Koda oli jahe, nagu kodadega kipub olema, kui keegi neid ei küta, kui seinad pole soojustatud või ei hoia nad mõnel muul põhjusel endasse valgunud pehmust. Aga ometi, kui inimesel pole paremat kohta, kus peatuda, tuleb leppida sellega, mis on; tuleb leppida külma kojaga, olgugi et see oma jäise keelega kõrvetab, neelab lootust ja jätab järele igatseva ja õõnsa kesta; kellegi, kes pole enam inimese moodi, kuid kes ehk soovib siiski inimeseks saada.
Nende mõtetega kohendas Leena õlgadel vanaema kootud villast salli. Valge nagu lumevaip. Ta mäletas siiani, kuidas vanaema oma sooniliste ja kergelt värisevate kätega seda kudunud oli ja kuidas Leena, küürus, mänguasjad ees põrandal laiali, pilk aga hoopis riiulil ripakil olnud raamatul, hoidis põlvedest kinni ja kiigutas end loitsivalt edasi-tagasi, kuulates metallvarraste klõbisemist, kuulates raheräitsakate trummeldamist vastu aknaplekki. Nüüd vardad vaikisid. Polnud vanaema, polnud ta soonilisi, ent sooje käsi. Vaikisid ka pilved.
Mälestused… mis kasu neist on? Leena võttis kulunud pakist sigareti ja asetas selle õrnpunaseks värvitud huulte vahele. Kadunud oli mälestuse laps, järel oli naine, kes heitis üle laua rahutuid pilke külalise poole. Neid ühendasid mälestused. Aga mis kasu nendest mälestustest enam oli?
Walter polnud lilli toonud. Kas ta enam mäletaski, et Leena nendest lugu pidas? Mees polnud talle ka kirjutanud. Polnud isegi koputanud, vaid marssis raskete saabastega kotta, jalajälgedest porine rada järel, ja poetas vaevu moka otsast ühe haleda tervituse, mida Leena esiti ukse kriiksatuseks pidas. Mehe tumepruun pintsak oli lahti nööbitud, piimja triiksärgi alt kumas maika. Ta riietelt oli põrandale pudenenud õietolmu. Aga kus olid lilled? Walter lõhnas nagu männimets, temast õhkus ürgsust ja vaiguaroomi. Leena kujutas ette, kuidas kusagil kaugel ühes hämaras laanes kõrgusteni õõtsuvad männid vaoshoitult, siiski südantlõhestavalt nutavad. Oli Walter neilegi haiget teinud?
Põrandale tikitud pori kuivas valusaeglaselt. Leena tõmbas ninaga, ärritunud, et lõpuks langeb koristamiskohustus ikka tema õlule. Walterist on alati nii raske lahti saada. Ka mitu kuud hiljem võib temast jälgi leida. Ja nõnda tuletab ta ennast meelde. Tuletab meelde, milline oli maailm temaga ja milline on temata. Las võõrustaja teada, et ta külas käis. Selles mullas, mille ta siia vedas, võinuks lilli kasvada. Aga lilli polnud.
Leena ohkas ja tunnistas endale vastumeelselt, et maa ja selles kasvava lõhn oli meeldiv. Ta oli juba Walterile lillede puudumise andestanud, nüüd hoopis tänulik, et mees oli selle pori siia toonud. Linnas kõrgusid vaid hooned ja Leena igatses metsikut loodust. Mahapudenenud okkad meenutasid kodu ja vabadust. Kodu – kas keegi teda enam sinna ootaski? Ehk oli kodustel Leena nägugi meelest läinud. Ja kui tal enam kuhugi minna pole, pole ka kodu, mis siis saab?
Aga mida kauem nad seal istusid, seda enam hakkas porilõhn meenutama Walterit ja sellest oli Leenal kahju. Mõnikord oleks ta eelistanud, et maailm kestaks edasi vanaviisi. Iga muutus ei olnud teretulnud.
Walter köhatas hääle puhtaks, silmad maas, küünarnukk tooli käsipuul, sõrmed otsmikul. Mehe silmis tantsisklesid varjud. Leena püüdis neid mõista; püüdis aimata, millest need räägivad ja kust on pärit see pori. Ja kas kuskil lähedal kasvas lilli. Ja kas Walteril sähvatas peast läbi mõtegi mõni neist lilledest üles korjata. Kas ta oli seisnud seal, mõtteisse viirastumas Leena?
Walter pühkis pintsakult õietolmu. Õietolmupilved heljusid õrnades valgusviirgudes, mida heitis riiulilt küünal. See küünal oli pimedas kojas ainus valgusallikas. Õhus keerlev tolm meenutas kulda ja Leena mõtles: ometi on siin kojas midagi väärtuslikku. Aga talle ei andnud rahu see, et mees polnud talle ühtki lilleõit toonud. Miks? Või on toodud lilled peidus habraste varjudena nendessamades porijälgedes kivipõrandal?
Ta kergitas kulmu, keerutas hammaste vahel sigaretti. „Mis sind siia toob?“
Walter võpatas piidleva pilgu all, urgitses taskust tulemasina, mis keeldus leeki ilmutamast. Leena turtsatas pettunult ja vajus vastu toolileeni. Mehe põsed tõmbusid roosakaks.
Naine ohkas. Lõpuks, kui nad kohtuvad, õitseb nende vahel vaid vaikus. Kohmakus. Kahtlused. Ta mäletas jagatud soojust – kuhu see kadus? Miks pidi ilm olema nii muutlik, nii õues kui kojas…
Walteri piinlikkus jõudis haripunkti.
„Naised ei suitseta,“ heitis ta viimaks ette, püüdes edutult veel tulemasinat taltsutada.
„Mis mina siis olen?“ Leena nõjatus lähemale ja veeretas sigaretti oma jahedate sõrmede vahel. Pöidla ja nimetissõrme küüntelt oli punast lakki juba maha koorunud, moodustades ebaühtlase ja hoolitsemata maastiku.
Walter vaikis. Jälle. Nad ei osanud isegi tülitseda. Mõttetuste sülitamine oli muidu mehe talent, mida paljudki kadestasid. Haritud ja viisakas mees, jutt jookseb ja lahutab meelt. Milline loteriivõit! Ja kuhu oli see sõnaosavus nüüd jäänud?
Leena pööritas silmi.
„Ära siis vastagi. Võib-olla ongi sinu voorus vaikimine. Ja see, mida sa minust arvad – noh, see on ammu teisejärguliseks muutunud,“ ütles naine ja viipas käega, joonistades sigaretiga õhku abstraktse kujundi. Kui vaid tulemasin oleks töötanud, võinuks selle nõtke leek õhuvoolude kammitsais tantsiskleda ja nad saanuks jälgida leegi meisterlikku liikumist.
Aga antud olukorras puudus säde. Polnud suitsu ega tuld.
Et vaikus ei muutuks ebamugavaks, asus Leena laual märkmikke, vanu kirju ja pabereid ümber tõstma. Ühtlasi olnuks tore leida tikutoos, milles pidi kindlasti olema veel vähemalt kaks tikku. Alles eile oli ta seda näinud, süüdanud koldes tule ja soojendanud külmetavaid sõrmeotsi. No pagan küll! Leena lõi peopesad ärritusest vastu lauda. Pabereid lendas maha. Taevase päralt! Ja Walter ei liigutanud – igas mõttes – lillegi, vaid jälgis rahulolevalt Leena õrna paanikat. Naine korjas põrandale kukkunu üles ja sättis lauale tagasi. Kontroll olukorra üle oli langenud Walteri kätesse. Aga kui kauaks? Peagi pidi see nagunii muutuma, pidev tõmbamine ja tõukamine, hetkeline võit ja sellele järgnev allaandmine. Nagu köievedu.
Pika tuhlamise peale leidis Leena kauaotsitud tikutoosi, võttis sellest tiku ja tõmbas kiire randmeliigutusega vastu toosi. Sahin tõi vaikusesse algelist muusikat. Leena silmis peegeldus ere leek. Lõpuks ometi säde! Sigaret jälle huulte vahel, tõi Leena põleva tiku lähemale ja nautis vaatemängu, kui leek sigaretile nakkus. Ta hingas sügavalt sisse, ootas tubakasuitsu settimist kopsudesse ja puhus seejärel jäägid Walteri suunas. Säh, sulle! Siin on minu viha ja pettumuse vaim! Vaata ja naudi! Sina, siga! Kui sa oleks mind rohkem armastanud, siis – !
Leena surus silmad kinni, vangutas pead. Kas süüdlane oli üldse olemas? Armastusest jäi mõlemal puudu. Aga sellest hoolimata oli Walter ikkagi siga.
Leena vehkis õhus tikuga ja viskas tahmase puukillu lauale. Mis nüüd? Walter ilmselt mõtles sellest, kui süüdimatult Leena reegleid rikkus. Tema meelest ei tohtinud naised suitsetada, kuid ometi siin ta oli, suitsetav naine. Leenast oli saanud miski, mida üha lihtsam jälestada. Miks oli Walter üldse vaevunud siia tulema? Ehk oli lihtsam vihata seda, kes lähedal. Eemal võis ununeda. Võis tekkida väärkujutlus, justkui nad veel armastaksid teineteist. Aga nüüd, Leenat põrnitsedes – kuidas oli ta saanud seda jõledat olendit üldse armastada? Milline kanapimedus on armastus! Milline lollus! Ükski täismees ei peaks ennast selliste nõtrustega vaevama, ei peaks laskuma nende küüsi, et seal saaklooma kombel siis sipelda, oma hinge veel rohkem vigastada. Naised on nuhtlus.
Aga miks ta siiski tahtis, et Leena temast hästi arvaks…
„Sa ei tahagi teada, kuidas ma sind näen?“ küsis Walter, tulles tagasi naise öeldu juurde.
Kui Leenat provotseerida… Kui teda pisut torkida, kas siis tuleks päevavalgele tema tegelik tuum? Mida ta minust ikkagi arvab?
Leena raputas aeglaselt pead, pilk Walteril. „Kui sa nii lahkelt pakud, siis ilmselt pole selles midagi meeldivat.“
„Miks mitte?“
„Te, mehed, tahate alati loogikat leida. Aga mis siis, kui minus polegi midagi loogilist? Mis siis, kui olengi kaos, nagu on väitnud kõik need pettunud kirjamehed? Et olen Pandora, et olen Kalüpso ja parasiitlik nõid, kes tuleks tuleriidal põlema pista. Ainult et teie loogikas on viga – kui mehed tõesti kahe jalaga maa peal on…“ ta vaatas korraks poriplekke, „ja naised maisest nõnda kaugel, kas pole me mitte taevased? Kas ei peaks mitte olema nii, et te kummardate meid kui jumalaid? Kas ei peaks olema nii, et hoopis teie muretsete, mida meie – ülemad ja taevased ja kättesaamatud – teist arvame.“
Walter surus huuled kokku. Jõle, jäle peletis. Millist ennekuulmatut lollust see naine praegu suust sülgas! Kas sellepärast ta mind ei armastanudki?
Leena tõmbas ärritunult keelega üle hammaste. „Vaevalt. Vaevalt. Hüsteerikuna olen sündinud ja hüsteerikuks ka jään. Vaevalt suudad sa mulle selgeks teha midagi, mida ma ise juba ei tea. Mehed, nende jutt… Nemad on valitsejad ja muu on kunst või kõnts või teab mis. Lõppude lõpuks olen ma siiski inimene, mis sest et naine. Ma pole idee, pole omand. Pole maja, mida saab ümber ehitada. Pole ka suveniir, mida kapil hoida, et vahel oleks ilus vaadata. Pole. Ei ole. Ei ole, ei ole, ei ole.“
„Miks sa nii madalale langed?“ nähvas Walter häiritult.
„Võib-olla sellepärast, et su neetud räpased käed mu õlgadesse soonivad ja mind üha rohkem maadligi suruvad, sest ma pole nagu sina! Võta need ära ja hoia endale!“
„Te naised muud ei teegi, kui ainult unistate! Loomulikult peab keegi vahepeal meelde tuletama, et päris elu pole õhulossid. Ja hobused, need metallhobused, mis peaks teid kandma kui kuningannasid… Need neetud hobused viivad igasuguse normaalse mehe pankrotti ja ometi te nõuate! Oi, kuidas te nõuate!“
„Ma pole sinu käest kordagi nõudnud seda va metallratsut! Ära aja käojaani! Su suu suitseb rohkem kui ükski minu sigaret!“
„Ja ometi sa unistad! Milleks unistada kättesaamatust?“
„Milleks kummardada jumalaid, keda sa ei näe! Sina, oma kõrgete iidolitega, kel pole halli aimugi, et sa olemas oled. Sina oma ärimehemõistusega, et saad laisa lollina hetkega rikkaks, kui sa vaid sellele õigele, sellele paganama õigele panustad! Ja muu maailm kärvaku, sest sellest pole kasu, eks?“
Nad olid märkamatult teineteisele lähemale nihkunud, ründevalmis, ja põrnitsesid, mõlemad lõõtsumas ja püha viha täis.
Leena vajus tagasi toolile, tõmbas mahvi, lasi sel kopsudes laiali valguda. Las suits varjutab viha. Las viha põleda suitsu varjus. Las põleda kõik need tunded, head ja halvad. Las minna. Las kaduda.
Ta õhkas valusaeglaselt suitsu välja, toetas lauba vastu rusikat. Hoolimata ängist ja palavast põlgamisest roomasid tahmased tunded ligi nagu pimedad kassipojad. Hoolimata ängist ja palavast põlgamisest tegi Leena neile pai ja pakkus piima. Las need tunded jäävad kiduraks – pole neil vaja ilmavalgust näha, pole vaja suureks kasvada. Suured tunded võtavad võimust ja lõpuks ei jää üle muud kui alistuda. Seda Leena ei tahtnud. Kord oli ta Walterist juba lahti öelnud – ja Walter temast. Polnud mõtet ajas tagasi minna.
Mis oli teda Walteri juures üldse võlunud? Mees tema vastas oli rohmakas ja tahumatu. Keegi, kes ei vaevunud oma ego tagant välja tulema. Leena puudutas sõrmega mõtlikult põsesarna. Tasapisi tahtis minevik hakata end meenutama, lahti rullima.
Nende pilkude vahel oli iselaadne tango, mille rütmi kumbki ei mõistnud. Polnud kunagi mõistnud. Ka mitte siis, kui Leena tookord järve kaldal Walterit silmitses, ainsaks valguseks täiskuukuma, mis valgus lainekurdude ja kõrkjate vahele, mis langes Leena tedretäpilistele õlgadele, mis langes ka Walteri pilku kui meetilk. Ka mitte siis, kui Walter oma higiseid peopesi vastu pükse pühkis ja ütles Leenale esimesena, et teda armastab. Ka mitte siis, kui Leena seepeale peaaegu nutma puhkes ja Walterile kaela langes ja nad rannaliival vaikiva muusika taustal õõtsusid.
Walter köhatas. Ta surus nukid vastu suud ja hingas sügavalt välja.
Leena suunurk kaardus tahtmatult ülespoole. Ta tõmbas tähelepanu hajutamiseks järgmise mahvi. Meenutada oli tore, aga mõista oli raske. Ilm nende vahel polnud enam sama, mis kunagi kohtudes.
„Sa oledki kauge,“ tunnistas Walter vargsi. „Minu jaoks sa oledki kauge. Idee. Illusioon.“
Leena vangutas pead. „Ja selles ongi iva. Kaugelt kutsuv, aga lähemale jõudes saad aru, et kujutlus ei vasta reaalsusele? Aga miks on sul lubatud minust nii mõelda ja minul keelatud unistada? Miks võid sina unistada, Walter, aga mina mitte?“
Walter kehitas õlgu.
„Eks vägijookide vägi seisnebki selles, et… ka kõrb võib miraažilooris muutuda oaasiks. Ja juua sulle meeldib. Meeldib seda väge ammutada.“
Walter lasi lipsu lõdvemaks. See oli triibuline nagu Leena plisseeritud seelik, mille alt paistsid praegu naise paljad jalad. Walter suunas pilgu neilt ära. Ta ei mõelnud, et Leena on illusioon. Sugugi mitte. Ometi oli ta end nõnda väljendanud. Miks ei saanud Leena aru, mida ta sellega mõelnud oli? Lihtsalt… Ega ta täpselt teadnudki, mida ta mõelnud oli. Võib-olla jäigi mõte poolikuks. Võib-olla oli tõsi see, et Walter ei osanud end piisavalt selgelt väljendada.
Leena pööras selja, et kaminas tuli süüdata. Tal oli külmast juba kõrini.
Tulehakatuseks pani ta põlema ühe vana postkaardi ja sättis selle puudele. Ta silus oma merevaigukarva juukseid, mis helklesid õrnas, alles jõudu koguvas kaminavalguses, ja võttis uuesti laua taga istet. Praksuvatest puudest hoolimata kipitas vaikus teravalt. Ja kamin ei suutnud silmapilguga koda soojendada, see oli endiselt külm. Kui nüüd aus olla, ei suutnud miski seda ära kütta. Walter teadis, miks. Tundis kargust ka läbi saapataldade. Ta teadis, mis oli selle igikarguse tuum.
„Ma olen muutunud,“ vastas Walter.
„See on huvitav lause. Kas sa ise ka usud?“ uuris Leena ja liigutas roikaga halge. „Hea, kui sa ise usud. Aga mina ei usu.“
„Mida sa tahad, et ma siis teeks?“ ärritus Walter. „Pean põlvili paluma? Pean laskma kellelgi kinnituskirja kirjutada?“
„Ma ei taha midagi. Ma ei taha ka, et sa arvaks, et ma tahan selliseid asju kuulda. Ei taha. Kas piisab sellest, kui röövik ütleb, et on muutunud? Või tuleks tal natuke oodata, kuni ta oma kookonist koorub ja tiivad sirutab, et liblikana edasi lennata?“
Walter surus huuled vastu sõrmenukke, käsi rusikas.
„Ilusaid sõnu oskad sa öelda küll, selles ma ei kahtle,“ märkis Leena. „Lihtsalt enam need ei mõju. Ei taba märki. Võlu on hääbunud. Ilmselt sai seda võlu liiga palju, et nüüd mu nahk lausa sügeleb su sõnadest. Nagu allergia.“
„Kas sul on meeste vastu allergia tekkinud?“ küsis Walter.
„Esindad sa kõiki mehi? Oled sa tõesti valmis võtma vastutuse kogu meessoo ajaloo, oleviku ja tuleviku eest?“ muigas Leena ja lisas: „Asi on rohkem sinus.“
Walter kohendas pintsakut. Tõepoolest, ükski sõna ei tabanud märki. Leena näis kõigutamatu. Kohati tundus isegi, et nad ei kõnele sama keelt. Aga Walter ei tahtnud veel leppida.
„Ütle mulle üht – kas ma jään sind siiski kummitama?“
Kavala tooni taga oli peidus lootuskiir. Kui mitte selles osas, et nad võiks teineteist kunagi uuesti leida, siis vähemalt, et tal oli ses sõnasõjas mingi eelis. Ta võis veel oma mesise jutuga väljuda siit võitjana. Ja ega Leena siis teadma pea, et kummitamine oleks vastastikune.
Leena kaalus korraks ja vastas: „Jah, jääd kummitama.“
Polnud mõtet ilmselget eitada. Mida muud on inimesed kui mitte kummitused. Ja ta hingas vanast harjumusest suitsu endast vasakule. Kõik halb läheb ikka vasaku õla suunas.
„Kui ma vaid kummitustesse usuks,“ lisas Leena ja tõmbas käega üle juuste. Sõrmuse külge jäi üksik kuldne juuksekarv, mis elegantselt põrandale langes. Walter jälgis selle teekonda. Ta oli alati arvanud, et Leenal on ilusad juuksed.
„Kummitused,“ turtsatas Leena. „Ja ma veel arvasin, et sa oled realist. Kuhu on jäänud sinu maine ja vankumatu loogika, Walter?“
„Sa ei pea uskuma,“ ütles Walter pisut eemalolevalt – või oli see kurbus? „Ma sain juba aru, et sa millessegi ei usu. Pole vaja mitu korda öelda. Aga asjad on olemas ka ilma sinu uskumiseta.“ Ta jättis ütlemata, et Leena juba oli tema jaoks kummitus.
Leena kergitas kulmu. „Mitte minu jaoks. Kui ma ei usu, siis ju ei ole. Igaüks meist loob enese reaalsuse.“
Walter avas suu, kuid surus siis huuled kokku.
„Ja kummitusedki pole igavesed,“ lisas Leena. „Seitsme aasta pärast on kõik mu rakud uued ja endist Leenat pole võimalik leida. Ja et selles kindel olla, võin lavendlikimpe põletada ja su vaimu enda südamest välja suitsutada. Lasen aadrit või ootan kuupuhastust või…“ Ta kehitas õlgu.
Walter märkas, kuidas Leena mask libises.
„See, mis on põimunud või põimitud, kuulub lahtiharutamisele. Tõsi, võib-olla peab kasutama kääre, kui mõni sõlm ei taha lahti tulla. Ja need sõlmed tuleb harutada, sest… Sest sul pole midagi minuga – või mu kummitusega – peale hakata ja nõnda minul sinugagi. See on tõde.“ Leena koputas sigareti vastu tooli käetuge. Tuhk pudenes põrandale.
Tuhk, mõtles Walter. Kas ka kummitus võib jätta maha jälje? Leena vaatas altkulmu Walteri poole. Ta ootas, et Walter vastu vaidleks.
Walter näris alahuult. Uus harjumus, mis näis Leenale võõras.
„Kas see ongi lahkuminek?“ küsis Walter viimaks. Ta oli seda aimanud. Tundus, et nüüd tuli kaotus alla neelata. Mis seal enam sama nartsu kiskuda, lootuses, et teine annab enne järele. Mis selle nartsuse võiduga pealegi hakata? Narts on narts, vahet pole, kes võidab. Pigem juba mõista, et targem on mäng ära lõpetada. Kuigi kurb oli ikka.
Leena tõusis aeglaselt laua tagant püsti ja kustutas sigareti südamekujulisel taldrikul, millest kild puudu. Ta kõndis ümber laua ja jäi Walteri ees seisma.
Imelik oli olla nii lähedal – nende hinged olid juba ammu lahku kasvanud. Ja ikka olid nad proovinud mängida vastutustundlikke aednikke, et harusid uuesti liita; olid vaheldumisi valetanud endile ja teineteisele, et kõik on endine ja korras ja miski pole muutunud; olid plaasterdanud haavu, mis vajasid õmblusi, ja imestasid siis valu üle, imestasid, et miks haav endiselt leemetab, miks immitseb mürki.
Jah, mürki, aga veel enam mälestusi.
Leena sõrmitses vanu kirju laual. Walter jälgis toolil istudes, hing värelemas, aga ta ei mõistnud – või teeskles mõistmatust –, et need kirjad olid just talle kirjutatud. Leena polnud neid kunagi ümbrikusse sulgenud ega ära saatnud, ometi oli adressaat siinsamas. Seal oli sõnu, mida tagantjärele kahetseda. Oli ka neid, mis tulnuks õigel ajal ära öelda. Aga miski oli Leenat takistanud. Ehk oleks ta siiski pidanud tunnete ajel need kirjad ära saatma, kas nii oleks õigem olnud? Lihtsam mõlemale?
Walter imetles Leena graatsilisust. Jälgis tema peeneid käejooni, kuni pilk õlal peatus. Kas tõesti oli Walter käitunud rohmakalt, surunud oma tahtmist peale? Vaimusilmas nägi ta, et ta käed on jätnud naise õlale punetava jälje. Tal oli piinlik.
Isegi nüüd ei märka ta mind, mõtles Leena. Ei märka enda nime, mis igale poole vihaselt ja punaselt kirjutatud. Vihaselt, aga siiski igatsevalt.
Leena hingas raskelt välja ja noogutas korra. Aitab, mõtles ta. Mõttetu on lömitada. Longus pea ei saa kanda krooni.
Ta jättis kirjad sinnapaika ja naaldus madalamale, et puudutada värvitud huultega Walteri kuumavat põske. Mehe suu oli vaikiv pingule tõmmatud kriips. Nagu lapsel, kes polnud saanud oma tahtmist – kes oli ehmunud. Laps, kes tahtis veel nõuda, aga hakkas tasapisi mõistma.
Leena imetles õrna jälge Walteri põsel ja naeratas pisut kurvameelselt.
„Sa tahtsid, et me oleksime sõbrad. Tahtsid peaaegu, et oleksime vaenlased. Ja nüüd…“ Leena kõndis tagasi teisele poole lauda. Ta ei tahtnud Walterile otsa vaadata, ei tahtnud näha neid järvesiniseid silmi, mille sillerdav sügavus teda kunagi võlus, ei tahtnud näha, mida Walter mõtles – see peegeldus tema pilgust nii selgelt, et Leena ei saanud vaadata. See oli ohtlik rada. See rada oleks viinud ta tagasi nende kohtumispunkti. Naine lõi pilgu maha.
Walter kohmetus. „Mõistsin viimaks,“ pomises ta.
Leena vangutas pead. „Liiga hilja,“ ütles ta, pööras selja kamina poole ja neelatas, silmad endiselt vältimas külalist. Kõik need sigaretijäägid, tuhk ja tolm, tühjad pudelid… Jah, Walter juba kummitas teda. Leena rüüpas klaasist sõõmu, kange ja natuke tulise.
„Liiga hilja,“ kordas ta vaiksemalt ja jälgis, kuidas Walteri loogika sai tunnetest jagu, kuidas mees andis alla, tõusis püsti ja lonkis piinatud olekuga ukse juurde, samas astus mõned sammud aeglasemalt, oodates meelemuutust.
Kas tal oli Walterist kahju? Võib-olla. Aga endale tundis ta rohkemgi kaasa.
Käsi juba lingil, lausus Walter: „Eks kunagi trehvame jälle.“
Leena raputas pead, mõrumagus naeratus huulil. Ta andis endale andeks, halastas. Ei trehva. Ei kohtu. Ei kummita.
„Palun kustuta tuli, kui lahkud mu südamest,“ sõnas ta.
Walter naeratas, tegi sõrmeotsad niiskeks ja kustutas küünlaleegi. Koda muutus hämaramaks. Puud praksusid kaminas, pori kuivas kivipõrandal. Peagi sai Leena Walteri jäljed tulle pühkida.
Aliis Aalmann (26) joob nüüd hommikuti kohvi asemel teed ja proovib lugeda iga päev vähemalt ühe lehekülje
ilukirjandust.
