Päevik

Kuidas kirjutada headust?

Anastassia Kuznetsova 26.06.2024

Seitsmeteistkümnendal jaanuaril aastal 2023 istusin ma diivanil ning lugesin esimest korda kirja, mis saatis mind teekonnale, mis hakkab nüüd, nii aasta aega hiljem, lõpule jõudma. Ma ei teadnud siis, mida see teekond toob, kuid haarasin sellest siiski kinni. Ma ei mõelnud sel hetkel, kas mul jätkub projektis osalemiseks aega ja jaksu, kas ma saan sellega hakkama. Ma astusin lihtsalt tundmatusse ja vastasin kirjale kiiruga jaatavalt.

 

13. mai 2023

Õues on pimestav, summutav kevad. Istun tooli peal ja vaatan beeži seinanurka. Näen esimest korda neid, kellega koos nüüd aasta aega selles uues projektis töötan. Mul on veel raske midagi arvata. Inimesed, varjud ja nurgad kõnelevad mulle millestki ning ma hakkan varsti aru saama, aga enne pean veel jõudma ja koguma ja kõnelema pisut rohkem, kui ma võib-olla tahaks.

 

15. mai 2023

Otsus hakata vabatahtlikuks just Eesti Pagulasabis ei tulnud iseenesestmõistetavalt, kuid tundus lõpuks ainsa loogilise ja õige valikuna. Mõtisklesin pärast esimese kirja saamist pikalt, millist organisatsiooni valida, kuid nii raske oli ette kujutada, kuidas oleks päriselt ühes neist töötada. See oli nagu astumine tundmatusse metsa, kus ma olin pime ja kurt, nii et taganesin sealt alati kiiresti. Lõpuks pidi aga tegutsema. Seadsin sihi Pagulasabi ja lõpuks keelesõpruse poole. Enne seda, kui sain kinnituse, et lähen kellegi keelepartneriks, oli küll üsna hirmus: mida ma täpsemalt tegema hakkan? Kas see on mulle jõukohane, kas olen selleks piisavalt kompetentne? Nüüd on aga valik tehtud ja teadmatus aheneb.

 

28. juuni 2023

Mul on nii hea meel! Me saime esimest korda Pagulasabi kontoris kokku minu keelepartneri ja paari Pagulasabi töötajaga. Ausalt öeldes kartsin juba, et ma hakkan tööd tegema mingisuguse kiila keskealise mehega. Jälle need närvid! Aga ma arvan, et lõpuks on asi kogu seda muretsemist väärt. Kõik olid nii toredad! Minu keelepartner on 13-aastane tüdruk! Kujutlesin vist kõiki muid võimalusi, võib-olla sellepärast, et alguses öeldi, et alaealistega me tööd ei tee (huvitav, olen ju ise alaealine).

Ta nimi on R. Me rääkisime natuke, muidugi oli pisut piinlik, aga seda on alguses oodata. Täna kõndisin koju tagasi rõõmsa ja kergena, päike säras asfaldile ja seintele ning kõik justkui helendas sellest. Teadmatuse kuristik kahanes pisut ning see tunne oli igati hea. Kuid ees seisab ülesanne, midagi ehtsat, mis saab õnnestuda või läbi kukkuda. Lugesin mitu korda paberit, mille ma Pagulasabilt sain, juhistega edukaks keelesõpruseks. Valmistan kõik kenasti ette. Kirjutan kõik veel kord läbi. Ja hakkan tööle.

 

13. august 2023

Nüüd ei saa ma enam kahelda, ei saa olla kadunud, sest sellest hetkest peale pean olema toeks oma keelepartnerile, sellele tüdrukule, keda ma seni vaid kaks korda näinud olen. Mida ma talle ütlen? Kas me saame läbi? Kas ta tahab tegelikult nendel kohtumistel käia või sunnivad teda vanemad? Kas mul on talle midagi õpetada? Sõltumata nendest asjaoludest on see, mida ma teen, tähtis. Kuid see ei pane mind vähem muretsema. Tean tema kohta vaid paari asja. Ta on kolmteist aastat vana ning kolis kaks aastat tagasi, vahetult enne sõja algust, Mariupolist Tartusse. Ta on varem võtnud eesti keele tunde, kuid käib venekeelses koolis. Selliste teadmistega suundun esimesele kohtumisele petliku kindlustundega, arvates, et tüdruk oskab piisavalt eesti keelt, et minuga tavateemadel vestlust pidada. Selle osas ootab mind aga suur üllatus. Ta oskab öelda tere ja tuletab pika mõtlemise peale meelde ka nädalapäevad, kuid sellega tema oskused ka piirduvad. Muidugi on see kõik minu süü! Kuidas oleksin ma saanud eeldada, et nii noor inimene suudab tegelikult nii lühikese ajaga eesti keele ära õppida? Keelt õpib igaüks niigi erinevalt, siin mängib rolli veel kolimise ebamugavus, hirm, uued olud. Loomulikult kulub tal aega, et üldse baasteadmisigi omandada.

Kuid see tähendab, et pean nüüd oma lähenemise täielikult ümber mõtlema.

 

Lähenemise ümbermõtlemisega alustasin ma kohemaid, otsustades, et kõige parem mõte on võtta oma tööd eriti tõsiselt ning alustada intensiivsete õpingutega. Palusin oma keelepartneril hakata kirja panema tundmatuid sõnu ning neid endale iga natukese aja tagant meelde tuletada. Valmistasin tunni (sest just nii nimetasin ma tollel ajal meie kokkusaamisi!) peaaegu et sõna-sõnalt ette ja proovisin õhutada teda rääkima aina rohkem just eesti keeles. Vene keele rääkimine „tunni“ ajal käis täielikult minu põhimõtte vastu. Kes teab, kui kauaks ma oleksin sellise meetodi juurde jäänud, kui augustis toimunud supervisioon poleks mind oma mullist välja tõmmanud ja näidanud uut viisi, kuidas oma tööst mõelda.

 

26. august 2023

Täna oli järjekordse supervisiooni päev. Iga kord, kui sinna lähen, pean end ületama, et rahus püsida ning mitte enda mõtetesse kaduma minna. Ka seekord painasid mind süümepiinad. Mulle tundus, et olin nii maas, kui olla võis. Kavatsesin kohtuda R-iga augusti jooksul vähemalt neli korda, aga lõpuks sai kokku hale kaks. Lisaks ajasin alguses supervisiooni kuupäeva sassi. Ühesõnaga, ma tundsin õlgadel iseenda rusuvat kaalu. Sehkeldamise tõttu polnud ma ka viimast e-kirja hoolikalt lugenud ning tuterdasin rõõmsalt kohale täiesti valesse kohta. See oli nagu kole punkt kõigile minu muredele. Ma ei suuda isegi õigesse kohta kohale tulla! Jooksin lõpuks õigesse majja, kus pidin veel olema paljajalu, sest polnud lugenud, et kaasa tuleks võtta vahetusjalanõud. Varbad väljas, väsinud, ning, nagu mulle sel hetkel tundus, pisike ja loll, istusin ma oma kohale. Siis selgus aga, et muretsemiseks polnud põhjust: kõik olid nii toredad ja toetavad ning tuli välja, et ma polnudki ainus, kes polnud veel üldse korralikult alustanudki. Ma istusin seal, jõin teed, rääkisin, ning mulle tundus jälle, et kõik polegi nii hull ja ülesanne polegi üldse nii raske. Mulle anti ka uusi ideid, kuidas oma keelepartneriga suhelda ja teda paremini kaasata. Ma polnud varem mõelnud näiteks mõistele „keelesõber“. Varem mõtlesin ma temast kui mingisugusest õpilasest, anumast, kellesse informatsiooni kallata, ning ei võtnud arvesse „sõpruse“ mõtet.

 

Minu arusaam meie suhtest muutus täielikult. Ma ei muretsenud enam selle pärast, kas räägime koos ainult eesti keeles, sest see polnud peamine mõte: tähtis oli lihtsalt R-iga suhelda. Juba teist korda ühe kuu jooksul muutus minus midagi, ma tundsin, nagu oleks keeratud mingit nuppu, ning nägin oma osalust projektis täiesti teiste silmadega. Selliseid muutusi esines projekti jooksul veel palju ja igaüks lisas protsessile mingisuguse uue värvi.

Järgmistel kohtumistel oma keelesõbraga katsetasin palju, kompasin piire, proovides leida midagi, mis annaks mulle vastuseid ja laseks tal end mugavalt tunda ning oma keeleoskust arendada. Ma otsisin teda. Ma tahtsin nii väga aru saada, kes ta on, mis teda tagant tõukab ning mis jäi tal seljataha seal, kust ta tuli. Seal, kus ikka veel kukuvad pommid ning õhk lõhnab tolmu ja vere järele. Tagantjärele tunnen ma selle pärast piinlikkust. Kuid ma olin justkui sisse imetud. Ma arvan, et mõneti olime kõik sellised. Ajasime taga inspiratsiooni, seda veidrat püüdmatut lindu (sest oli ju veel vaja kirjutada!). Igal juhul kasvasime keelesõbraga lähedasemaks.

 

20. oktoober 2023

Täna võtsin lõpuks S-i nõu kuulda ning käisin koos R-iga jalutamas.

Toomemägi sügisel. Kõik on nii karge, isegi õhk tundub kuidagi veidralt krõbedana. Saime temaga kokku nagu alati Raekoja platsil, sealt liikusime edasi mööda tänavaid, pilk liuglemas üle taeva ja seinte.

Mida rohkem me kohtume, seda rohkem luban endale ka vene keeles suhtlemist. See on minu jaoks justkui normaalne osa meie kohtumisest, pärast mida tuleb taas piinlik sõnade ja jõukohaste jututeemade otsimine. Näitasin talle raekoda, siis liikusime edasi Toomemäele, kus vaatasime toomkirikut, Petersoni ja von Baeri, Kuradi- ja Inglisilda ning lõpuks Pirogovi platsi ja taas kord raekoda. Ma loodan, et see pakkus talle rohkem kui mõni tavaline tuur või reisiraamat, midagi natuke kodusemat ja hubasemat. Kui me Rüütli tänaval kõndisime, avaldas ta mulle natuke oma Ukrainas elatud elust. Kuna jutt läks just hiljuti Eesti koolides toimunud pommiähvardustele,[1] rääkis ta mulle, kuidas enne sõja algust ähvardati tihti Mariupoli koole ning sellepärast kohkus ta väga ära, kui ähvardussõnum saabus ka nende kooli. See tegi mind muidugi ääretult vihaseks. Kogu elu Eestis elanud lapsed saavad enamjaolt aru, et see ei ole ilmselt päris, kuigi ka nendel on kindlasti hirmus. Kuidas peaks tundma ennast aga inimene, kelle jaoks see ongi olnud reaalsus, ja lisaks veel reaalsus, mille eest ta põgenes? Siis aga tulevad inimesed, kelle jaoks see ähvardus on justkui nali. Lisaks juhtus meie jalutuskäigu jooksul ka üks natuke piinlik moment, kus ta rääkis ühe nalja, umbes nii: ütlesin oma klassivennale, et mulle pole pommid võõrad. „Мне не привыкать к бомбам.“ See polnud mõeldud eriti tõsiselt ning ma hakkasin naerma, aga ilmselt mingisugusest tahtmisest teda toetada naersin ma normaalsest umbes kaks korda kõvemini ja kauem. Loodan, et see teda eriti ei riivanud, aga hiljem koju minnes pahandasin ma endaga selle tõttu üsna korralikult. See oli sisuliselt esimene kord, kui tundsin tema poolt mingisugust lähedust, valmisolekut jagada ja usaldada. Väga võimalik, et see valmisolek oli temas alati olemas ning see olin hoopis mina, kes polnud valmis seda vastu võtma. Ma lahkusin temast täna väga teistsuguse tundega selle projekti ja eelkõige tema enda suhtes.

 

***

ema, tule mu juurde
mu supikausis on miinid
ja suits aina tõuseb ja tõuseb
värvudes punaseks

tead nägupidi meid kõiki
miks ei tule sa siis ja ei päästa
oma laastava käega paitades
igaühe me pead

kõik oleme sinu lapsed
meie väikesed elud ja surmad
määrivad ainult valgeks
sinu paigutut olemist

ja astudes sinuga tantsu
loodame murda vahele
oma kätega peatada
sinu lõputut tiirlemist

 

Pärast seda märkasin ka, et hakkasime kohtuma pisut tihedamini, ning selle asemel, et minu pähe kinni naelutatud tiheda õppimisprogrammi järgi eesti keelt purssida, rääkisime aina rohkem vene keeles. Siis hakkas ta rääkima mulle asju, mis teda tõeliselt huvitasid. Koolist, sõpradest, õpetajatest. Seda, mida räägib iga neljateistkümneaastane tüdruk. Sest seda ta oligi. Lihtsalt tüdruk. Mitte mõistatus, mis nõudis lahendamist, mitte mõni traagiline lugu, mitte teksti kirjutamiseks vajalik materjal. Ning mul hakkas jõle temast kunagi veel niimoodi mõelda. Sellepärast ei taha ma sukelduda tema psühholoogiasse, proovida rääkida tema lugu. Sest ma ei saa seda rääkida nii, nagu vaja. Ma saan ainult näidata asju läbi omaenda silmade ning loota, et ka see avab midagi uut või tõstatab diskussiooni mõnel tähtsal teemal.

 

2. jaanuar 2024

Mis oli meie kohtumistes R-iga minu jaoks kõige tähtsam? See, mis meid temaga ühendab, see, mis minu projekti niite kokku seob, on keel. Keelel on juhtiv osa absoluutselt kõigi elus. Lisaks igapäevastele toimetustele, nagu poes kassapidajaga suhtlemine või tööl käimine, määrab see meie sotsiaalse staatuse ja suhtlusringi, see paneb paika meie rolli ühiskonnas ja riigis, milles elame. Identiteet ja keel on paratamatult seotud nähtused ning üks ei saa eksisteerida ilma teiseta. Kuidas kujuneb siis inimese, eriti lapse identiteet, kui ta on sunniviisiliselt eraldatud oma keelekeskkonnast ja pandud täiesti võõrasse? Kuidas kujuneb R-i identiteet? Tal pole valikut, millise ühiskonna osaga suhelda: keele põhjal on ainus võimalus venekeelne kogukond, kus on ka inimesi, kelle arust polegi tal üldse õigust abi otsida või sõja eest põgeneda. Venekeelne kogukond on juba niigi eesti ühiskonnast eraldatud. Nad elavad valdavalt venekeelses keskkonnas ega tunne vajadust mugavustsoonist välja tulla, samas jääb venekeelse suhtluse ja hariduse võimalusi aina vähemaks ning mugava omakeelse suhtluse ring tõmbub päev-päevalt nende ümber koomale. Seetõttu on venekeelsesse kogukonda sattunud ukrainlased sama eraldatud.

Ei maksa eeldada, et ukrainlased peaksid segunema vene kogukonnaga, kui nad seda ei taha. Paljud ukrainlased ei räägigi vene keelt. Ja isegi kui räägivad? R-i emakeel on ukraina keel. Ta on ukrainlane. Kuigi keskkond, milles ta üles kasvas, on paljuski ka venekeelne, on tema vene keeles kuulda aktsenti ning mõned sõnad lähevad tal meelest ära. Kuid isegi teises riigis, täiesti teises kultuuriruumis, ei pääse ukraina keel ja kultuur päriselt vene mõjude käest. Vene keel on ennast alati positsioneerinud justkui ukraina keele „vanema vennana“, kes kannab ukraina keele ja kultuuri eest hoolt, vajadusel isegi „vabastab“. See sajanditevanune lämmatav „hoolitsus“ käib ukraina keelel alatasa kannul ning ähvardab seda enda alla matta ja summutada. See on puhas koloniseerimine, vaikne, peatamatu, kontrollimatu koloniseerimine, mis algas juba sadu aastaid tagasi ning mille vastu võitlevad ukrainlased nii rindel, sisemaal kui ka siinsamas, proovides säilitada oma kultuuri ja keelt, olla iseseisvad.

Kuid mida saan mina teha? Oma keelepartnerlusega mängin ma justkui aktiivselt selle koloniseerimisega kaasa. Mul pole muud valikut: inglise ega eesti keelt R ei oska, ning kui proovisime vestluses eesti keelele üle minna, läks täielikult kaduma inimlikkuse, läheduse ja ühenduse osa. Ning lõpuks ma ju aitan teda. Ja mitte ainult mina: kõik ta sõprused ja haridus põhinevad täielikult vene keelel. Aga nii saab sellest taas justkui situatsiooni valitseja, surmav heategija, mis esialgu tõstab su üles, hiljem aga sööb ära, jätmata järele isegi konte. Lahendust ma endiselt ei tea ning tõenäoliselt ei saagi teada, kuid see küsimus jääb mind painama, küsimus, mis oleks olnud õige tee, õige vastus, õige käitumine. Ning kas selline asi on üldse olemas.

 

Novembris tutvusin kolleegi palvel veel ühe ukraina naisega, N-iga. Mul paluti tõlkida eesti keelde tekst, mille ta ukraina keeles kirjutas ning seejärel ise vene keelde tõlkis. Jälle hakkas keel mängima nii suurt rolli minu tegevuses, sõlmima ennast mu ümber oma vajalikkuses ja mitmetähenduslikkuses. Me saime N-iga hästi läbi ning ta palus mul toimetada ka enda venekeelset teksti, kuna ta pole selles nii tugev. Mulle tundus isegi, et saime temaga tõeliselt lähedaseks, sest lisaks tõlkimiseteemalistele aruteludele rääkisime palju ka niisama, tema jutustas mulle oma plaanidest ja elust enne ja pärast sõda, mina kuulasin meelsasti. Jõulueelsel päeval kohtusime me taas, et arutada minu toimetamisettepanekuid, millega ta üldse rahul ei olnud, kuigi parandasin vaid tema grammatikavigu. Tundsin, et ta ei usalda mind, kuigi olen vene keele kõneleja. Lõpuks keeldus N nii minu venekeelsetest parandustest kui ka eestikeelsest tõlkest, öeldes, et otsustas teksti tõlkida hoopis iseseisvalt inglise keelde. Oma meelemuutuse põhjust ta mulle ei seletanud ning rohkem me temaga kokku ei saanud.

 

***

sinised linad räägivad minuga
anuvad suudlevad mu silmi
oma indigo ja lasuriidiga
oma nõukaaja viimase otstarbekusega
kummardavad mu ees
ja karjuvad
sest nende isa oli poejärjekord
ja tema isa kolhoosihigi
ja tema isa enne seda
ja tema isa enne seda
mind jäävad vaatama ainult
nende tummaks värvitud valged täpid
ja kohviplekk, seal, kus laius enne linn
kaks linna, neli linna, viiskümmend linna
ja enne seda ja enne seda ja enne seda ja

 

7. jaanuar 2024

Kas ma olen mõeldud maailma parandamiseks?

Ausalt öeldes pole see kirjutades eriti kunagi minu eesmärk olnud.

Kas see on vale?

Kuidas kirjutada õigesti olukorrast, milles sa pole ise kunagi olnud?

Kas poleks parem anda hääl kellelegi, kes saaks ise oma olukorda kirjeldada? Mida oleks R-il enda kohta öelda? Miks mitte paluda tal endal seda teha?

Jah, see poleks nii kirjanduslik (kuigi teisest küljest, miks mitte?). Kuid kas see olekski nii tähtis? Mis on lõpuks meie eesmärk, teha head kirjandust või anda hääl?

Kas need kaks eesmärki võivad täituda samaaegselt samal määral? Või peab valima ühe?

See pole ju õige – kasutada mingit inimest kui materjali, et kirjutada oma järgmine kirjanduslik meistriteos. Eriti kui need inimesed ei tea, et neid kasutatakse.

Võib-olla ei saa ma projekti mõttest õigesti aru.

Võib-olla pole ma lihtsalt sellisteks asjadeks mõeldud.

Miks mind üldse siia projekti valiti? Ma olen vähemalt viie aasta võrra kõigist teistest osalejatest noorem. Korraldajad teavad minu sulest vaid ühtainsat teost ning selle inspiratsiooniks osutus minu enda aju ning hea kogus juhuslikkust. Mulle meeldib kirjutada sellest, millest tahan. Kui mulle antakse teema, võin seda väänata, kuni see võtab mulle meeldiva vormi, kuid siin ma seda teha ei saa. Võib-olla on selline suhtumine halb. Aga mis sellel siis nii väga viga on? Ma kardan, et kirjutan halvasti. Kuid mida tähendab halvasti kirjutamine? Mida tähendab vale suhtumine? Kas sellisest teemast saab üldse kirjutada halvasti, kui minu eesmärk on näidata arusaamist ja hoolivust, tõsta teadlikkust selliste probleemide osas, nagu R-i oma? Samas, kui selline asi nagu halb kirjutamine on siiski olemas, kas mul on selleks õigus? Kui ma kannan vastutust mitte ainult enda, vaid ka kellegi teise eest? Mul on raske sellest mõelda. See on suur koorem, suurem, kui ma oleksin seda kunagi arvanud olevat. Mind painab kohutav hirm, et minu kirjutised on teistega võrreldes täiesti tühised. Lisaks kogemuse puudumisele on mul ju nii vähe ka n-ö materjali. Kuigi oleme sellest supervisioonidel rääkinud, ei kao minu seest see vastuolulisus, tunne, et tahes-tahtmata kasutame me oma kirjutiste objekte ära, kaalume ja lõigume, soolame ja vürtsitame, kuni lõpuks saab nendest valmis see isuäratav roog, mida Värske Rõhu lugejate ette libistada.

Kuid millest siis ometi kirjutada??? Kõik, mida olen senikaua paberile (või metafoorsele paberile, sest kirjutan ikkagi arvutis) pannud, puudutab enamjaolt siiski ainult mind ja minu tundeid. Ma ei usu, et see tuleb isekusest. See on lihtsalt ainus teema, mille juures tunnen, et mul on õigus ennast väljendada. Isegi kui ma ei hakkaks jutustama lugu R-i vaatepunktist, vaid teeksin lihtsalt loo temast, oleks see ikkagi vaid hale paroodia tema tõelistest tunnetest ja katsumustest. Mul ei ole mingitki aimu, kuidas on olla põgenik, jätta maha kõik, mis su elus on varem olnud, söösta tundmatuse poole, ja kõike seda siis, kui sa oled alles laps. Empaatiavõime on üks asi, kuid ma ei tea lihtsalt piisavalt kõigest sellest, mida ta pidi läbi elama, ja kuidas ta elab nüüd. Ning mis kasu on empaatiavõimest, kui see vaid proovib aimata kellegi teise tundeid, ilma mingigi toeta, millest oma otsinguid alustada?

 

***

Tuisu käes lehvivad viimased keeled,
mis ära lõigatud patuste suist
ja võidujumal taeva all veerib
viimaseid silpe ja viimaseid kuid
pimedus, selgus ja ootuse väed
kurdiks jäänd jäätunud viimased vead,
mis sinuni viivad, raev lehvib mul käes
kui vikat, mis helkides hävitab read.

 

17. jaanuar 2024

Alustasime, nagu alati, eesti keelega: ilm ja kuupäevad ja „kirjelda oma päeva“. Hiljem läksime vene keele peale üle ja latrasime niisama, koolist ja sõpradest ja kõigest, mis vahepeale jäi. R rääkis oma isast: ta leidis endale stabiilse töökoha ning kuigi ta on haige, teeb ta alati liiga palju tööd, tuleb liiga hilja koju. R on alati tema peale nii kuri, proovib veenda teda koju jääma, aga ta ei kuula. Üldiselt aga muutub elu Eestis R-i ja tema pere jaoks aina paremaks. Tal on siin nii palju sõpru, nii palju kogemusi, ning Tartu tänavad ei ole enam nii hallid ja tundmatud. Ka eesti keel muutub talle aina tuttavamaks, milles loodan ennastki vähemalt väikest rolli mängivat…

Siis ütles ta, et ta pere läheb tagasi Ukrainasse.

 

Kõik kaob jälle ja on jälle selgusetu. Ning kui ta ära läheb, ei jää ta igatsema mitte ühte, vaid kahte kodu. Ta ema pakkus talle küll võimalust jääda, kuid ta ei tea veel, milline samm oleks parem. Ta ei räägi sellest sõpradele, et neil ei tekiks valelootust.

Me oleme mõlemad nii väsinud, aga räägime edasi. Meie projekt hakkab otsa saama ning ma ei tea endiselt väga täpselt, millist teksti ma kirjutan, kuid tean kindlasti, et hakkan temaga edasi kohtuma, kuni ta ära sõidab. Iga natukese aja tagant avaneb kohviku uks ja meie peale paiskub külma õhku. Mulle meenub, et pean pimedas külma käes tagasi kõndima ja unustasin kõrvaklapid koju. Õues sajab lund. Kõik on vait ja kõik on omal kohal.

 

***

mul ei ole millestki kirjutada
ei sinu tumedatest silmadest
ei sinu käevõrudest ega maniküürisalongidest
ei sinu hinnetest ega sellest korrast kui
nõidusid oma sõbra ära
ei sinu klassikaaslastest
ei sinu kangastest ega unistustest
ei sinu sõnadest, rasketest ja kergetest
ei sinu kätest ega verest
ei sellest, mis on su all, ees ja ümber
ega sellest, mis sinu taga
ei sinust

me kõik oleme osa millestki
kuid ehk on mul õigus anuda
hetkekski armu
ja paluda, et näeksid mind
palja ja üksikuna
saatjaks ainult ma ise

 


[1]   12. oktoobri öösel 2023 saadeti Eesti koolidesse laiali pommiähvardusi. Tegelikku ohtu ei olnud, kuid mõned koolid läksid siiski distantsõppele.

 


Anastassia Kuznetsova (16)

Millises organisatsioonis sa tegutsesid, millised olid su ülesanded?

Tegutsesin Eesti Pagulasabis keelepartnerina. Minu eesmärk oli aidata Eestisse tulnud inimest keeleõppega ning siinse eluga ära harjumisega. Mängisime keelemänge, käisime linna peal jalutamas, kuid enamjaolt vestlesime tavaelust ja selle läbi õppis ta end eesti keeles paremini väljendama. Keelepartnerluses ei läheneta keeleõppele mitte grammatika ega muude traditsiooniliste õppimisvõtete kaudu, vaid õppimine põhineb kõnelemisel ja keelega harjumisel. See ei asenda küll traditsioonilist keeleõpet, aga aitab sellele efektiivselt kaasa. Lisaks aitab see siseneda teise riigi igapäevaellu.

Milliseid muutusi sa iseenda juures vabatahtlikutööd tehes märkasid?

Esimest korda astusin endale seni tundmatusse õpetajarolli. Olin situatsiooni kontrollija, minust sõltus see, kuidas mööduvad meie kokkusaamised, mida me arutame, kuidas minu keelesõber areneb. See oli suur kohustus ja koormus, mille käigus tuli ette ka mitu ettearvamatut hetke, kus pidin oskama otsast alustada, muutuda ja painduda. Samuti puutusin esimest korda nii lähedalt kokku (Ukraina) põgenikega. Varem oli pagulus midagi, millest ma midagi ainult aimasin, nüüd olen sellest ehk paremini hakanud aru saama. Olen äärmiselt tänulik, et see kogemus andis mulle võimaluse tutvuda oma keelepartneriga ja temaga koos aega veeta. Õppisin paremini suhtlema, või täpsemalt: sundimatult suhtlema, arvestama, paremini teise tunnet tundma.

Kas headust on võimalik kirjutada?

Jah, ma arvan, et on, kuid headuse ja kunsti vahele jääb siiski mingis mõttes ületamatu piir. Ma arvan, et tihti on kunst hea ilma proovimata olla hea, lihtsalt selle pärast, et selles kajastub mingil viisil reaalsus. See pärisus ei tähenda, et tekst peaks jutustama „häid“ realistlikke lugusid – aus saab olla mitut moodi. Võib-olla kirjutab iga kirjanik omal viisil headust. Võib-olla ei saa kunst ise alati olla headus, aga see on meile ja meie maailmale nii peegliks, mõõgaks kui ka kilbiks.

eelmine / järgmine artikkel