Patrik Ouředník
„Europeana. Kahekümnenda sajandi lühiajalugu”
Tõlkinud Küllike Tohver
Loomingu Raamatukogu 3–4, 2018
„Ameeriklased, kes aastal 1944 Normandias langesid, olid suurt kasvu poisid ja nende keskmine pikkus oli 173 cm ja kui nad oleksid üksteise järele ritta laotud, jalatallad vastu järgmise mehe pealage, siis oleks see rida saanud 38 kilomeetrit pikk. Ka sakslased olid suurt kasvu, aga kõige hiiglaslikumad olid Senegali kütid Esimeses maailmasõjas, nemad olid 176 cm pikad ja nad saadeti alati esiritta, et sakslased pelgaksid. Esimese maailmasõja kohta öeldi, et inimesi varises seal nagu seemneid, ja Vene kommunistid arvutasid pärast välja, kui palju väetist saab ühest kilomeetrist laipadest ja kui palju annaks välismaise väetise pealt kokku hoida, kui kasutada väetamiseks reeturite ja kurjategijate laipu.” (lk 5)
Niimoodi algab Patrik Ouředníki teos „Europeana”. Raamat, nagu võib järeldada nimestki, räägib kahekümnenda sajandi Euroopast kõrvalepõigetega mujale maailma. Humoorika käsitluseta ei jää ei esimene ega teine maailmasõda, kommunismi ega natsionaalsotsialismi püüdlused, tollaste psühhoanalüütikute teooriad ega saientoloogia loomine.
Raamat käsitleb kahekümnendat sajandit põhjalikult, päevakorda võetakse nii suuremad teemad nagu maailmasõjad kui ka väiksemad, näiteks üksikjuhtumid ja eri režiimide vähetuntud teod oma kodanike vastu. Teose teemad lõimuvad, ning kuigi ajaline järjestus puudub, on üleminek ühelt teisele sujuv ja loogiline. „Europeana” üks tugevustest ongi eri fenomenide temaatiline, mitte kronoloogiline käsitlemine, mis annab raamatu edenedes aina laiema ülevaate mingist kindlast süsteemist, organisatsioonist või ühiskondlikust liikumisest. Samas ei jäeta läbivõetud teemasid kõrvale, vaid need tuletatakse sobivatel hetkedel uuesti meelde – näiteks rasestumisvastaseid tablette mainitakse mitmel juhul, kui juttu on naiste emantsipatsioonist, mis on omakorda seotud paljude sündmustega. Raamatu alguses räägitakse 1944. aasta hukkunute laipade pikkusest ja kasutusviisidest, keskel aga üheksakümnendate tarbijaühiskonnast, lõpus mainitakse 1989. aastal loodud teooriat ajaloo lõpust – ühiskonna lõplikust vormist.
Teos paistab silma eripärase jutustamisstiiliga: laused on küll pikad, aga autor kasutab võrdlemisi lihtsat sõnavara, mis mõjub naivistlikult. Kuigi esmapilgul on sellist stiili raske tõsiselt võtta, tekitab see omapärasema atmosfääri kui paljud teised ajalugu käsitlevad teosed. Mitte ainult lihtsus pole oluline – autor toob sisse ka palju meeldejäävaid näiteid. Näiteks jutustab ta natsiprojektist, mille eesmärk oli, et saksa naisi viljastavad aarja rassist mehed, et luua uue jumalataoline inimrass. Või tuletab meelde, kuidas psühhoanalüütikud seostasid kõike seksi ja seksuaalrepressiooniga. See, mis jätaks ajalooraamatutele omases teaduslikus või akadeemilises kõnepruugis kuiva ja ebasümpaatse mulje, muutub Ouředníki stiilis omamoodi huumoriks. Samuti korratakse pidevalt itaalia sõduri kirja oma õele, kus on öeldud: „TUNNEN, ET KÕIK HEA, MIS MINUS OLI, ON HAKANUD PIKKAMISI HÄÄBUMA, JA MA TUNNEN, ET OLEN PÄEV-PÄEVALT POSITIIVSEM” (lk 9), mida poleks lihtsõduri pihtimusena tavalises ajalootekstis isegi mainitud, aga mis annab sõjaaegset tunnet hästi edasi. Samuti jutustab Ouředník Uus-Kaledooniast pärit väikeametnike Euroopa-seiklusest, keda eksponeeriti pärismaalastena ja pandi kivikirvest ihuma ning kes ühel hetkel tagasi kodumaale põgeneda otsustasid. Vahest veidi üllataval kombel on kogu teos oma lihtsuses väga neutraalne.
Ilustusteta kirjeldustest hoovab inimlikkust. Võib ju vaielda, et see on lihtsalt alternatiivne jutustamislaad, ent sellest hoolimata jäi isiklikust vaatenurgast „soe” mulje, mida akadeemilised ajalooteosed sageli tekitada ei suuda. Ouředník sündis Prahas, kus kõrgkoolid teda pärast poliitvangide vabastamise petitsioonile allakirjutamist tõrjusid. Nii katsetas ta mitut ametit – lõpuks võimaldas tööde kõrvalt malega tegelemine tal Prantsusmaale emigreeruda, kus temast sai proosakirjanik. Kahtlemata on tema kogemused mõjutanud ka omapärast ning erilist stiiliatmosfääri ja -tunnetust.
„Europeana” on tänu eespool nimetatule parim raamat, mida olen lähiajal lugenud. Kuigi kõiki fakte ajaloost esitatakse võrdlemisi erapooletult, on see teos vähetuntud ja obskuursete juhtumiste tutvustamise läbi minu arvates intellektuaalselt väga stimuleeriv ja provokatiivne. Jutustuse vorm muutis teoses käsitletavad teemad tõeliselt kaasahaaravaks ja tekitas nende vastu lausa reaalse huvi, samuti tegi see mind teadlikuks paljudest väiksematest juhtumitest, millest mul varem aimugi polnud. Tõepoolest, ma ütleksin, et see on ilmselt ajaloolisi teemasid käsitlevatest raamatutest minu uus lemmik.
Arvustus pälvis arvustuste võistlusel Ulakass Värske Rõhu eripreemia.
