Enrique Vila-Matas
„Bartleby & Co“
Loomingu Raamatukogu nr 29–30, 2020
Tõlkinud Kai Aareleid
Kas oled kunagi mõelnud loobuda? Oled mõelnud, et pohhui või sitta kah? Ja siis lõpuks loobudki. Loobud mõttest loobuda ja veeretad oma elurattaid edasi. Mõnikord mõtled sama asja taas ja teinekord mõtled, et mis siis, kui ikkagi oleks loobunud. Ära enam põe, sest viimasena kõlanud variandi auks on hispaania kirjasepp Enrique Vila-Matas kirjutanud terve proosaoodi.
„Bartleby & Co“ koosneb 86 hümnist, mis arendavad (pseudo)ajalooliste lookeste najal sama mõtet eri lähtepunktist, kuni jõutakse taas sarnase tulemuseni. Raamat ei ole kindlasti kirglike narratiivifännide soovitusnimekirjas, autorist minategelane tõdeb isegi: „Olen töötanud nende märkmete kallal kergelt hooletul ja pisut anarhistlikul moel“ (lk 121). Autor on minategelasena pidevalt kohal – teos on kirjutatud päeviku allmärkustena, kuid harvadel juhtudel on lugu pühendatud küüraka minakese isiklikele seikadele. Üldiselt on peategelase kohalolu habras ja lugeja side jutuvestjaga jääb nõrgaks. Kuid siin polegi see oluline – Vila-Matase paraesseistika „Bartleby & Co“ esimene suurem konflikt seisneb kirjutamise ja mittekirjutamise vahel ning teine konflikt bartlebyliku loobumise ning wittgensteinliku vaikimise vahel, mis pole tingitud loobumisest, vaid võimetusest oma auahnust realiseerida. Bartlebylikkus seisneb aga loobumises teostada ühiskonna ootusi, mis jätab teinekord ühiskonna omakorda kukalt kratsima. Need arutlused on samas küüraka minakese ja tema paari sõbra seikluste kõrval küllaltki eraldiseisvad.
Olles kirjutatud veidral viisil, kus sama järeldust aina üle korratakse, esitab raamat küsimuse: kuidas seda üldse lugema peaks? Kas ühe raksuga lõpuni või sõõm sõõmu haaval? Struktuuriga (teos koosneb lühikestest kokkupõimitud juppidest) näikse Vila-Matas siiski toetavat tagumist varianti. Teost võib võtta nagu ettekirjutust või vitamiini, nii et kui ühel hetkel ongi argielus tarvis millestki loobuda, saab kohe mõelda Bartlebyle ja ülejäänud toetavaile kätele su õlul, kes otsuse igati heaks kiidavad.
Kui teose eesmärk on muuta lugejagi loobujaks, on oht saavutada enneaegne edu, sest kui hajub viimne lootuskiir tõsisemat mõttevariatsiooni kohata, tekib lugejal küsimus, kas ja miks üldse lõpuni lugeda – point on ju käes? Päästerõngaks on lookeste lõbus ja absurdne sisu. Valdav osa tegelasi ja sündmusi vastavad meiegi elatavale reaalsusele, pakkudes kirjandusloohuvilisele mõnusat teadmisainest. Mõni lugu aga jätab dr Google’ilt lisateavet pärides huvilise vastusest ilma või avaneb mõni foorum, kus keegi samuti antud teose tegelast tulemusetult otsib. Tegelase fiktiivsusest teadasaamine tekitab tema kütkestavate joonte tõttu nukrust või löödust. Teinekord saab raamatus puuduvaid kohti täita reaalsete isikutega lugeja isiklikust vaimupagasist, kes passivad sisuga, lisades väärtuslikke mõtteid ja selgitusi, mida kaante vahelt ei leia. Isiklikult tõstan esile Bertolt Brechti luuletuse „Ma ei ütle Alexandri vastu midagi“[1], Neal Cassidy suutmatuse kirjutada ning Charles Bukowski versiooni loobumisfilosoofiast.
Minu isiklik meelispala „Bartleby & Co’st“ on samuti fiktiivsete vallast, kuid ehk nii ongi parem. Lugeja viiakse Pariisi, noore Clement Cadou haritlasest perekonna koduseinte vahele, kus nooruk otsustab saada prantsuse kirjandustäheks. Lapse õpingute toetuseks kutsuvad vanemad külla Witold Gombrowiczi, et poeg kohtuks juba noorelt suure kirjanikuga. Kohtumisest saab poiss indu terveks eluks – indu mitte iial enam kirjutada. Nimelt tardub Clement koduseinte hämaruses Gombrowiczi nähes mööblitükiks ja sellest tundest saadetuna püüab ta terve elu unustada kunagist soovi saada kirjanikuks. Poiss pühendub maalikunstile, luues arvukaid pilte, mille keskmes on mõni mööbliese ja mis kannavad kõik pealkirja „Autoportree“. Veel surres iroonitseb Cadou oma kunagise soovi üle ja kirjutab endale epitaafi, nimetades seda oma kogutud teosteks. Lühikese teksti sisse suutis Vila-Matas rajada Ameerika mäed, kus tegelane tärkab ellu ning kirjandusloolised humoreskid ergutavad lugejat.
Ruth Sepp on märkinud, et Vila-Matast võib mõista kui kirjanikele kirjutavat kirjanikku.[2] Ent mida tahtis kirjanik sel korral endale ja teistele omasugustele öelda? Raamat üritab suunata kirjutamisest loobuma ning ülistab seda teguviisi, ometi oli Vila-Matas viljakas kirjanik nii enne kui ka pärast „Bartleby & Co“ ilmumist. Kergelt kirgliku rohmakuse taga on raske uskuda ka loobumismõtte absurdi keeramist (kuigi üksikud lood seda teevad). Ehk on raamat pelgalt mäng võimalusega, mis oleks või olnuks, kui autor või lugeja, kirjanik või mitte, loobuks. Ma ütlen: „Pigem ei!“ Mitteloomise akti ülistades Vila-Matas hoopis vabandab enda, aga ennekõike kõigi grafomaanide liigse loomingu eest.
Vaatamata loobumissündmuse läbi ja lõhki uurimisele on vanal valgel mehel peaaegu täielikult õnnestunud jätkata sajanditepikkust vanade valgete meeste traditsiooni jätta naised pildist välja. Võrratu narratiivijupi või mitugi oleks hõlpsalt võinud kududa näiteks Sylvia Plathi traagilisest elust. Lisaks jätkab Vila-Matas romaanis Jorge Luis Borgese traditsiooni, luues pseudoajalugu, et tuua esile aspekte, milleks hääd näited muidu puuduksid. Vila-Matase töö võitnuks näiteks Virginia Woolfi „Oma toast“, mis samuti käsitleb sarnast teemat, meisterdades maailmu loobuvatele kangelannadele. Ainult ühe naistegelase kasutamist võib kritiseerida kui Vila-Matase tõenäoliselt alateadlikku eksimust, mis annab mõista, et ta küll teadvustab kirjutavaid naisi, kuid võimalikud kandidaadid peale ühe pole piisavalt huvitavad ega olulised.
Just nüüd on Kai Aareleidi tõlke ilmumiseks tagumine aeg, sest kahekümne aastaga on loobumisfilosoofia aktuaalsus aina kasvanud. Huvi Bartleby karakteri vastu suurenes terve 20. sajandi vältel ning selgi sajandil viidatakse loole taas ja taas. Viimaste aastate jooksul on Bartleby vastu huvi kerkinud ka eesti kultuuriruumis. Paar aastat tagasi ilmus Melville’i novelli tõlge ning 2020. aastal esietendus tema ainesel Von Krahlis Juhan Ulfsaki lavastatuna suurepärane lavateos „Pigem EI“. Enrique Vila-Matas, tuues eelkõige Melville’i, aga ka teiste raamatus figureerivate loobujate mõttemaailmad siinsesse kultuuriruumi, levitab loobumiskunsti positiivsust. Selle abil aitab ta lõhkuda hukatusse tirivat progressijumala müüti. Et lahendada ühiskonna süvaprobleeme, eelkõige kliimasoojenemist, on vaja leppida arusaamaga, et progress ei päästa kõike, ja meil, rikka maailma elanikel, on tarvis õppida loobumiskunsti.
Vila-Matase teose kontseptsioon on võluv, teostus spetsiifiline ning juba 20 aastat hiljem õrnalt aeguva hõnguga. Samas on see silmanähtav edasiminek meeletult mõjusa Immanuel Kanti filosoofiast. Kant kirjeldas inimvabadust võimena kehtestada endale seadusi. Seadused ent on ranged ja tahes-tahtmata rikkumiseks, seevastu bartlebylikus käsitluses, kus inimene millestki vabal soovil loobub, on muutus isiklik ning emotsionaalsema ja tähenduslikuma alatooniga. Et inimkond püsiks, peab loobuma nii mõnestki elukombest; et ühiskond areneks, peab samuti üha loobuma, kuid mitte vastumeelset vaikivalt eitama. Ehk on maailmale tarvis laia haardega kriitilist loobumisõpikut, mis kõnetab inimesi eri eluvaldkondadest, tutvustades seda kunsti ja selle voorusi? „Bartleby & Co“ on ses sihis pikk samm. Aga kuniks pole ideaalset teost kuskilt võtta, tuleb lugeda või vähemasti sirvida Vila-Matase teksti. Või loobuda üldse teost lugemast.
Arvustus pälvis Värske Rõhu kriitikakonkursil eripreemia.
[1] Bertolt Brecht. „Luulet“ — Tallinn: Vagabund, 2007.
[2] Ruth Sepp. „Dylani vaim ja printsessi külalised“ – Looming, nr 12, 2012, lk 1795.
Nicolas Lotman (20): „Tšau, ema ja isa! Tervitan Leidenist.“
