Luule

“Laskub öö” jt luuletusi

Alla Gorbunova / Eda Ahi 20.04.2021

vene keelest Eda Ahi


 

*

piibelehed lõhnavad
nagu siis, kui käisime neid tädi Ljusjaga
metsas korjamas ja saime riielda
et need on ju punases raamatus ja meie veel katkume
öösel maapeldikus lendavad sääsed
lambipirni tuhmi valguse poole, naaberkruntide suits
mootorrattamürin maanteel ja öise äikese aimdus
vana duširuum, kus emaga äikese ajal end pesemas käisime, on ammu lukus
lapsepõlves meeldis mulle vaadata ema rindu:
need tundusid nii toredad ja hea meel oli
näha neid kas või möödaminnes vannitoas
eile nägin poegadega pardiema, kelle sabas ujus
pisikene tige peni, keda paljakspöetud peaga omanik armastab
nii nagu ainukest lihast poega.
täna pesime poega kausis, mäletan: nii pesti ka mind
tabureti peale pandi kauss, selle alla teine
mina kallutasin pead ja kopsikuga valati vett
pärast seoti minu märgadele juustele rätt
ja kord nägin ma seda rätti kandes ennast peeglist
ja olin hämmingus nagu Narkissos, tundusin endale nii jube kaunis
et ei saanud silmigi ära, nii ilus pole ma enam kunagi olnud
veel mäletan: poisid sõidutasid mind äikese ajal mootorrattaga
ja ükskord lasi Jura mul ise sõita ja lõi taga risti ette
kui täiskäigul mööda maanteed ajama panin
pärast sõitis Jura end surnuks, nägin maanteel ta mootorratta romu
mõistsin siis: poiss võib ennast surnuks sõita
või hukkuda kakluses, aga tüdrukuid ootab tihti ees vägistamine
„anna end mulle, enne kui keegi sind veel ära vägistanud pole,”
rääkis mulle mu esimene armastus, kui olin kolmteist
siis kui olin neliteist, üritasidki viis maffiavenda
mind vägistada: nõnda me kasvasime – just nagu ohakas
tuul rebis pesunööridelt ühes pulkadega pesu
mida polnud äikese ajaks ära korjatud, vesi täitis rennid, ajas üle tünniääre
tünnid õitsesid, katteks magus kollane tolm, me rebisime kärsaklastel päid otsast
ja nende kehadest voolas välja valget mäda moodi vedelikku
ja vana vastuvõtja kaudu kuulsin, kuidas midagi räägiti raadios Majak
ning taevas kees – just nagu muna keetes, ta pragunes ja pinnale imbus natuke valget
kõikjal oli seda paradiisivahtu
tundus, nagu oleks jumala vanaema
pesnud pesu pulbriga puhtaks ja siis
valanud kõik põõsasse ära
otse mulla peale

 

LASKUB ÖÖ

laskub öö
tulvil hirme
tulvil lõhnasid

öösel ütleb vanamutt mulle:
„nonoh, anna süüa, keeda üks supike mulle”
aga mul pole kohta, kus talle öösel suppi keeta

armukesega veedetud öö
öö, mis on unelmaid täis
öö, mis on täis migreeni

kui öösel äratab karje

tundmatu öine linn, ja ei tea, mida edasi teha

öine telefonikõne
öösel pooleli jäänud kirjatükk

öö on langev lift
öö on inimeste muutumine putukateks
öö on veider kummitustest kubisev hotell

Peterburi raske, tüütu sügisöö,
ma heidan end Fontanka vette

mööda pikki tühje koridore uitamise
öö laskub

müstilise teenistuse
öö laskub

armastatud venna seltsis veedetud otsatu naudingu
öö laskub
selle eest saab meile osaks lõpmatu needus

boheemlaslike pidude
öö laskub
laskub öö
mil inimesed oma vooditest kaovad

laskub öö
teisel planeedil

laskub öö
sama valge kui päev ja taevas on kuldsed kujud

lapsepõlvesõbrannad seisavad aia ääres, nad on tulnud mind kaasa kutsuma
et minna koos olematusse, mida öö endas peidab

laskub öö
mil asjade seest paistab valgus ja kõikidest keeltest saab aru

laskub öö

 

 

*

Mina olingi varesepoeg, mina õppisin lendama.
Emme, kunagi olid sa päris, sa olid ka varesepoeg.

Jegor

ma olin varesepoeg
õppisin lendama
kord istusin mahasaetud õunapuul
kord pekslesin aia ääres
mu kohal kraaksus ema
valmis nokkima silmad peast igaühel
kes julgeb mulle liiga teha

ma olin orav
keksisin mööda kaske
pärast kargasin tamme otsa
ronisin alla
ja varjusin padrikusse

ma olin siga
kellelt nüliti nahk
tulin lihuniku juurest
koerad vedasid mu naha minema
jätsid tee peale vedelema
pärast korjati see roobiga üles
ja põletati ahjus ära
nii põleski minu nahk

ma olin siil
ja mets laulis mulle laule
nagu väikelapsele ema
ma elasin siilikohas
ent läksin maailma rändama
läksin üle maantee
ja mind korjasid sealt üles poisikesed

ma olin hiir
väike ja metsik
tulin majja paremat põlve otsima
tuhnisin prügikastis
mu nina tõmbus kirtsu
eeterlike õlide lõhna peale
mida perenaine kõikjale valas
iga päev näen ma endas
kord varesepoega, kord oravat, kord hiirt
tunnen ära, meenutan –
ma olen kõik see ikka veel
kas tunned mind ära, poja?
selline olin ma
algelus
siis kui olin veel päris

 

AED

kohtume aias, kus elavad vaimud
hämaral varahommikul
seal, kus sirelipõõsastes seisavad peeglid
ja sinu peegelpilt naeratab sulle kõigepealt
ja sina naeratad kohusetundlikult vastu
kohtume aias, kus kassipoeg mängib
püüab kumalast
ainsal olemasoleval tuikaval silmapilgul
kohtume viljapuuaias, mis libiseb
verandaakendest mööda
kus jalutavad kaunites kergetes rõivastes inimesed
kohtume aias, kus leidub laiali pillutud labürindifragmente
kus taevasse tõuseb suur sinine Maa
ja topeltkuu all tuhande tiivaga putukas
muutub rattaks
aias, kus eile oli nii, nagu on homme
ja homme on nii, nagu oli eile
kus surnud tukuvad lamamistoolides, silmitsedes
üle tähistaeva heidetud sillavikerkaart
kohtume aias, kus linnud punuvad pesi
katkistel robotikeredel
kus tööstustornide varemeis kasvab ristikhein
kohtume aias

 

*

esimene kord ja viimane kord
ei mahu mälusse ära

näen vihma esimest korda
näen udu esimest korda
seni ma ju ei teadnud, mis asi see on

nii ei öelda
nii ei mäletata

esimest korda ronisin aias rändrahnu otsa
hingasin sisse lõkkelõhna
nägin, kui sakiliselt lõikab õhku väike lind

ma ei mäleta, millal ma viimati
avasin lapsepõlve lemmikraamatu

lugesin seda palju, väga palju kordi
ja jätsin siis järele
ja raamat seisis veel kaua mu riiulil

nüüd seda enam pole
kas viimane kord oligi ära?

kui ma viimast korda toitsin rinnaga poega
ei teadnud ta, et see on viimane kord, ent mina teadsin

hirmutav teadmine:
teada esimest ja viimast

alfat ja oomegat
kas sina tead seda

mõned elavad
nagu oleks iga kord päriselt viimane
aga minu jaoks on ses palju ängi ja valu

nii ma siis elan
nagu viimane kord ei olekski viimane
kõigest üks teiste seas
nagu alati võiks tulla veel üks kord

nagu see kord oleks igavene
tuleks tagasi kohe, kui kutsun
ja seepärast võib temasse suhtuda kergelt

mitte hoida jõuga kinni
lasta tal minna
isegi kui ma tean, et see pole nii
et see ei tulegi tagasi

suhtuda kergelt
nagu igaviku reamehesse
nagu sellesse, millel pole algust ega lõppu

minu vihm
minu udu
minu lõke
minu väike lind

minu reaigavikud

niikuinii
ei jätku hingetõmbeid

 


 

AUTORIST: Alla Gorbunova  (35)

 

Kuidas sünnivad teie luuletused?

Tavaliselt käib see nii, et korraga tekib (tavaliselt iseenesest, aga vahel üritan seda jahimehe kombel püüda) sihtmärk, täpne,  punktipealne noot, punktiks kokku surutud tervik, puhas loominguline võimalus, teatav tihendus, mulle adresseeritud kutse. Võib koguni öelda, et ma „näen” seda sihtmärki, toda intensiivsust. Kuigi ehk on nägemisest täpsem metafoor siiski lõhna eristamine. Tõepoolest, mõtet ei pruugi kanda mitte ainult sõna ega kujund, vaid – palju ürgsemal viisil – ka lõhn. Ja loomeprotsessis on minu meelest midagi sellist, mis meenutab lõhna järgi saagi väljanuhkimist.

 

Keda ja mida te loete?

Peamiselt luulet ja filosoofiat. Aga üldiselt loen harva. Rohkem meeldib mulle lihtsalt asju vaadelda või ammutada teadmisi iseenda sisemusest.

Minu lemmikluuletajate hulka kuulub endise Leningradi underground’i ja omakirjastusliku ehk samizdatkirjanduse klassik Sergei Stratanovski, kes on ikka veel täies loomejõus. Nende seas on ka mu lähedane sõber Dmitri Grigorjev, kelle luuletused on juba kaua olnud minu maailma lahutamatu osa, ja Nina Stavrogina, samuti hea sõber, imeline luuletaja ning tõlkija. Võiksin veel palju nimesid nimetada. Muide, hindan kõrgelt ka suurepärase eesti luuletaja Jaan Kaplinski vene keeles kirjutatud luuletusi.

  

Mis praegu vene luules ja kirjanduses laiemalt toimub?

Vene luules on praegu täiesti imelisi poeete, kusjuures väga erinevaid, ja ka luule ise areneb samal ajal õige mitmes suunas. On väga uuenduslikku luulet, mis eksperimenteerib keelega, ent samal ajal kirjutatakse vene keeles endiselt väga tugevat luulet suhteliselt traditsioonilises vormis. Viimasel ajal on kaalukas roll poliitilisel ja feministlikul luulel.

 

Mis küsimust te ise endale kõige sagedamini esitate (nii elus kui ka kirjanduses)?

Eelistan asjadega otse dialoogi astuda. Nad saavad ju ka ise endast jutustada. Tavaliselt küsin neilt: kes sa oled? Siis räägivad nad endast või näitavad midagi vastuseks. Mõnikord pöördun küsimustega ka oma siseilma poole, kuid nendel küsimustel pole tavaliselt sõnalist vormi, vaid pigem on nende endasse pöördumiste puhul tegu küsimusest laetud tihendustega. Ka neile tulevad vastused, millel pole tavaliselt sõnalist vormi, aga mis lubavad end ajuti sõnastada. Sõnadesse rüütatuna võivad neist muu hulgas saada luuletused.

eelmine / järgmine artikkel