Luule

“*kuivetunud nahkhiire lend” jt luuletusi

Vootele Ruusmaa 17.05.2021

*

kuivetunud nahkhiire lend
lõppes helerohelises
läbipaistvas vaasis
süütus kõlakojas
veenuse voolujoontes

kile kaeblik kriisk

elumahlad on aurustunud
kevad ja suvi ja sügis ja talv
on omasoodu krigisenud kui kaevukett

kile kaeblik kriisk

kilestunud keha rebeneb purjena auklikuks
krabiseb kui puuleht kolletunud sügise
marus

kile kaeblik kriisk

 

*

nurga taga vilguvad
täistuled, mis öösiti tungivad
vägivaldselt magamistuppa
kui nuhkivad konservatiivid

edasi-tagasi voorivad rasked rekad
uluvad huntidena kurjakuulutavalt –
elagu transiit, elagu transiit
e-la-guuu-uuu-uuuu

ja RMK mõrvarlik metsamajandamine
on jätnud vaid lepavõsa ja kännud ja kõrged lumevaalud

ole kiidetud isetekkeline mets
mu maalapi peal, kes sa püüad
valvata mu und
1 hektaril
Roosna-Allikul

*

esivanemate kapp on varasemate põlvede
ajarände retsepti raamat
uste avanemisel vallandub kleepuv lõhnade bukett

kadunud aegade hapukas hõng
pahvatab nähtamatu pilvena õhku ringlema –

hommikust peale keevate köögiviljade udu
praekartuli, sibula ja liha rasvane sudu
sekka laudahais, mis imbunud puitu

võid ju pesta, üle värvida millega iganes
kadunud aegade hapukas hõng
on end ankurdanud jäädavalt kappi

kas nüüd ootame jaanipäeva, või kohe tuli otsa?

 

*

üksik kastan
heidab lumele
musta lubjaka
varju

taamal
huikab koorina
mets, mets, mets
talve udu kerkib
eetrina

soojas sumisevad
uimased kärbsed

kriiksuvad
kolm
ahjuust
ja tühjad
puukorvid
ootavad
ukse
taga

 

*

sa
sa pead
sa pead nautima
sa pead nautima iga
sa pead nautima iga hetke
sa pead nautima iga hetke oma
sa pead nautima iga hetke oma elus
sa pead nautima iga hetke oma elus kui
sa pead nautima iga hetke oma elus kui viimast

vabatahtlikult
lõpuni

eelmine / järgmine artikkel