kurjuse lilled
väljas on vihmjas, väljas on hall
mu süles tärkamas flöör dü mall
puistan pihkudest seemneid tuulde
värsiterad torkavad huulde
juureldes sirvin rappuvaid lehti
sügisest üle nad enam ei ehti
vaikusest vappuvad õielaud
tolmuga kirjutet nooruse haud
kiiri kannan ma käsivartes
justkui tähtede murdumist kartes
jälgin riimidest nõrguvaid juuri
neid kitkun, neid istutan kalambuuri
väljas on vihmjas, väljas on hall
mu süles närbunud flöör dü mall
mitte midagi tegijad
tahan toetada kõiki neid
kes ei taha mitte midagi teha
mitte muhvigi
mitte kuradi lillegi liigutada
mitte juuksekarvaotsagi
mitte plinnigi
sest see tähendab, et nad ei taha ka
riiki juhtida
välja pressida
sõdu pidada
aatompomme leiutada
purjutada
halbu luuleridu kirjutada
sigadel lammastel lehmadel kanadel kõrisid läbi lõigata
mitte midagi
ka minust ei taha nad midagi
mina, kes olen läbi kukkunud
sest sündisin –
jah, vaesus on haigus
millest raske paraneda
hoolivus on teine –
me tulevik
raba, millest läbi ujuda
et saada teisele poole
kallast
kuid ma(a) tõmbab meid ikka alla,
põhja poole
sönaketraja
nagu sinagi kunagi
ketrasid kulda,
vana ema
ketran minagi nüüd
laineid ja loojanguid
saari ja soid
metsi ja mägesid
tuld ja tuuli ja torme
pölde ja pisaraid
varjudest eluvorme
nii ketran
…………….ja ketran
…………………………ja ketran
tühiseid tähti
läbi öö
kuigi
lõputu………..näib………..see
vöimatu
töö
tule
tule,
lase langeda end lemme varna,
tule,
tule,
ehakumas otsime tarna,
tule,
tule ometi ruttu,
kalk öö võib neelata kõik,
tule,
tule seira mind uttu,
taamal heiastub võik
Nigu vanasti vanaema
Nigu vanasti vanaema
kloorist läbiimbunud lapiga
saunalava küüris
küürin mina täna
vaikusest läbiimbunud sõnadega
luulet –
ka minu kopsudesse
tungivad
mürgised aurud,
sest mürk
on tänapäeva
esteetika
Must lagi
Must lagi on meie taeval
ja meie ajal ka
Aga kas ikka on?
Äkki on siiski sinine?
Seep’ see ongi
nad tahavad
nad tahavad et arvad
et on sinine
tyyt-tyyt
nad naeravad musti sui
tyyt-tyyt
ja me kysime mõtteis
aga mis siis kui –
ja milleks?
Mis olen kõik kuulnud, näinud,
ei suuda ytelda …
Kuhu on kadunud üüd
ja kes on syydi?
Tyyt-tyyt!
Kui tema saaks kõnelda!
Parool järgmisteks valimisteks
Eest, Eesti!
Üle lainetab meri,
elu väetiseks valatud veri.
Eest, Eesti!
Pulbitseb maa,
seda võitlust sa ealeski võita ei saa.
Eest, Eesti!
Valgust kammitseb soo,
tühje linnu sa tagasi ei too.
Eest, Eesti!
Metsi vapustab viha,
võõraste liha sul rebida on iha.
Eest, Eesti!
Tuuli vakatab äng,
hirm pimeda ees on sinu säng.
Eest, Eesti!
Rukki õitseaeg napp,
su igatsus on su enese tapp!
Astrid Vees (30): “Üritan merd kätel kanda.” 
