Fotod: Francesco Rosso
2023. aasta kevadel ilmub Maryliis Teinfeldt-Grinsi debüütluulekogu „Kivi alla kükakille”. Luulekogust vestles autoriga Saara Mildeberg.
Saara: Mis on sinu lugu Koplimetsa külaga? Kui kaua oled sa seal elanud ja milline on teie suhe praegu?
Maryliis: Koplimetsa küla enam ei eksisteeri ega ole minu eluajal eksisteerinudki, aga see paiknes praeguse Ridaküla alal, kus elasin 20 aastat. Koolis käisin Tapal – see on päris lähedal. Kuna mu ema töötas (ja töötab tänaseni) Tapal kaitseväes, siis sai temaga iga päev kooli ja koju. Pärast kooli lõpetamist läksin igale poole mujale – Tartusse, Tallinnasse, Helsingisse, Londonisse, Portugali, Riiga… Ma olen viimase kümne aasta jooksul igal aastal kolinud ja palju liikumises olnud, aga see tuleneb pigem õpingutest ja erialaga seonduvatest praktikatest, ning võib-olla sellepärast olengi ma lapsepõlvekoduga mõtetes nii seotud. See on nagu raske kivi, mis on mul kogu aeg seljakotis kaasas, sest teist püsivat kodu ei ole mul täiskasvanuea jooksul olnud.
S: 2022. aastal kaitsesid EKAs magistritöö „Kuidas lugeda maastikku? Loomeuurimus ühe kaduma läinud küla näitel”, 2023. aasta kevadel ilmub luulekogu. Miks naased sa mõtteliselt koju just nüüd, pärast kümme aastat kestnud rännakuid?
M: See on pigem kokkusattumus, mitte kuidagi mõtestatult ajastatud. Eks see ole vist ka inimese elukaare osa, et kui jõuad 20ndatest eluaastatest läbi, hakkad natuke rohkem kodu poole tagasi vaatama.
S: Ma ütlesin ennist „Koplimetsa”, kuigi seda küla enam ei ole. Minu vanematekodu on Läsnal, külas, mis on samuti 1977. aastal mitmest väiksemast külast kokku liidetud, ja ka praegu sulandatakse meid vajadusel naaberkülaga ühte, nii et Läsna mõiste on aina avardunud. Sinu luulekogus on palju põlde ja rabasid, aga mingil hetkel on mainitud ka pea neljakümne kilomeetri kaugusel olevat Võsu randa. Kuidas sina oma kodu piiritled?
M: Luulekodu…[1] Luulekogu kokku pannes lähtusin oma lapsepõlvepiltidest ja pigem sellest, et paiga moodustavad teed. Sa võid minna eemale, seljakott seljas, ja tagasi tulla, sa võid käia kuumal suvepäeval Võsul peesitamas – ja tagasi tulla. Just see teede ämblikuvõrk on minu jaoks selle luulekogu ja kodu enda kese, sest ma olen nii palju ringi liikunud ja teedevõrgustikku loonud, aga lõpuks jõuan ikka sinna võrgu südamesse tagasi.
S: Kellele su luulekogu mõeldud on? Ma leidsin sealt vähe üldistavaid õpetussõnu, aga päris palju isiklikku avastamisrõõmu ja piiride katsumist. Näiteks „paljalt lauka põhja vajun / katsun vajuda / paljalt katsun / lauka põhja katsuda”, või „ei tia, kus oli ia. / liiga mitu kord pand ajama”. Tunnistada vastandlikke tundeid, mis tekivad, kui oled pikalt ära olnud ja tuled siis tagasi, on väga julge. Kes sellega suhestuda võiks?
M: Kadrina murdes ei ole varem peaaegu üldse ilukirjandust avaldatud. Ainsaks erandiks on Kristen Suokass, kes on avaldanud ühe luulekogu, „Tagassi inglite juure” (2014), mida ma lugesin paar aastat tagasi Riias elades. Tundsin, justkui oleks selles hiigelsuures Riia korteris ühtäkki olnud minuga mu isa ja ema ja pliitasuu esine – lihtsalt sellepärast, et see luule oli kirjutatud keeles, mis on olnud mulle alati niivõrd kodune ja isiklik, justkui salakeel või kodune släng või mugandus. See äratundmisrõõm oli nii tore, et soovisin seda tunnet ühes oma kodu seinte, tubade ja ruumidega, kus seda keelt räägitakse, kellegi teisega ka jagada.
S: Ka sõnad on paberi peal justkui teed ja iga läbitud tee otsas on mälestuspilt. Minu peas on sõnade ja visuaalkunsti vahel väga tugevad seosed. Milliseid seoseid sa ise oma tekstide, tekstiilitööde ja kunstimaailma vahel näed?
M: Ma arvan, et see on hetkel veel tore müsteerium. Seda, kas sõna ja tekstiil kuidagi kokku saavad või kuidas nad seda teevad, on mu käest tegelikult päris palju küsitud, aga mulle tundub, et praegu jäävad nad kuidagi kaugeks. Ma arvan, et aeg mõtestab selle lahti.
S: Kuidas valmisid luulekogu illustreerivad fotod?
M: Fotod tegi mu elukaaslane, animatsioonikunstnik Francesco Rosso. Francesco kunstipraktika põhiteema on tühjaks jäänud kohad, mis haakub väga hästi ka selle luulekoguga, nii et tema fotode ja käekirja kaasamine tundus igati loogiline.
S: Kui palju on sinu luulekogus kohal neid inimesi, kellega sa oma magistriprojekti jaoks intervjuusid tegid? Kuidas – kui üldse – on su magistriprojekt ja luulekogu omavahel seotud?
M: Päris palju. Ühel hetkel hakkasin ma murret teadlikult dokumenteerima, tegin märkmeid ja lindistasin, hiljem transkribeerisin ja lõin endale käepärase sõnaraamatu. Seal on väljavõtteid sellest, mida keegi on öelnud. Rääkisin just luulekogu toimetajale, et vahel ütlevad mu isa, ema ja vanaema mingisuguseid sõnu või lausejuppe, mille kasutamise peale ma ise Tallinnas või Tartus olles eal ei tuleks. Kui varem jäi mulle arusaamatuks, miks mingis kontekstis just neid sõnu kasutatakse või mida see tegelikult tähendab, kui ma mõnd teatud sõna kasutan – näiteks ütleb mu ema pidžaamade kohta „saamad” ja vanaema päevalilleseemnete kohta „seemuskad” –, siis nüüd on need minu jaoks võtmesõnad. Piisab ainult ühest sellisest sõnast ja olengi tagasi kodus, köögilaua taga, ema teeb pannkooke ja isa tuterdab kuskil ringi… Sellest piisabki.
S: Su luuletused on üsna lühikesed ja tabavad. Üks, mis eriliselt meelde jäi, on nii vormilt kui sisult lausa naljakas – „mää otsast paistab iijumaa”. Luulekogu lugemine oli minu jaoks kohati nagu ristsõna lahendamine, pidin terve lause endale valjusti ette lugema, et aru saada, mida see tähendab ja mis selle sisu on. Kohati oli see ka lihtsalt visuaalselt paeluv – dramaatilised laused või tükid, millest ma aru ei saa, aga mis näevad graafiliselt ilusad välja, nagu kirju kari valgel väljal. Mulle tunduvad need tahtliku müsteeriumina, võõrale arusaamatu omakandi tarkusena. Sa annad kogus konkreetseid vihjeid, viitad näiteks Lindakivile, mis on Kadrina vallas ka päriselt olemas.[2] Aga kivid, nimetud kivid on samuti korduv motiiv, need on raskused või armid, samas ka miski, mille alla peituda. Ja veel järved, mida tuleb ületada, päike, vihm, uni ja unenäod, lilled, tubaseid stseene valitsevad ämbrid… Mis sind inspireerib ja kuidas kirjutamisprotsess sinu jaoks välja näeb?
M: Mul on kaht tüüpi luuletusi. Ühed on sellised, mis sünnivad, kui ma käin kodus ja püüan end eemale asetada, natuke nagu kõrvalt vaadelda, mis toimub. Keelekasutuse dokumenteerimine saigi alguse sellest, et hea sõber tuli minuga vanematekoju kaasa ja kuna ta on eesti filoloog, ütles kohe: „Oo, te räägite nii toredat Kadrina murret.” See vastas minu jaoks nii paljudele kummalistele küsimustele. Näiteks: miks mul oma eesti keele õpetajaga alati hirmsad arusaamatused olid. Ma mäletan mitut korda, kui ma olen öelnud, et minu isa räägib nii, ta kasutab seda sõna, ja õpetaja on vastanud, et see ei ole võimalik: „ma ei usu, et ta nii räägib, ma arvan, et sa oled valesti kuulnud”. Mulle tundus alati, et mu eneseväljendusoskus on just kirjapildis ligadi-logadi, ja siis ütles hea sõber, et meil on nii tore murrak. Kartsin, et kodust tuleb kaasa niivõrd kesine eesti keele oskus, et ei tahtnud grammatikaharjutusi tehes vanematelt eriti abi küsida.
Aga vaadata korra kõrvalpilguga, mis toimub su kodus, mis toimub su perekonna keelekasutuses, millised on need motiivid, mis korduvad, kuidas inimesed kurjustavad, kui midagi valesti läheb – näiteks mis sõnu sa kasutad siis, kui oma varba ära lööd – , või millistele väljenditele sa pidama jääd ja millistele mitte ning mis seda mõjutab… Mulle tundub, et peamine sütitaja, miks ma tahtsin kirjutada luulet just sellises vormis ja dokumenteerida, mis mu ümber toimub, oligi just see, et astusin korraks eemale, meenutasin ja vaatasin kõrvalt. Nüüd, kui lähen kodust ära, saan need read kaasa võtta ja end niivõrd lihtsate võlusõnadega tagasi koju manada. Teised luuletused – või mulle endale tundub nii – on melanhoolsed. Mulle meeldib kirjutada pigem siis, kui asjad ei lähe hästi.
S: Nojah, mulle jällegi tundub, et suur osa eesti luulest ongi melanhoolne. Aga sinu luules on üsna palju vaimukusi või sõnamänge, mis on kuidagi kerged või panevad oma puändiga muigama. Mingi üksindus paistab sealt läbi, aga mitte tingimata kurvameelne. Me ei pea olema samast külast pärit, aga see tähelepanu, mida sa tänapäeval maal elamisega kaasnevale eraldatusele pöörad, on meile sama oluline. Ka su tegelased on enamasti lilled, kivid või heinamaad, inimesi on vähe. Kui sa ütled, et su perekond ei ole sind „õige” eesti keelega toetanud, aga leidsid luule kaudu viisi ennast ja oma peret kehtestada, siis: kuidas nemad su luulet näevad? See, millest ja kuidas sa kirjutad, on nende jaoks igapäevane, aga kas ja kuidas nad tajuvad seda, kui eriline on keele dokumenteerimine ja luuletamine sinu jaoks olnud?
M: Kindlasti on oluline küsimus, kas see on üldse luule ja kas see – paar naljakat pilti ja looduslüürilist mõlgutamist, nii igapäevane ja tavaline – vääribki raamatukaante vahele panemist. Mu vanemad lõid väga noorena pere, ehitasid kodu ja on seal aastaid kõpitsenud. Ma ei tea, kui palju nad on üldse saanud ennast kõrvaltvaataja positsiooni asetada – nad ei ole niimoodi ära käinud. Iseasi, kuivõrd minagi nende eest kõneleda saan. Nüüd, kui käsikiri valmis sai ja me sellega vaikselt toimetame, olen aru saanud, et nad vaatavad kuidagi ääri-veeri, mis tuleb ja kas tõesti luuleraamat. Praegu on nad väga ettevaatlikud. Eks see on ka väga isiklik ja koduuksi avav raamat, mulle tundub.
S: Kas sa kavatsed luulekogu ka kuskil siinkandis – Tapal või Kadrinas – kohapeal esitleda? Ma kujutan ette, et see oleks oluline just neile noortele, kes on sarnases situatsioonis: nad ei taju, kui lahe väärtus see on, kui sa räägid kodus teistmoodi kui kirjakeeles.
M: Jah, kindlasti. Värske Rõhk pakkus muidugi, et esitleme raamatut Tartus ja Tallinnas, aga minu jaoks on kõige loogilisem koht tegelikult Kadrina. Muidugi on üks asi esitleda ja tutvustada seda kaugel suures linnas, aga kuna minu jaoks on töö kogukondadega niivõrd oluline ka kunstipraktikas, siis tegelikult oleks mul endal uhke tunne, kui ühel päeval oleks see väike raamat ka Kadrina raamatukogus. See oleks imetore võimalus uks avada, lugusid jagada ja seda keelt esile tõsta. Ma arvan, et see oleks just kohaliku keele säilitamise, edendamise ja esiletõstmise mõttes ääretult oluline.
S: Jah, ma olen täiesti nõus. Ja küsin veel viimase küsimuse: kuidas Kadrina murret ära tunda? Kas on mingid nipid, mille järgi kohe aru saada, et inimene räägib Kadrina murret?
M: Sellest on meil ka toimetajaga hästi palju juttu olnud: kas luuleraamatus peaks olema ka mingi selgitus, või kas sellesse projekti peaks kaasama filoloogi? Tegelikult ütlen ma omavoliliselt, et ma töötan Kadrina murdega, kuigi mu ainus tunnustus on see väikene pitser, mis mu sõber ütles: „Oo, te räägite nii toredasti Kadrina murdes.” Ma olen temaga mingeid asju arutanud, näiteks sedasama, kuidas mõningaid häälikuid, mis on ä ja e vahepeal – või siis, kui h-tähte sõna alguses välja ei öelda –, kuidas seda luulepildis korrektselt kajastada. Kindlasti on mu tekstides ka „vigu”, mis ei ole Kadrina murdele omased, aga ma ei tea seda, sest me ei ole sellesse projekti filoloogi kaasanud. Seetõttu on mul sinu küsimusele raske vastata. Ma saan sellele vastata keelekõneleja positsioonist, aga kuus aastat tagasi ma ei teadnudki, et ma seda keelt kõnelen. Võin sulle lihtlabaselt öelda, et näiteks h-tähte on väga-väga raske kuulates tabada ja päris palju on palatalisatsiooni, aga rohkem ei julgegi ma seletada, mis see Kadrina murde ABC on.
[1] Parandab end.
[2] Linda-Neitsi kivi ehk Lodikivi on kaitsealune rändrahn Kallukse külas.
