Arvustus

Kummitavad ilmutused argielust

Olaf Hendrik Tamm 23.10.2020

„Teatavate piiride poorsusest”
David Foster Wallace
Tõlkinud Aet Varik
Loomingu Raamatukogu 4–5, 2019

 

David Foster Wallace’i kogumikust „Lühikesed intervjuud ilgete meestega” („Brief Interviews with Hideous Men”, 1999) on Aet Varik välja valinud ja tõlkinud 14 lühijuttu.  Väljaande järelsõnas mainib Raili Marling, et suhtumine David Foster Wallace’isse on vastuoluline: on inimesi, kes peavad teda geeniuseks, aga leidub ka arvamusi, et ta meenutab šovinistlikku meessõpra, kellest tuleb ajapikku üle saada.[1] On tõsi, et ta tekstid tekitavad eriskummalisi mõtteid ja tundeid ning neist pole lihtne sotti saada, ent ainult teksti arusaamatus ei tee autorist geeniust. Wallace tabab hetki ja annab inimeste siseelu täpselt ja väheste sõnadega edasi.

Wallace’ile paistab meeldivat lõhkuda neljandat seina, jagades lugejale tekstis kommentaare. On tekstikatkeid, kus allmärkused võtavad enamiku leheküljest. Näiteks lühijutt „Tunnikontroll 9” on vormistatud kantseliitlikus keeles eksamiküsimustena, ent selle allmärkused on vastupidi väga mitteametlikud: on vandumist, palju lauselaiendeid ning otsekohest tekstikriitikat. Tekstile keerab vindi peale tõik, et Wallace kirjutab sinavormis ühtlasi ka sellest, kuidas kirjutada lühiteksti, sedasama, mille lugemine parasjagu pooleli on. Autor on isegi nii meta, et arutleb ka neljanda seina lõhkumise ja selle üle, kas metatekstuaalsus on lihtsalt üks viis, kuidas oma andetust peita. Samas tekitab eneseiroonia ja -teadvustamine tunde, et lugejast veidi üleolev autor teab täpselt, miks ta kasutab äraleierdatud kirjutamisvõtteid: nimelt ei hägusta isegi etteaimatav vorm tema mõtteid.

Kogumikust leiab lühijutte, mis ei räägi näiliselt millestki – näiteks „Igavesti kõrgustes” jutustab kolmeteistaastase poisi esimesest vettehüppest, või „Surm ei ole lõpp” kirjeldab kuulsa poeedi basseini ääres vedelemist. Neid on üsna võimatu ümber jutustada, sest olulisem on loo kirjutamise viis, mitte lugu ise. Wallace on tihti erakordselt napisõnaline, öeldes ainult seda, mis on vajalik olukorra mõistmiseks, või isegi vähem. „Igavesti kõrgustes” on kirjutatud sinavormis ning lugedes on tunda kolmeteistaastase nägemisulatust ja tema maailma suurust. Tekstiloogika laguneb selle järgi, mida kõrgemale poiss ronib ja mida enam ta enda otsuses kahtlema hakkab. Tempo kiireneb ning seotus kaob, alles jäävad uitmõtted, tundmused ja hirm. Lausedki muutuvad järjest lühemaks, vahetult enne hüppehetke on need muutunud ühesõnalisteks mõttejuppideks. Ka aeg läheb veidi sassi, ettekujutused sellest, mis tunne on alla jõuda, segunevad vestluskatketega torni otsast. Jäin tõepoolest uskuma, et seisan redeli otsas ja vaatan alla, tundsin vastumeelsust edasilugemise vastu, sest hakkasin kõrgust kartma.

Jutus „Surm ei ole lõpp” kirjeldatakse seevastu sama stseeni aina uuesti ja uuesti, lisades üha kummalisemaid detaile. Autor kirjeldab erudeeritud luuletajat basseini ääres pikutamas, kuid kummalisel kombel lisandub teksti edenedes luuletajale auhindu ja tema tähtsus kasvab. Järjest paremaks muutub ka ilm ning kaunimaks ümbritsev aed. Viimane joonealune märkus annab aga teada, et „[s]ee ei ole läbinisti tõsi”, täpsustamata, kas tõsi pole roheluse ainukordsus või on ka teised kirjeldused tekstis kahtlase väärtusega. Nii ei pruugi päevitustoolil istuda mitte kordumatu poeet, vaid hoopis suvaline tüüp. Keegi, kes otsustas, et ei hakka lihtsalt kirjutama, vaid kirjutama suurepäraselt, nii suurepäraselt, et ta peakski juba kuulus olema.

Jutukatketes „Järjekordne näide teatavate piiride poorsusest” on esialgu raske mõista, miks kannavad need pealtnäha nii erisugused lood sama pealkirja, mis on tekstide tagamõte ja missuguseid piire on pooristatud. Võib-olla ühendab neid lapseks olemine ja sellega kaasnevad hirmud? Kuigi ainult ühes tekstis (XXIV) on selge, et minajutustaja on laps, on ka teistes tunda lapselikku lihtsust ning jämedakoelisust. Näiteks XI jutu minategelane käib küll tööl ja on suhtes, ent tunneb seletamatut hirmu pimedaks jäämise ees. Lugedes ei teki silme ette mitte mures täiskasvanu, vaid pigem laps, kes ei oska kõrvaltvaataja jaoks ebaratsionaalse hirmuga midagi peale hakata. Mees rahuneb ja veendub oma nägemisvõimes alles siis, kui tüdruksõber teda emalikult lohutama asub. VI jutt on üleskirjutus abielupaari vestlusest, kes lähevad lahku ning jagavad maist vara, sealhulgas ühist last. Kuna kumbki vanematest last ei soovi, visatakse kulli ja kirja. Taas on tegu olukorraga, mis oleks iga lapse õudusunenägu. Ehk uuristavad piire vaimse tervise probleemidest või narkouimast tingitud pettekujutelmad, mida ei saa Wallace’i tausta arvestades välistada? Sel juhul on nende juttude ühine pealkiri loogiline: reaalsuse piirid lasevad pooleldi läbi, lubades (pseudo)mälestustel ja lapsepõlvehirmudel kummitama tulla. Kuna nagu lühijutudki, kannab ka kogumik pealkirja „Teatavate piiride poorsusest”, võiks arvata, et iga siinne lugu on omamoodi ilmutus või luul, argireaalsuse mõjutusteta, mille poole Wallace ka püüdles.

Tundub, et David Foster Wallace’i tegelaste iseärasuste ja vildakuste unenäolised kirjeldused äratavad igas lugejas täiesti isesuguseid tundeid ja seoseid – lugedes teiste arvustusi, ei olnud ma kohati kindel, kas oleme ikka sama raamatut lugenud. Ei saa Wallace’i sõnade, lauserütmi ja tekstiloogikata edasi anda tunnet, mis lugedes tekib. See on kummastav (eba)mugavus, mis tuleb alles pärast mitmekordset ülelugemist, aga mis ei taha enam kaduda.

 


[1] Raili Marling. „David Foster Wallace: kirjaniku portree noore geeniusena” – Loomingu Raamatukogu nr 4–5, 2019, lk 93–98.

eelmine / järgmine artikkel