Bruno Latour
„Kuhu maanduda? Kuidas orienteeruda poliitikas”
Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus, 2021
Tõlkinud Mart Kangur
Nagu räägiks suguvõsa kokkutulekul veidra õppejõust onuga, kes millegipärast näeb minus tulevast akadeemikut ning tunneb endal kohustust mind harida. Harida mis asjus? Suguvõsa kokkutulekule kohaselt: natukene kõiges. See on lühim ja (esmapilgul) halvamaigulisim kokkuvõtte, mille oskan teha Bruno Latouri eelviimaseks jäänud raamatust „Kuhu maanduda? Kuidas orienteeruda poliitikas”. Ka raamatu pealkiri näib mu lühidat kokkuvõtet toetavat: Latouri nime teadmata on raske aimata, millest see võiks rääkida. „Poiss, raisk, ma õpetan sulle, kuidas poliitikas orienteeruda…” – „Jah, onu Bruno.” Pealegi on kogu raamatu maht ainult 107 lehe- külge. Kuid selles tundes on peidus kolm argumenti, millest tahan pikemalt kirjutada: (1) kliimapoliitika ei kuulu majandusteadlastele ega taristuministritele; (2) kliimateadus ei kuulu teadlastele; (3) kliimast kõnelemine peabki olema äärmiselt laialivalguv ehk kõikehõlmav üritus.
Raamatu esimesel leheküljel võtab Latour teose raamistiku kokku nii:
„1990. aastate alguses, kohe pärast võitu kommunismi üle, mida sümboliseeris Berliini müüri langemine ja millega paljude arvates ajalugu lõppes, algas vargsi üks teine ajalugu. Seda ajalugu iseloomustas esmalt niinimetatud deregulatsioon, mis on andnud sõnale „globaliseerumine” üha halvema kõla; aga ta märgib ka kõikjal plahvatuslikult süvenema hakkavat ebavõrdsust; ja lõpuks – mida rõhutatakse harvemini – ka seda, et sel ajal asuti süstemaatiliselt kliimamuutusi eitama. („Kliimat” mõistame siin väga laias tähenduses, nimelt inimeste suhetena oma eksistentsi materiaalsete tingimustega.)” (lk 7)
Latour soovib need kolm nähtust (deregulatsiooni ehk heaoluriigi lammutamise, ebavõrdsuse peadpööritava kasvu ja kliimaeituse) kokku tuua, et pakkuda välja lahendus mõistatusele, miks keegi pole kliimamuutustega rahuldavalt tegeleda suutnud. Miks pole ükski valitsus reaalteadlaste manitsemisest ja avalikust arvamusest hoolimata keskkonnaprobleemidele jätkusuutlikke lahendusi leidnud? Sellele ebaoriginaalsele küsimusele leiab Latour originaalse vastuse. Ta väidab, et kaasaegset poliitilist mudelit valitseb kaks „atraktorit”, nn Globaalsus ehk üleilmastumine, ning Lokaalsus ehk sulgumine või konservatiivne kohalikkus. Seejuures viib mõlema atraktori poole nii parem- kui vasakpoolseid teid. Julgen Eesti näitel väita, et nii Reformierakond kui Sotsiaaldemokraadid on suunaga Globaalse poole, kuid vastavalt parem- ning vasakpoolsetel radadel, samas kui EKRE on suunaga Lokaalse poole, segades majanduslikku vasakpoolsust parempoolsete väärtustega. Ajalugu on niisiis Latouri keskne mõiste, mille abil mõista nn Uut Kliimarežiimi,[1] mille mõju all tänapäeva inimesed ja institutsioonid tahtmatult, kuid vältimatult eksisteerivad. Latour nimelt väidab, et Uus Kliimarežiim loob kolmanda atraktori, mida ei ole võimalik paigutada praeguse poliitilise mudeli ajavektorile. See atraktor, mille ta nimetab „Maisuseks”, paigutub seevastu ajalukku, mis ristub olemasoleva poliitilise vektoriga. Mis on Maisuses teistmoodi? Tähtsaim erinevus seisneb poliitiliste tegutsejate piiritlemises, sest Maisus hõlmab inimeste kõrval ka kõiki teisi eluvorme, nendevahelisi süsteeme ja territooriume. Enim rõhku paneb Latour just territooriumile: „Maisus ei ole enam inimtegevuse raam, kuna ta võtab sellest osa […] Ruumist on saanud mäslev ajalugu, kus meie osaleme kõrvu teistega, reageerides teistele reaktsioonidele.” (lk 44) Tähtsaim muutus, mille kliimapoliitika peab lähitulevikus läbi tegema, on Latouri sõnul seega ajaloo ümbersuunistamine, tuleviku kui abstraktse mõiste (mitte konkreetse nägemuse) radikaalne ümberdefineerimine. Teisisõnu väidab ta, et ajaloo kaasaegne vorm (mitte sisu) on jätkusuutliku kliimapoliitika võimatuks muutnud.
Kahtlemata on see kokkuvõte teose seisukohtadest ülelihtsustatud ja samas liiga keeruliselt sõnastatud; Latour esitleb oma seisukohti ladusalt arusaadavas keeles, lisades selgitavaid jooniseid. Tema väidete tõelevastavuse või mõistlikkuse üle otsustagu lugeja. Panin need kokkuvõtlikult kirja, et pöörduda teose kahe põhiargumendi juurde: (1) kliimapoliitika ei kuulu majandusteadlastele ega taristuministritele; (2) kliimateadus ei kuulu teadlastele.
Latouri kliimadefinitsioon ei lase mõelda kliimamuutusest tuttaval moel ehk kui probleemist, mis hõlmab peamiselt poliitikuid, (majandus)teadlasi ja/või tarbimisharjumusi. Tema arusaam kliimast kui „inimeste suhetest oma eksistentsi materiaalsete tingimustega” läheneb rohkem Margaret Atwoodi väitele: „See pole kliima- muutus – see on kõige muutus.”[2]
Latour põlastab neid, kes „uhkeldavad sellega, et on jäänud [kliimaküsimustes] „ratsionaalseteks mõtlejateks”” (lk 28). Ta süüdistab ratsionaalseid mõtlejaid selles, et nad „usuvad jätkuvalt, et faktid räägivad iseenda eest, ilma ühise maailma ja institutsioonideta, ilma avaliku eluta, ja et rumal rahvas tuleb lihtsalt vanasse heasse tahvliga klassiruumi rehkendust tegema panna, et mõistus lõpuks võidule pääseks” (lk 28). Seda süüdistust toetab Latouri mõttemaailma alustala, veendumus, et faktid ei püsi püsti omal jõul, ilma toestuseta. „Faktid olid faktid – täpses tähenduses – sest nad olid fabritseeritud – tähendab, et nad kerkisid esile tehislikes olukordades.”[3] Ta ei väida, et faktide tõelevastavust tuleks kuidagi küsimuse alla seada, vaid ütleb, et need tekivad ja avalduvad tehislikes olukordades: laborites, teoreetilises raamistikus, teadlase seatud hüpoteesis, kuid ka keskkonnas, kus inimene selle faktiga kohtub. Faktidest kõneldes on kasulik seda spetsiifilist tehislikku olukorda mitte unustada. Teisisõnu, universaalseid fakte ei eksisteeri. Eksisteerivad ainult spetsiifilised faktid, mille tõelevastavus sõltub muuhulgas institutsioonide ja inimeste võrgustikust, kes seda fakti toetab või ülal hoiab. Latouri jaoks on ka kolm poliitilist atraktorit, Globaalsus, Lokaalsus ja Maisus, osaks sellest võrgustikust ning ka neil on võim spetsiifilisi fakte ülistada või toetada ja teisi ümber lükata või tühistada: „1990ndate alguses investeeris korporatsioon Exxon Mobil, olles täiesti teadlik kliimamuutuse ohtudest ja olles viimaste kohta avaldanud suurepäraseid teadusartikleid, massiivselt korraga nii pöörasesse naftapuurimisse kui ka sama pöörasesse kampaaniasse, mis ohu olemasolu eitas,” lisab Latour (lk 23). Minu käsitluse kontekstis on oluline just asjaolu, et pöörane naftapuurimine – see Globaalseim tegevus – ning pöörane faktikampaania käisid käsikäes. Justkui Globaalsel aktraktoril endal oleks võim faktide üle.
Ühesõnaga: faktid ei tööta alati ja igal pool. „Olukord ei ole just julgustav. Mida teha? Ennekõike kirjeldada. Võimatu on tegutseda poliitiliselt ilma arvele võtmata, kaardistamata, sentimeeter sentimeetri haaval ära mõõtmata iga olendit, iga inimest, kes moodustavad meie jaoks Maisuse.” (lk 95) Selle ja järgnevate lõikude juures köidab mind Latouri arusaam kirjeldamisest kui vältimatult teaduslikust ja poliitilisest tegevusest. Latour on ka mujal avaldanud arvamust, et sotsioloogid võiksid seletamise asemel tegeleda võimalikult täpse kirjeldamisega, lisades, et „kui kirjeldus vajab endiselt seletust, tähendab see, et on tegu halva kirjeldusega.”[4] Mind köidab eelkõige see, et kirjeldamine kui tegevus on avatud igaühele, kes tahab sellest osa võtta, amatööridest spetsialistideni, ja sünnib eelkõige huvist või kirest. Et igal asjaarmastajal on õigus midagi oma kaasmaalaste (mitte riiklike, vaid Maiste) kohta öelda. Meenub mu vanaema, kes on teinud aastaid statistikat Tallinn-Tartu maantee ääres leiduvate kurepesade arvukuse kohta, et bussisõidu ajal aega veeta. Kuid meenub ka ameerika ornitoloog Margaret Morse Nice, kes pärast bakalaureust psühholoogias ning magistrit bioloogias jättis akadeemilise karjääri pooleli, et pühenduda abikaasa ja ema rollile. Pikalt kestnud koduse elu ajal pani Nice aga koduhoovil toimetavate lindude territoriaalse tegevuse kohta kirja väga põhjalikke tähelepanekuid, mis on Vinciane Despret’ sõnul osutunud kaasaegse ornitoloogia jaoks hindamatuks,[5] ning nende poliitilisust on tänapäeval nii feministlikus kui keskkondlikus mõttes küllalt raske eirata.
[1] „Režiimi” mitmene tähendus on siinkohal võtmeks: ühest küljest tähistab see „riigikorda või valitsemisviisi”, teisest küljest „looduslike tegurite mõjumise või avaldumise rütmi” (EKSS).
[2] „It’s not climate change – it’s everything change.” Vt medium.com/matter/it-s-not-climate-change-it-s-everything-change-8fd9aa671804
[3] „Facts were facts – meaning exact – because they were fabricated – meaning that they emerged out of artificial situations.” (Bruno Latour. „Reassembling the Social: An Introduction to Actor–Network Theory” – Oxford: Oxford University Press, 2005, lk 90.)
[4] „If a description remains in need of an explanation, it means that it is a bad description.” („Reassembling the Social: An Introduction to Actor–Network Theory”, lk 137.)
[5] Vinciane Despret. „Living as a Bird” – Cambridge: Polity Press, 2022, lk 38.
Johan Haldna (23): „Otsin Priit Pärna kontakti. Kui kellelgi on, siis palun saatke johanhaldna@gmail.com.”
