Tauno Vahter
„Pikaajaline kokkusaamine”
Tänapäev, 2020
Usutavasti üllatas Tauno Vahter, kes senimaani on pigem olnud tuntud kirjastaja, tõlkija ja siin-seal kultuuriveergudel ka arvajana, debüütteose ilmutamisega teisigi lugejaid. Pole midagi uut selles, et kui keegi avara kirjandusmere kaldal varbad vette pistab, ilmub kusagilt välja kaunis näkk, kes pahaaimamatu supleja hoopiski ülepeakaela vee alla tõmbab. Raamatutel on lihtsalt komme külge hakata. Pigem on Vahteri puhul ootamatu hoopis asjaolu, et ta alles pärast pikaajalist kirjanduses tegutsemist vastaspoole mängijana alustada otsustas. Ei tea sedagi, kas polnudki ehk autori kaval plaan panna enda kasuks tööle eesti kirjandusväljal agendina kogunenud sümboolne kapital, et valmis seatud platvormilt magusamatele jahimaadele edasi liikuda …
Vahter on Tallinna Ülikooli keeletoimetamise ja kirjandusteaduse tudengitele lausa külalislektoriks käinud; muu hulgas rääkis ta muigvelsui Tänapäeva romaanivõistlusest ja kõikuva tasemega debütantidest, n-ö inimestest tänavalt, kelle tööd kirjastaja laualt läbi käivad. Selge on see, et aastatepikkune kogemus on võimaldanud välja areneda äärmiselt peenel kirjanduslikul intuitsioonil selles, missugune teos leiab kohalikul turul lugeja ja missugune mitte. Niisiis: millise raamatuga on välja tulnud inimene, kes on iseenda suhtes kahtlemata vähemalt sama nõudlik?
Viimase aja lühivormilembusega[1] kenasti kaasas käies on formaadiks valitud novellid – debütandile igati sobilik, kuna tihedam tekst ja tegevustiku hoogsam kulg ei lase kesksel ideel kaotsi minna ning võimaldab kontsentreeritumalt kätt harjutada. Nii mõnigi „Pikaajalise kokkusaamise” jutt on tähelepanelikule lugejale tuttav juba varem perioodikast või „Eesti novelli” sarja kogumikest.
Lugude keskmes on inimesed. Igasugused. Oma mõttemaailmaga, eri aegruumist, demograafilise skaala ise otsadest. Lugedes tajub selgesti mõningad hoiakud, mis Eestis – aga ka mujal maailmas – parasjagu aktuaalsete ühiskondlike sõlmpunktidega haakuvad. Patt oleks küll empiirilist autorit ja jutustaja häält samastada, aga ainuüksi Vahteri enda isiku ja väljaütlemiste põhjal on taolised seosed kerged tekkima. Vastuoluliste teemade ees pole autor kartma löönud – vastupidi, ta on käsitlenud neid julgelt ja muheda irooniaga, lastes tegelastel sealjuures oma elu elada sellisena, nagu see juba kord on. Mitte kellelgi pole nurkasid kunstlikult maha lihvitud, pigem on sellistest nurkadest mõninga võimendamise abil saanud võluvad, tegelastele kuhjaga isikupära lisavad nüansid. Nöökida saavad kõik: silmakirjatsejad, fanaatikud, nihilistid, aktivistid, netikommentaatorid, tervisehullud, holistilised eneseaitajad, isegi Reet Linna. Seejuures paistab silma jutustaja poolehoid lihtsate pretensioonitute tegelaste suhtes, kes on soovimatult sattunud mingisse elumuutuste keerisesse või isemoodi olukorda ega saa või oska ennast mugavalt tunda, vaid otsivad kõiges teatavat pidepunkti. Mingist konstandist on neil sündmuste keskel justkui natuke puudu jäänud – täiesti inimlik moment, mis tekitab empaatiat. Sest eks igaühele heidab elu ette sündmusi, mis tekitavad tunde, et jalgealune kõigub ja kontrolli on suisa võimatu haarata. „Pikaajaline kokkusaamine” meenutab õige pisut ammust menukit, Andrus Kivirähki romaani „Maailma otsas”,[2] milles lugejail on samuti võimalik tegelastes oma sõpru-tuttavaid (või miks mitte ka iseennast) ära tunda, aga mis pakub ka lihtsalt universaalseid samastumisvõimalusi. Kivirähki ja Vahteri tekste nagu tegelasigi iseloomustab sirgjoonelisus ja üheplaanilisus, mis pole ilmtingimata negatiivne.
Mööda ei saa ka raamatu keelest. Olustikukirjeldused ja eelhäälestus dialoogidele kutsuvad stseenid selgelt ja lihtsalt esile:
„Ei osta. Jumal teab, millest see siin tehtud on,” oli isa skeptiline. „Võta parem küpsist või midagi.” Kuid ma ei tahtnud küpsist. Sardell oli minu jaoks täiesti uus tootegrupp ja kui ma polnud seda oma esimese kümne eluaasta jooksul kordagi varem kohanud, siis polnud üldse kindel, millal see üldse uuesti vaateväljale võis ilmuda. Oli reaalne oht, et sellega läheb nagu Soome televisioonist nähtud mänguautoga, millel tuli katusel nupule vajutada, et see hüppama kukuks. Läbi klaasi näed, aga ise kunagi ei saa. Kuidas seda üldse süüakse ja milline ta seest võiks olla? (lk 35)
Olen küll sündinud iseseisvas Eestis, ent ometi elan kaasa igatsevat pilku läbi raudteejaama puhveti klaasi puurivale lapsele, kes elus esimest ja mõneks ajaks ka viimast korda prisket jumal-teab-millest tehtud sardelli kohtab. Tõenäoliselt on igaüks olnud lapsena olukorras, kus uue ja tundmatu proovimine näib elu ja surma küsimus, kusjuures pole üldse oluline, millega tegu või kas see on hingeahastust objektiivselt väärt. Selles novellis tulevad lapselik uudishimu, kannatamatus ja pisuke ebakindlus suurepäraselt välja: kuna aeg möödub igavese siia-sinna sagimise taustal meeletul kiirusel (kujutan ette, et lastel kohe eriti), siis osutuvad üürikesed pausile pandud hetked oma kättesaamatuses harukordseks. Vahter on aja seisma pannud, sardellistseeni suurendusklaasi alla asetanud ning nõndamoodi viivu võimalikult pikaks venitanud … ning seejärel viimaks ometi sündmuste horisondile jõudnud lapse sellest järsult eemale rebinud, nagu polekski midagi juhtunud.
Vahteril on erakordne anne selliste lugude ülesehitamise peale, mille rõhuasetus langeb suurel määral just viimastele ridadele, kus toimub kas süžeed omamoodi tühistav paljastus, antakse to-be-continued-niidiotsi või kus sündmusi kirjeldatakse kronoloogiliselt ja karikatuurselt (nt „Värske kala”, „1 mm” ja „Loetumad uudised”). Teistest erineb aga hoopis omanäoline lugu „Kullast südamega tüdruk”, mis on võrsunud koroonakriisist (tõsi, mõneti võõrastav on lugeda pandeemiast minevikuvormis). See on kogumiku kõige raskem ja sügavamõttelisem novell, ka selle süžee ja tegelased on rohkem välja arendatud. Ajaliste hüpete abil jutustatakse valedel põhjustel ning juhuslikult tähelepanu keskmesse sattunud tavalistest puudustega inimestest. Peategelase manipuleeriva iseloomu tõttu mõjub see novell rõhuvamalt kui teised, samuti pole siin muigama panevaid iroonilisi komponente, millega Vahter muidu elulisi teemasid käsitleb. Ebaselgeks jääb ka autori lõpplahenduse taotlus. Huvitaval kombel on „Kullast südamega tüdruk” paigutatud täpselt raamatu keskele kiirituspatsientide ja pereteraapia seansside vahele. Võimalik, et autor ongi kiilunud süngemad teemad tujuküllasemate lugude sekka, juhatades lugejad esmalt raamatusse kergemal toonil sisse, tulles seejärel lagedale rohkem emotsionaalset ressurssi nõudvate jutustustega ning lõpetades helgel, tulevikku vaataval toonil.„Pikaajalise kokkusaamise” lood on kergesti seeditavad ja ladusalt kirjutatud. Teemad on küll kohati tõsised, ent sellest hoolimata on Vahter suutnud neid edasi anda omapärase knihviga, mis panevad kaasa mõtlema ilma, et meeleolu liiga rusuvaks muutuks. Pigem on see ikkagi muheda äraolemise raamat. Loodetavasti peab paika hüpotees, et debütandi teekond algab sageli novellide juurest ja liigub sealt edasi mahukamate vormide poole. Oleks huvitav autori kirjanikuteega kaasas käia ja näha ka esimesi romaanikatsetusi.
[1] Peale Vahteri on proosateekonda novellikogudest alustanud näiteks visuaalkunstnik Ave Taavet ja seni luule avaldamisega piirdunud kirjandusteadlane Ülar Ploom. Pikemalt ja põhjalikumalt on lühiproosa üle arutletud kirjandussaates „Gogol” Vahteri enda ja Mudlumiga, kelle ZA/UMi blogist alguse saanud jutustused internetiavarustest kaante vahele ja sealt omakorda kirjandusauhindade laureaatide sekka on jõudnud. Muu hulgas tõdevad saatekülalised siiski, et „novelliuputus” on üksnes näiline ning tegelikkuses on lühivorm saanud lihtsalt varasemast rohkem tähelepanu. – Gogol, 07.11.2020.
[2] Andrus Kivirähk. „Maailma otsas” – Tallinn: EKSA, 2013.
