Mudlum
„Mitte ainult minu tädi Ellen”
Strata, 2020
Mudlum on uusima raamatuga „Mitte ainult minu tädi Ellen” jõudnud tagasi sinna, kust tema kirjanikutee laiema avalikkuse jaoks algas. Juba pea kümme aastat tagasi avaldas ta kirjandusrühmituse ZA/UM blogis loo „Minu tädi Ellen”. ZA/UMi blogi oli üks veidi bravuurikas leht, mida teismelisena agaralt lugesin. Tihtipeale ei saanud ma seal avaldatud tekstidest sõnagi aru ning süüdistasin selles iseenda lollust. Tagantjärele võib öelda, et ilmselt ei saanud mitmed autoridki tekstidest rohkem aru kui mina. Mäletan mõnda esseed arvutimängude kultuurilisest tähtsusest ja muidugi „Minu tädi Ellenit”. Kümme aastat hiljem võib üsna kindlalt öelda, et ZA/UMi suurimaks pärandiks ongi maailmakuulus arvutimäng „Disco Elysium” ning mullu Euroopa Liidu ja sel aastal teist korda järjest Eesti Kultuurkapitali kirjandusauhinna võitnud Mudlum.
„Minu tädi Ellen” sisaldub osaliselt ka „Mitte ainult minu tädi Ellenis”, aga nagu nimigi ütleb, ei piirdu raamat pelgalt sellega. Muidugi võib pealkirja lugeda ka nõndaviisi, et filoloog Ellen Noot ei olnud mitte ainult Mudlumi tädi (ja Juhan Smuuli abikaasa – Mudlum kutsub uudishimulikku lugejat pidevalt korrale, et see raamat pole Smuulist) ja osake temast kuulub vähemalt tänu sellele raamatule meile kõigile. Vahel teeb Mudlumi lugemine haiget, nagu laseks vabatahtlikult täislastis rekal endast üle sõita. Kellel meist ei oleks traagilisi suguvõsalugusid, kus viinaviga ja vaesus põimuvad ühiseks katastroofiks? Või kelle pere poleks pidanud rinda pistma pärandiks saadud lagunenud maja ning olukorraga, kus sugulastest saab ühtäkki pahaendeline moodustis nimega kaaspärijad, kes kuidagi üksmeelele ei jõua? Kuigi Mudlum kirjutab päris inimestega juhtunud spetsiifilistest juhtumitest, on tema perekonna lugu universaalne.
Kes tahab raamatust leida Mudlumi tädi Elleni biograafiat, peab aga pettuma juba esimese peatüki lõpuks on Ellen maha maetud. Seega on kohe selge, kuhu raamat välja jõuab, puänti enam ootama ei pea. Ning ongi hea, sest tänu sellele on autor vaba igasugusest loojutustamise pingest. Iga kord, kui Mudlum kirjutab mõnest elulisest sündmusest, näiteks ema surmast, libiseb ta õige pea klassikalisest narratiivist välja ja asub üksikasjalikult kirjeldama koduloomi või tädi Elleni sõrmeküüsi.
Selline kaootilisus ei ole üldsegi häiriv, sest inimese mõte täpselt nõnda töötabki. Kirjutan ka mina rahulikult ja Mudlumile keskendunult arvustust, kui aga näen ühtäkki akna taga puuoksal musta kollase nokaga lindu. Kas see võiks olla musträstas? Kiire guugeldamine kinnitab, et mul on õigus, ja see teeb meele üpris rõõmsaks, sest hea on ümbritseva maailma kohta vähemalt midagigi teada. Seejärel mõtlen talveks linna jäänud musträsta peale ning meenub, kuidas viisime ühel talvel emaga Paralepa metsa lindudele süüa, aga keegi ei tundnud meie toidupalli vastu nädalate kaupa huvi. See tekitas halva tunde, justkui ei olnud mu lahkest südamest tulnud heategu kellelegi vaja. Igas hetkes on korraga olemas absoluutselt kõik kohad ja ajad, mu 2021. aasta Tallinna musträstas on korraga nii 2015. aasta Paralepa mets kui ka 2002. aasta maasikataimed, mida linnud rahule ei jätnud. Kõik need hetked, isegi viie minuti tagused, on nüüdseks kadunud. Ainult vahel ilmuvad nad ootamatult muude mõtete tagant välja, ükskõik kui triviaalsete mälestustega ka tegu on. Mudlumitki ei jäta sellised argidetailid mitte üheski teemaarenduses rahule.
Alati ei täitu inimese soov mõnda asja või kohta iseenda omaks pidada ning seda ilmestab hästi valu, mille on Mudlumile põhjustanud kinnisvaraobjektid. Mudlum kirjutab tädi Elleni hoolega korrastatud aiast Meriväljal, mille asemel on nüüd terve krundi suurune uus betoonkuubik. Mõistetavalt ei käinud Mudlum aastaid Elleni endist maja pärast müüki vaatamas ja kui sinna siiski uudishimust kohale sõidab, lubab ta endale, et ei naase enam kunagi. Kui keegi tahaks mind rängalt karistada, tuleks tal mind viia minu kadunud koha juurde, mida kunagi omaks pidasin. Ilmselt on sellegi lapsepõlvemälestusi täis maja asemel nüüdseks kole kuubik, aga ma muidugi ei tea seda, kuna ei julge isegi järele vaadata. Olen mõnel korral pidanud tollest tänavaristist mööda sõitma, kuid vaatan siis alati teisele poole, justkui kartes, et seal on surnud inimesed või prügimäele visatud asjad.
Mudlumi teoste retseptsioonis tõstetakse sageli esile seda, kui spetsiifiliselt kirjutab Mudlum asjadest. Imeliselt üksikasjalikke kirjeldusi kohtab ka selles raamatus ja Mudlumi terase pilgu alt ei pääse kohvitopsid ega kudumidki. Samas ei tundu esemed autorile mitte midagi tähendavat, kui nendega ei kaasne mälestust inimesest, kelle omad need olid. Mudlum ei kirjelda pelgalt kirjeldamise pärast ning kindlasti mitte selleks, et demonstreerida sõnaosavust või oskust kirjutada võimalikult mahukas tekst. Mulle tundub, et ta kirjeldab kõike nii täpselt kui võimalik, et kergendada mäletamise koormat. Miks peaks tema olema ainus, kes mäletab üksikasju, mis tolles hetkeski erilist tähendust ei omanud? „Mitte ainult minu tädi Elleni” kaudu paneb Mudlum raskuse ka lugeja õlule, järsku teab temagi tädi Elleni ja ema maja planeeringuid ning riiulite sisu. Keegi meist ei saa nagunii neisse paikadesse minna, et enda silmaga järele kontrollida, kas autor räägib tõtt, aga kirjutamise kaudu on Mudlum majad ja inimesed taas üles ehitanud. Mis sellest, et Mudlumi Muhu perekonnakodu vajab endiselt kapitaalremonti – vähemalt ei lagune nüüd ükski kirjeldatud majadest lõplikult ära, vähemalt mitte enne kui viimase „Mitte ainult minu tädi Elleni” eksemplar hävineb.
Kuigi argimuredega, nagu lõputu remont ja amortisatsioon, maadeldakse enamasti üksi, ei ole Mudlum sellegipoolest raamatus päriselt ilma teisteta. Tal on ema, tädi ja lapsed ning kõigist neist kirjutab ta küll austusega, kuid ausalt. Päris inimestest nõnda otsekoheselt kirjutada on Eestis paras julgustükk. Kuigi Mudlum ei hoia end tagasi, pole „Mitte ainult minu tädi Ellenis” ilmselt ainest selliseks solvumislaineks nagu norra kirjaniku Karl Ove Knausgårdi elulooliste „Minu võitluse” raamatute puhul. Ehk ka seepärast, et need, keda Mudlum enim paljastab, on juba surnud. Päris ilma lähedaste pahameeleta ei saa hakkama ka Mudlum, näiteks kirjutab ta, millist tuska tekitas emas tütre kirjanduslik ausus: „Väitis, et külarahvas selle pärast temaga enam ei suhtle, et mina need raamatud olen kirjutanud, et tema ei julge nüüd enam oma nägu kuskil näidata. Mina ajasin vastu, et ole nüüd, nad pole enamasti lugenudki, mis sa arvad, et neil pole muud teha kui istuda mu raamatute taga. See on jumala tõsi, enamik maailma inimesi ei tea ei mind ega teda, ega loe neid raamatuid, kus ma hirmsaid perekonnasaladusi paljastan.” (lk 157)
Mudlumit lugedes meenub Knausgård sageli, eriti norraka võikad ja täpsed kirjeldused alkohoolikust isa surmaeelsest eluasemest. Nagu Knausgård, on Mudlumgi väga detailne, kirjeldades argielu kõrval üksikasjalikult ka surma ja vanaduse kõikehõlmavat rusuvust. Mudlum on suguvõsa ja ümbritseva suhtes aga märksa heatahtlikum kui Knausgård. Erinevalt temast ei lõpeta Mudlum raamatut mitmesajaleheküljelise esseega Hitlerist, vaid hoopis tõdemusega, et uni Muhu kodus on sügav ja raske nagu vanajumala seljataga. Üks lõpp on seeläbi teisest märksa etem.
Mida enam „Mitte ainult minu tädi Ellenit” lugeda, seda sügavamaks kujuneb veendumus, et see polegi päris teos, vähemalt mitte selline, mille oleks keegi teadlikult komponeerinud. Etteheite asemel avaldan hoopis imetlust: kuidas on võimalik kirjutada nii, et lugemise käigus läheb täiesti meelest ära, et tegu on ilukirjandusliku raamatuga? Justkui oleks välk löönud maasse ja elektri mööda maapinda laiali kandnud, tuues seekaudu Mudlumi mõtted ilma ühegi vahemeheta otse lugeja jalatalda, surakaga südamesse. See pole enam pelgalt kirjandus, vaid pisut nagu ilmutus, mida liiga üksikasjalikult lahata ei julgegi.
„Üle kõige siin elus me tahame armastust, aga see on nii hästi ära peidetud ja nii läbi kasvanud igasugu muu jamaga, et seda ära tunda on paganama raske. Kogu see armastus tuleb läbi õunamahla ja kotleti ja kõigi nende imelike asjade, mida ta on poest kätte saanud, odavad trussikud või ülearu väikesed kootud kindad või roosa seljaküürimise nuustik, selline pikk, kuidas sa muidu üksi oma selga pesed? küsis ema, ja sa veel krimpsutad nina ja ei taha.” (lk 171) „Mitte ainult minu tädi Ellen” on ilus ja valus ülestähendus, et inimesed on armsad ja head, aga ka kadedad ja põikpäised, ning see vist kokku ongi armastus, mis inimesest eales lahti ei lase ja alati kuhugi toanurka või taskupõhja alles jääb, just nagu kotitäis vanu riideid või hunnik kohvipuru.
