see
see õhk
on ik-
ka veel siin
kait-
seb ja katab
mind –
see kell
lööb ik-
ka veel täis-
tundi. ning nii
ma tunn-
en ennast –
loen lööke
veel sügavamale
kasvavad mu jalad
veel pruunimaks päevitub ära
mu nahk
ma hoian, ei la-
se ma lahti
see õhk
on ik-
ka veel siin
pühin tolmu
seo kinni sõlmed
paki kokku pea
ja kingi mulle
kuidas kukkus kindlus kokku
märkamatult
kas see auk oli alati siin?
kas need palgid olid alati viltu?
läheb kuumaks
punased kõrvad ei kuule
kuis uks juba praksub
veel istun ja usaldan ennast
veel kasvan rusu seest välja
tule eest
kuiv vihm
selle ilma ennustust
ei kajastund mu silmis
suurt ja õiget õpetust
nad pole näinud
kuhu vaadata?
keegi ei käi enam väljas
kõigil on oma toad
seal võivad põleda tuled
tänav on ikkagi pime
tähed on ikkagi väiksed
ja nii vaiksed
mul on neid raske kuulda
põrand on ikkagi märg
ja peegeldab vaid vaikust
surun näo vastu läikivat pinda
ei hinga
et pilt oleks selge
ainult pimedas
endast räägin vähe
ilmast mitte üldse
proovin olla ainult
keset lauseid, hingeldamas
sul on mu suletud raamat
sa hoolitsed kellegi teise eest
sa kirjutad mulle hommikul või õhtul
ma kohtun sinuga pimedas
sa näed mu pilku ning kurvastad
ma olen lõpuni sees
on hilja, kui puudutad mind
kuula nüüd, ma olen uuesti siin
seda ma oskan öelda, eksole
oskan sind pimedas näha
ma tean
kuid igatsen väga
