirp ja tainast sõtkume enamasti käsitsi. Sordiaretusel peame peale saagikuse oluliseks maitset ja ilu. Usaldame iseenda taju ja meeli, sest on asju, mida tehniliste näitajatega edasi anda ei saa.
Teiseks kasutame küpsetamiseks ainult täisterajahu riigis, kus mitu põlvkonda on üles kasvanud, süües valget ja pehmet wonderbread’i. Ime (eelkõige keemilist laadi) on see sai tõepoolest, sest koostisaineid on nii veerandsada ja toatemperatuuril riiulil seistes see hallitama ei hakka. Võib julgesti väita, et enne juhtub midagi saia ümbritseva plastpakendiga, kui sai ise nähtavalt halvaks läheb. Tudengeid on laboris kolm, aga käsilolevate uurimisprojektide järgi võiks arvata, et meid on kolmkümmend. Ainult ühel meist on varasem agronoomiline väljaõpe, aga juhendaja on veendunud, et huvi ja motiveeritus aitavad ülejäänutel kaotatud aja tasa teha. Asjatundmatuks klassifitseerimine võib anda vabaduse pidevalt pärida, uurida esmapilgul ehk elementaarse kohta. Näiteks huvitas mind, miks minu uurimisfookuses olev rukis nõnda pikaks kasvab. Olen seda küsinud talunikelt ja teadlastelt, esialgsele naerupahvakule järgneb tavaliselt kimbatus. „Nii lihtsalt on!” ei ole minu jaoks rahuldav vastus. Kes teab, ehk toob mu töö asjasse selgust. Või vähemalt paneb sordiaretajad mõtlema, kas nad lühemaid taimi eelistades ehk pikkusele lisaks veel midagi kaotavad. Äkki on pikkus seotud heade maitse- või küpsetamisomadustega?
Mu töö sisu ja päevade kulg on suuresti mu enda määrata. Laboris on alati palju tegemist, aga kõigil on sellest hoolimata aega: aega vestlusteks, külaliste võõrustamiseks, üheskoos lõunastamiseks, hullumeelsete projektide elluviimiseks (neist viimane hõlmas hiiglaslikku metallist poid, kümneid tühje viskipudeleid ning viit vana akent – tulemuseks parkimisplatsile ehitatud suur varjualune ja puuküttega ahi). Seejuures on igaühe enda valida, kas neis ettevõtmistes osaleda või mitte, mingit sotsiaalset survet tõepoolest ei esine. Õhtusöögikutse lõpus on siin tihti märge: „Tule, kui saad!” Esialgu arvasin (eestlaslikult tagasihoidlikult), et ilmselt nad siis mu seltskonnast suuremat ei hooli ning et viisakas ja vahest soovituslikki on vastata eitavalt. Peagi mõistsin, et sellist allteksti kutsujail mõtteis ei olnud, ma võingi vastata just täpselt nii, kuidas mulle endale parem tundub. Noorema põlvkonna ameeriklaste seas on tavapärane oma algset vastust ka korra või kolmgi muuta. See tähendab, et võõrustaja olla on üsna raske. Kõik entusiastlikud jaad võivad päev enne pidu eiks muutuda. Kui ühele kaastudengile kurtsin, kuidas viimase minuti äraütlemised mind peokorraldajana muserdavad, vastas tema lihtsalt, et meie põlvkond ei taha pühenduda ega endale võetud kohustusi täita. Konkreetse ei või jaa asemel jäetakse sageli hoopis vastamata. Mine tea, ehk tuleb mõni veelgi parem pakkumine? Erinevus eelmise põlvkonnaga on siin märkimisväärne. Nemad järgivad hoolega võõrustamise kohustuse roteerumist, annavad kindla vastuse ja tulevad, kui on lubanud tulla.
Kui rääkida elust USAs, ei saa üle ega ümber autodest. Need on siinse elukorralduse keskmes: autoga sõidetakse nii üleaedse sünnipäevapeole kui ka mitmesaja kilomeetri kaugusele poolepäevasele matkale. Mõnikord sõidetakse autoga ka jõe äärde piknikku pidama, seejuures autost väljumiseks põhjust ei nähta ei enne ega pärast einestamist. Kena vaadet on meeldiv just autoistmel läbi autoakna nautida. Jahedamate ilmade korral on sage nähtus elumajade ees tühikäigul töötavad autod, mis üles soojenedes reisijaid ootavad. Kui sajab vihma, on teinekord kojamehedki tööle pandud, ehkki autos keegi ei viibi. Keskkonnateadliku eurooplase ja kokkuhoidliku tudengina õnnestus mul esimesed seitse kuud ilma autota hakkama saada, seda eelkõige tänu sõprade-tuttavate lahkusele ja abivalmidusele. Lapsepõlvest on mulle tuttav ütlus, et kui ei jaga pea, siis jagavad jalad. Mina elasin USAs esialgu põhimõtte „Kui ei ole autot, siis kannavad jalad” järgi. Kiiresti sai selgeks, et sõidutee pervel kõndija on siin anomaalia. Juba esimesel päeval, kui maantee ääres koju kõndisin, peatus üksteise järel kaks autot, mille juhid olid varmad minu katki läinud sõiduvahendit üle vaatama. Miski muu peale auto ootamatu tehnilise rikke ei oleks nende meelest piisav põhjus jalgsirännakuks. Nüüd teavad paljud kohalikud mind kui põhjamaist jalutajat, kes kõnnib osati vajadusest, osati kõndimisrõõmust. Aeg-ajalt nad siiski uurivad, kas mul oleks küüti tarvis.
Auto suur eelis peale pikkade vahemaade kiirema läbimise on võimalus kõik eluks vajaminev (ja rohkemgi veel) alati kaasa võtta. Ühe mu keskmise tuttava autost leiab kindlasti paar veepudelit (enamasti taaskasutatavat ja klaasist või metallist), joogamati, parkunud kruusi (kust on vaheldumisi rüübatud kohvi ja teed), alustassi (millel lõunase võileiva koorik või hambajälgedega šokolaadikoogitükk), avatud ja avamata arveümbrikud, kergelt kokku kägardatud energiabatoonide ümbrised, mobiililaadija, matkasaapad või jooksuketsid, peoga lemmiklooma karvu. Üks auto iga pereliikme kohta on pigem reegel kui erand. Kiirteel on eraldi rida sõidukitele, kus on kaks või rohkem reisijat, juht sealhulgas. Tuleb tõdeda, et see rida on väga hõreda liiklusega. Suurem osa teedel sõitvaid autosid on automaatkäigukastiga, manuaal pidavat olema vargakindlate mudelite tunnus.
Autorohkus on näide sellest, kui kõrgelt hindavad ameeriklased mugavust, vabadust ning võimalust minna ja tulla kohe, kui on soovi. Üks Leningradis üles kasvanud ja keskeas USAsse kolinud naine ütles, et tema kodumaa ehk Nõukogude Liit oli kurnav kehale, aga kosutav hingele. USA on küll kehale mugav, aga hingele jääb hoolest vajaka. Mida ta sellega mõtles? Füüsilise mugavuse asjus viitas ta kontrastile nõukogude aja logisevate rongide, rahvast täis busside ja kaubanappuse ning USA suurte, ruumikate ja kiirete autode ning kõikvõimalike (aga sageli üldse mitte vajalike) kaupade vahel. Hingelise nukruse puhul pidas ta silmas ameeriklaste kommet tervituse järel küsida: „Kuidas läheb?”, pööramata vastusele mingitki tähelepanu. Ta tõdes, et siirast hoolimist on ta siin riigis vähe kohanud ja vertikaalset sotsiaalset mobiilsust esineb harva. „Ameerika ühiskond on nagu kihiline tort,” teatas ta mulle pärast saunaõhtut. „Igaüks on oma magusas kreemikihis ega liigu sealt kuhugi.” Aga kui elu on magus, kas siis ongi vaja liikuda? Võib-olla selleks, et uurida, mis sorti kreem on teiste kihtide vahel? Või on see üks suhkrumass kõik?
Isegi kui osa võtta ei saa, siis vähemalt majade akendest teiste eludesse sisse piiluda on USAs hõlpus, sest eramurajoonide aiad on enamasti täiesti lahti ning peaaegu seinasuuruste klaasakende ees on kardinad harva. Mõnes majas helendab toas suur ekraan, mille kõrval seisab trenažöör, teises jälle katavad seinu maalid ja aknalaudadel on lopsakad taimed. Maja ees on enamasti laitmatus korras muru, mida kuival suveperioodil hoogsalt kastetakse (kogu riigis kasutatakse muru kastmiseks peaaegu 38 000 liitrit vett aastas) ning siis niidetakse. Ja et ühtlaselt roheline muru olevat kenam kui liigiline mitmekesisus, piserdatakse USA koduhoovidesse aastas kokku umbes 40 miljonit tonni erisuguseid taimekaitsevahendeid – seda täiesti vabatahtlikult ja märkimisväärse raha eest. 2015. aastal kulutasid ameeriklased muru hooldamisele 29 miljardit dollarit. On piirkondi, kus oma aias köögivilja kasvatamine võib päädida trahviga: põllukultuuride peenrad riivavat silma … See näib olevat kummaliselt vastuolus üksikisiku vabadusega, mida siin riigis muidu nii kiivalt kaitstakse. Küllap on maja sisemus rohkem eraasi, erandiks siinkohal ehk üürnikud. Käisin hiljaaegu vaatamas üht üürile antavat tuba, mille omanikud ütlesid, et rangeid reegleid neil pole, aga kuna majas on lapsed, siis nad eelistaksid, et ma ei hoiaks oma toas tulirelvi.
Aga miks uurib üks eestlane USAs doktorantuuris rukist? Peamiselt seepärast, et tekkis võimalus. Toiduteemaga süvitsi minek on mulle meeldinud juba aastaid, seejuures olen korduvalt kogenud, kui habras on piir siira huvi ja haigusliku kiindumuse vahel. Nagu üllatavalt paljud toiduvaldkonnas tegutsejad, olen minagi rohkem kui korra olnud kimpus toitumishäirega. Suhet toiduga lõpetada ei ole võimalik, seepärast püüan seda sügavamaks ja sisukamaks muuta. Toidust distantseerumise asemel tegin sellest oma uurimisobjekti. The Bread Labi viis mind turvatunde igatsemisest kantud soov olla pidevalt toidust ümbritsetud ja toidu osa inimelus paremini mõista. Läänes räägitakse liiga tihti toidust kui väga funktsionaalsest vajadusest, mida saab defineerida kalorite ning makro- ja mikrotoitainete järgi. Aga toit on võim ja vaim, poliitika ja religioon; söömine on avalik ja isiklik, see aitab mõista minevikku, suhestuda olevikuga ja kujundada tulevikku. Ametnik, kes mind 2018. aasta detsembrikuus tudengiviisa jaoks intervjueeris, oli mu valikust jahmunud. Tema meelest oleks olnud mõeldav saia-leiva nimel USAst Euroopasse kolida, aga vastupidi kindlasti mitte.
Tagantjärele tundub rukkileivale keskendumine igati loogilise valikuna. (Oma esialgu intuitiivselt tehtud otsuste hilisemat ratsionaliseerimist olen aja jooksul üsna sageli harjutanud.) Naturaalselt kääritatud täisterajahust rukkileib on Eesti köögi keskne element. Kui kooliajal lõunasöök meelepärane polnud, võis laua keskele pandud leivaviiludele alati kindel olla: need peletasid nälja ja aitasid koduse õhtusöögini vastu pidada. Hommikusöögiks haugatud teraleib suitsusingi ja tomatiga sobis hästi nii tee kui ka kohviga. Kui bakalaureusetudengina Suurbritannia ja Eesti vahet lendasin, olid kaks pätsi sügavkülmutatud viilutatud rukkileiba mu ühe semestri norm. Viimase viiluni jõudmine tähendas, et on aeg taas koju minna. Kui hiljaaegu San Franciscos elava eestlasega kohvipoodi hommikukohvile läksime, olid tal salakaubana kaasas Leedu rukkileivaviilud (kummalegi kaks viilu) juustu ja kurgiga, magusaks Kalevi marmelaadikommid. Eestis võime ju nisupüülist magusate küpsetiste pärast saiasabas seista, aga kodumaast kaugel maitseb ikka just rukkileib kõige magusamalt – sel on sisu.
Paari nädala eest viisin pätsi veel ahjusooja rukkileiba sellelesamale Leningradist pärit naisele, kelle ühiskondlikest tähelepanekutest oli enne juttu. „Just nagu kodus!” õhkas ta, silmad kergelt veekalkvel. Leib pandi laua keskele aukohale, kõrvale pakk võid (siin, USAs, on see pulgakujuline) ja kullatud äärega pokaalid, kuhu kallati Itaalia punast vahuveini. Järgmisena toodi välja seenesupp, siis borš ja lõpuks kamandati külaline ülakorrusele sauna, viha asemel anti kätte viltmüts. Kooli ajal vastakaid tundeid tekitanud rukkileivaputru olen nüüd valmistanud mitmes USA pagariäris ning pakkunud paljudele labori külalistele, olgu pisut ebaõnnestunud pätside realiseerimiseks või tahedaks kuivanud leivale uue elu andmiseks. Mul on tunne, et tänu eestlusele mõistan rukki olemust kuidagi paremini. Ajalooliselt on see küll ilmselt tänapäeva Türgi alalt pärit umbrohi, midagi soovimatut nisupõllus. Kui aga Ees-Aasiast põhja poole liiguti, päästis just see nisuseemnekotis olnud umbrohuseeme rändajad näljast ja aitas avastada uusi paiku. Rukis talub hästi külma ja põuda, tema juurestik on ulatuslik ja tungib sügavale mulda. Washingtoni osariigis on rukis endiselt umbrohuks klassifitseeritud. Kes teab, ehk õnnestub sel kangekaelsel risttolmlejal ameeriklaste tervist parandada – väidetavalt on rafineeritud teraviljatoodete tarbimisest tingitud haigused praegu USA elanike peamine surmapõhjus.
Rukkijahu käitub küpsetamisel nisujahust sootuks erinevalt, see ajab kohalikud pagarid tihti kimbatusse. Kliendid jällegi pelgavad rukki liiga tugevat maitset, ehkki enamasti mõeldakse selle all hoopis USAs müüdavate rukkileibade sagedase komponendi ehk köömnete mekki. Eestlasele on rukkileib igapäevane, ajalooliselt meie põhitoidus, kõik muu on leivakõrvane. Rukkist juuretiseleiba õppisin tegema ammu enne kui nisust hapusaia. Mu juhendaja ütleb, et mul pole tarvis oma valikut kuidagi õigustada – rukis on osa minust.
