läti keelest Mikk Grins
*
Öösel saavad metropolidest tehisvalguse väljad.
Ma liigun ühest tähtkujust teise, sööstan
läbi nähtamatu vaheruumi, läbi madalrõhuala,
ebaühtlase hingamise voolu, mille ristumistes
kõigub süda. Suu pingul, käed rusikas,
püüan leida sidet pinna sileda läkitusega,
maastikuga, mis vaikselt taastab kuju, kuid minu saatejaamad vaikivad
ja mõtted – sahin. Laskun madalamale
ja kummaline sädelus lahvatab nagu elektroonikaseade,
mis pärast pikka seismist taas käivitub. Kõrgust vähendades
sätib õhulaev rajale oma kindlad punktid –
ma maandun uude peatükki, aga ei tea, mis leheküljel olen.
Seisan ootesaalis nagu kursor ekraanil, pulseeriv,
valmis jätkama.
Kuutäring
Öösiti muudavad tänavad suunda, katavad
kõik märgid ja nimetused musta kindaga.
Õnn on täring,
mis kukub pimedusel pihust nagu paljas
kuukiir. Tunnelite ja sildade lõngast veereb välja tee
elamukvartalitesse. Vastamisi akendes
segunevad sõnad naabrite vestlustest
ja väljalülitamata televiisoritest, luues uusi lauseid.
Selle tunnini, mida kirikukell enam ei löö,
saab ületada öö labürinti, siis pääseb lagendikule,
kus päev peatub tuuleveskite tiibades
ja iga päevalill pöördub ise suunda.
*
Minu suves on päikesepoolsed aknad kinni. Vaid öösiti,
kui magan vastamata küsimustel nagu
elektrisoontel, võib kuulda raskeid tuuli hingeldamas.
Hommikuti tõusen mässituna vastuste pikka võrku
ja eksin ära sõnadesse, milles kohtuvad keeled.
Kaugekõned on mind mitu kuud hoidnud enda tihedas
haardes nagu ronitaimed lõunaseina. Seina ligi surudes
kuulavad nad, mis tubades toimub, kuni vahemaa
kahaneb seljakoti võrra. Palavusest läbimärg,
viskad sa selle jalge ette maha. Küsin, kas sul on janu.
Jah, ütled sa, ja nööbid särgi lahti.
*
Ta jäi magama suvel,
väsinud keskpäeva leitsakust.
Laugude taha jäi tuba,
soojad päikeselaigud põrandal,
lilled, mis kiigutasid peenardes raskeid õisi,
ja kuumaks läinud kummidega tolmunud jalgratas,
aga sellest ei teadnud ta enam midagi.
Õues kõlas mängivate laste ja lindude
kilkeid; tema laubale, käsivarrele, akna-
klaasile, siis jälle laubale, ninale, käsivarrele
lendas vahetpidamata sumisev kärbes,
aga sügav uni oli kustutanud kõik helid.
Ma jäin ta kõrvale vaikselt lamama
ja vaatasin, kuidas kardinad värelevad
ja tema unenäod tulevad tuppa
jäätunud looma sammudega, jättes
poriseid jälgi soojadele põrandalaudadele –
ta oli üles äratanud sügise.
*
Sain postkaardi Lille’ist –
katuste teravikud ja laternate kiired tungivad
õhtu sinisesse südamesse.
Ületundide lõppedes astuvad viimased
töölised tumenevasse õhku, mis õhetab
esimeste rändajate mõnust ja veinist,
mida neile pakutakse terrassil, kus õhtustatakse kahekesi,
kinost, mis ohkab pärast seanssi välja muliseva
vaatajate voolu,
ja kevadkollektsiooni kandvatest
tüdrukutest, keda tõmmud tudengid sõidutavad
oma Renault’des.
Seda kõike varjavad kastanipuud.
Värske lehestik vahutab üle hoovide
nagu kihisev jook üle klaasi.
Ma tean, olen seal olnud.
Pistan postkaardi järjehoidjaks kohtadesse,
kuhu naasta. Lugedes panen
selle kõhule, kui hingan sisse-välja, liigub ka linn.
Mõtlema jäädes nurk kaardub,
nüüd on näha, et see on paberist.
