poola keelest Isabel Jezierska
Lihtne Landschaft, kui mõtted on nagu suits
Aeglased minutid lohisevad igavate
asjade juurest teiste igavate
asjade juurde. Läbikäigupäev, mil
mitte kui midagi ei toimu.
Paus eilsete kellalöökide
ja homse kes-teab-mille vahel.
Tühja tuba täidab vaikus, laisk
sigaret ja ebaõnnestunud suitsurõngad, täna
vahelduse mõttes puhutud ninast.
Lihtne tundeline Landschaft, ma ei igatse mitte kui midagi
ega taha, et vähimgi muutuks. Rahu. Võib-olla homme
juhtub midagi muud, võib-olla
ülehomme, võib-olla see läbikäigupäev
jääb kestma, võib-olla tuleb ema ja ütleb:
„Adam, aeg tööle minna.”
Tõsi. Ilma tööta ei maksa ju kommunaale.
Aeglased minutid varjutavad justkui
laialivalgunud akvarellid igasugu asju,
lihtsaid asju. Teadagi milliseid.
Minu sõber
Tõeline sõber peaks lugema
minu mõtetest välja
valitud fragmente ja kontekste, et
lahti sõlmida Gordioni sõlmekesi.
Ja ta peaks kõnelema nagu Miłosz,
kuid mitte nii pateetiliselt.
Peaks olema vooruslik, natuke kõlvatu,
aga kui olukord nõuab, siis delikaatne.
Ja ta peaks olema pigem elutu,
mitte nõudma sõnu
ega rääkima vahele.
Aga kallistades peab ta olema soe,
iseseisev ja avatud –
selline nagu mina, ainult täiesti teistsugune.
Tere, tere
Pärast nelja aastat ja viit kuud nägin
kunagist sümpaatiat, kellest olin seniajani
alati osavalt möödunud, lõppude lõpuks elab ta kaugel.
Prillideta, mida ta küll kunagi varem polnud
kandnud, poleks ma teda kindlasti ära tundnud.
Sujuvalt sugenes meie vahele pinevus ja
küsimused, millele vastatakse pikemalt mõtlemata.
Ta silmitses mind nagu kooliõpilane, kes vaatab
vaest üliõpilast, ja küsis,
kuidas läheb minu loomingulisel – nõnda vist öeldakse – hingel.
Kui jõudsime Chorzów Batory juurde, ütles ta:
luuletuste kirjutamine ei ole üldse mehelik.
Paremat puänti ma ise välja ei mõtleks.
Käed külge
Nii palju elu: aknast kostab
kiljatusi (pärastlõuna), karjeid (õhtu),
ropendamist (videvik). Muusika mängib,
sest lõpuks ometi on keegi vastasmajas pannud
kõlari aknalauale. Koerad, lapsed,
nende vanemad õed-vennad. Autod kohisevad,
pidurid kriiksuvad („Seisaaaaaa, Andżela!”).
Kaasa undab emane koer, tämbri järgi hinnates ilmatu suur.
(„Absoluutselt kõik! Sina ka, Andżela!”) Seekord
läks ilma nutu ja sireenideta. Võib-olla
see veel tuleb, kunagi ei tea.
Aga meie aknalaual alles algab suurem liikumine:
tuvid kogunevad. Kassid passivad. Väristavad
sabasid, kräunuvad, kuulavad maad.
Ainult piiritajate mustad läigatused lõikavad
midagi, mida on võimatu puudutada.
Kuldsed kärbsed onu kehal
Üürikesed surmad nelja seina vahel, neli pauku
relvast, kollased ja valged kuulid, oranžid.
Loomulikult plastikust. Kõik on plastikust.
Ja onu lihtsalt magab, seega parem käin kikivarvul.
Ja parem mitte karta, ohh, see uneapnoe
ja hüpoventilatsiooni sündroom. Kui ta ärkab, siis sööb midagi.
Kolmveerand sellistest surmadest mööduvad
kajata, tagajärgedeta. Need surmad
ei ole nakkavad. Neist saab end puhtaks lakkuda.
Mine lihtsalt välja, lahku kiiresti
toast, jäta kuulid maha, lilli ära nuusuta.
Olemine ja omamine
Natuke kannatlikkust ja meriärnid ilmuvadki,
näksivad varbaid. Siinsamas siristavad
põõsad. Kalda peal poeb kivide alla peitu
üks sisalik (väike, pruun). Kalda pealt
puhub tuul, sillalt kostab vestlus.
Seal räägitakse maailmakorrast: „Kui
mul oleks kuus sõrme, peaksin
ühe maha lõikama.” Aga kalad näksivad; näksivad,
nagu ei teekski nad kunagi midagi muud.
Eile
Kunagi olin laps.
Ma ei teadnud seda, mida tean nüüd,
aga teadsin, mis on hea –
ujusin veepinnal,
kaldavesi oli kohutavalt madal,
enam ei ole seda näha.
Tüdruk, sina aga istusid kalda ääres nõnda mõtlikult,
silmitsedes pingsalt sõrmi.
Läheb aastaid, enne kui taipad, kui
tähenduslik oli vaikus.
Hinga, ära hinga
Ainult mõni asi on veel ohtlikum
kui laste mängud. On ime või pime juhus,
et enamik meist elus on.
Üks sõitis ära, teine suri ära, nemad hukkusid,
kuigi musta-lillelise tikandiga taskurätik oli neil kaasas, oli küll.
Näitad iseloomu. Kui ütlen ära hinga,
ei tähenda see tõmba kopsud õhku täis.
Jahe stetoskoop koputab ribidele,
pingul kittel äratab õudust. See tähendab seiska
hingamine järsult.
Kuula sõna, laps. Ära hinga.
