Kohtusin kirjandusteadlase Indrek Ojamiga esimest korda ligi kuue aasta eest Tartu Kirjanduse Maja tollases keldrilokaalis ning sestpääle oleme korduvalt kirjasõna üle mõtteid vahetanud. Selle intervjuu toimetasime meie ajale iseloomulikult aga kirja teel, et saada võitu vahemaadest ja viiruseohust.
Kirjarahvale ei ole sa tundmatu, oled silma jäänud arvustuste ja artiklitega, uurinud Madis Kõivu, Mati Unti ja modernismi eesti kirjanduses laiemalt, töötanud Estonian Writers Online Dictionary koostamisel. Mis sind kirjasõnaga tegelemise juurde tõi? Mis tekitas algimpulsi, inspireeris?
Kindlat alguspunkti on – nagu vist sellistel juhtudel ikka – raske määrata. Elava huvi kirjasõna vastu äratas gümnaasiumiastmes meie tollane eesti keele ja kirjanduse õpetaja Endla Kaar. See tekkis 11.–12. klassis, mitte enne – varem kohustuslik kirjandus kuidagi heidutas. Jäi segaseks, miks peaks seda mulle endale olema vajalik lugeda. Aga gümnaasiumis toimus mingi nihe: hakkasime teoseid rohkem ja kuidagi tõsisemalt arutama ning vähemalt paari klassikaaslasega tekkis huvitavaid vestlusi. Õpetaja Kaar andis gümnaasiumi lõpuklassides muu hulgas lugeda filosoofilisi ja esseistlikke tekste. Mäletan Camus’ „Sisyphose müüti” (noore inimese raamat par excellence), Marcus Aureliuse „Iseendale”, Platoni „Pidusööki” ning Nietzsche „Zarathustrat” ja antikristuseraamatut, mida lugesime paari klassikaaslasega küll omal initsiatiivil. Tunnistan, et Nietzschest ma midagi aru ei saanud, kristlusevastane hoiak kattus ehk teismelise inimese mässumeelsusega.
Otsustasin asuda õppima kirjandust ja rahvaluulet, enne seda kaalusin ka ajalugu, aga eksamite keskmine hinne jäi liiga madalaks (oli lävendipõhise sisseastumise aeg). Tagantjärele olen väga rahul, sest olen märganud, et ajalugu on akadeemilise ainena minu jaoks natuke kuiv. Ülikoolis rabelesin esimesel aastal palju ringi ja olin veel üsna segaduses. Pärast ajateenistuse läbimist, teisel aastal, otsustasin end kokku võtta ja hakkasin kuidagi hingega õppima.
Sagedamini proovivad kirjandushuvilised noored pigem ise loometööga kätt kui käsitlevad teiste töid. Milline on sinu suhe loometööga? Mis ajendas just kirjandusteadlaseks pürgima?
Vastan kõigepealt teisele küsimusele. Ajendas vist lihtsalt imestus selle üle, et kirjandus on olemas, et on niisugune asi, mille juurde ma lugedes saan minna, ja et on kõik need inspireerivad tekstid, millest moodustub traditsioon. Aga valik saada konkreetselt kirjandusteadlaseks on omakorda natuke teine asi. Mulle pole miski muu kunagi meeldivam ja köitvam tundunud.
Mis puutub mu isiklikku suhtesse loometööga, siis see on miski, mis on justkui uurimistöö lähedal, liigub sellega paralleelselt või varjuna selle all. Usun muide, et kirjandusest hästi kirjutamiseks on vajalik ka tegeliku loomehetke või loomeimpulsside mõistmine – tasuks ka ise kätt proovida. Seda pole hea teadusteksti kirjutamiseks otseselt vaja, aga midagi annab see kriitikule juurde küll. Ma olen mitteakadeemilisi tekste kirjutanud omajagu, igasugu fragmente, luuletusi, arutlusi, lisaks pidanud käsikirjalist päevikut praeguseks juba üle üheksa aasta. Aga pole neist asjadest midagi eriti avaldamisväärseks pidanud. Loen neid aeg-ajalt üle ja imestan-muigan seejuures. Häbi on viimasel ajal vähem, annan oma veidrused andeks ning püüan end ja oma minevikku nende fragmentide kaudu kuidagi mõista.
Milles see meeldivus ja köitvus siis seisneb? Mõni mõistmatu võiks küsida, et kui ajalugu on kuiv, siis kuidas see kopitanud paberites tuhlamine palju mahlakam on …
Ma töötan enamasti uute väljaannetega, seega kopitus probleemiks ei ole, kui naljaga pooleks vastata. Kui tõsisemaks minna, siis ühendab neid erialasid just nimelt ühelt poolt vanades paberites tuhlamine ehk toetumine erinevatele arhiivikorpustele ning teiselt poolt teatav üldine hermeneutiline probleem: kuidas ajaliselt ja kultuuriliselt võõraid tekste ikkagi õigesti lugeda. Kirjanduse kui eriala mõnevõrra suurema köitvuse all pean silmas kunstiliste tekstide mängulisust, mitmetähenduslikkust, millele ajalooteaduses langeb väiksem rõhk. Seal, kui olen õigesti aru saanud, tuleb viibida eelkõige tekstide dokumentaalse tähenduse pinnal, mis eeldatakse olevat üsna üheselt mõistetav. Kirjanduse puhul on sellega võrreldes köitev just see, kuidas ka väga kaugest kultuuriruumist pärit tekst näib olevat läbinisti tänapäevane. Huvitav, olles selle lause kirja pannud, taipan, et sama saab siiski öelda ka ajalooteksti kohta, nii et tuleb teha mööndus, et tegelikult on need kaks eriala ikkagi väga sarnased.
„Pehmete” teaduste suur olemuslik sarnasus?
Jah, see sarnasus seisneb näiteks võimes mõtestada, mida teaduste niisugune retooriline pehmeteks ja kõvadeks jaotamine kaasa toob ning kui kõvasti või pehmelt see erinevaid reaalselt eksisteerivaid teadlasi mõjutab. Nõndanimetatud kõvade teaduste metoodika sellistele küsimustele vastata ei võimalda.
Elame ajal, mil humanitaarteaduste maine on vilets ning rahastuski kasin. Millisena näed sina üldse kirjandusteaduse ja laiemas mõttes kirjandusest rääkimise rolli meie kultuuriväljal ja ühiskonnas
Arvestades, et oleme (post?)protestantlik, kirjakultuuri- ja haridusekeskne rahvas, võiks seda rääkimist ja arutlemist rohkem olla. Mitte ainult siis, kui mõni isik raamatu pärast kohtusse kaevatakse, nagu juhtus Kenderiga. Mõnes mõttes on kõik korras, peamised ajakirjad ja kultuurileht Sirp hoiavad mõttevahetust alal, ilmub ka poleemikat ja vastulauseid. Ajastule olulised teosed võiksid tekitada debatti, mis leiaks kirjandusveergudest laiemat kõlapinda, aga selles vallas on raske mingeid ettekirjutusi teha, tuleb oodata häid teoseid, nad ära tunda ja söandada neid õigesti kõnetada.
Kirjandusteadusel endal on tegelikult see kohustus, mida ta on Eestis muidu hästi täitnud, aga mis viimasel ajal nõrgeneb: jutustada oma üksikuurimustele lisaks eesti kultuuri Suurt Lugu. Seda, mida see kõik ikkagi kokku tähendab, missugune on meie koht maailmas. See on Hegeli pärandus kõigile humanitaarteadustele: kohustus teha oma ajastu pinnalt mineviku kohta kasvõi korraks totaalne inventuur. See võib ehk kõlada pretensioonikalt, aga ei ole seda siiski. Mis veel kui mitte kirjandus, nt romaan ja luule oma eri viisidel, suudaks endas korraks sünteesida kogu kultuurilise paljususe ja anda selliseks üldistuseks ainet?
Olen isegi mõelnud, et eesti kultuuris kipub kirjandus kuidagi täitma seda narratiiviosa, mida mujal täidab näiteks ajalugu. Minevikuinventuur on eesti kirjanduses muidugi väga sagedane teema. Kas sinu arvates on lisaks n-ö raskele minevikule sellel veel põhjuseid?
See on nihuke fundamentaalselt oluline ja selle tõttu ka väga raske küsimus. Mulle on tundunud usutav järgmine spekulatsioon. Noored rahvused nagu siin Ida-Euroopas, kelle kultuur ja ühiskond ei ole veel n-ö valmis saanud või kuidagi küllastunud, paika loksunud võrreldes endiste koloniaalimpeeriumitega, tajuvadki oma kollektiivset eksistentsi rohkem ajalooliselt, ja nagu mõni ütleb, irooniliselt. See mõttekäik leidub näiteks Kundera „Eesriides”, tema rõhutab irooniakülge, aga ka sellisel Marxi ja Hegeli pärandist lähtuval teoreetikul nagu Fredric Jameson, kes küll Hiinast ja kolmanda maailma riikidest kirjutades nimetab seda nähtust kirjanduses rahvuslikuks allegooriaks. Tema seletus on, et Lääne-Euroopa ühiskondades, eriti Ameerika Ühendriikides, on kogu kultuur totaalselt nišistunud ja igapäevane eluolu rangelt kastidesse jaotatud, mispärast on nad saanud kuidagi iseenesestmõistetavalt suhtuda fenomenidesse nagu indiviidi psühholoogia, eksistentsiaalsed probleemid jne. Samal ajal kui Aafrikas ja ka siinmail on inimeste teadvus loomuldasa ajaloolisem, mis tähendab, et tegelikult ka kollektiivsem. Sotsiaalsed klassid puutuvad omavahel rohkem kokku ja tajuvad oma ühise olukorra sattumuslikkust. Seal taga luurab muidugi ka sinu mainitud „raske minevik”, aga kas minevik niisuguses kontekstis saabki ülepea kerge olla? Oma modernismiartiklis püüdsin ka üsna samal teemal natuke spekuleerida.[1]
Said veidi enam kui aasta eest isaks. Lapsega tegelemine nõuab kahtlemata aega ja jõudu. Kuidas on see mõjutanud kirjavaraga tegelemist? Erinevalt neist ametitest, kus igapäevane töö tähendab ka ruumilist liikumist (tööl käimist), saab sõnaga töötada ju kodust tugitoolistki. Või?
Olen üritanud võimalikult samamoodi tööga jätkata, jäädes samal ajal last kasvatades rahulikuks. Põhiline vahe ongi selles, et nüüd kulub mõnedel nädalatel sõna otseses mõttes iga vaba hetk lugemis- ja kirjutamistööks, sest laps nõuab oma kindla aja ja sealt midagi vägisi näpistada puhta südametunnistusega ei saa. Mingil imelisel kombel on aga see aasta olnud viljakas, ilmunud on paar artiklit, paar arvustust ja tegelikult valmis saanud ka üks tõlketekst, mis peaks järgmisel aastal ilmuma. Tänan ja tervitan siinkohal kallist abikaasat, kes mitte ainult ei ole aidanud seda võimaldada, vaid mind ka seejuures takka utsitanud ja kiitnud.
Sinagi, Indrek! Tõlkimine näib eesti kirjakultuuris olevat midagi totaalset, millega tegeleb pea iga teine intellektuaal. Mida tõlkisid ja mis keelest, kui see saladus pole? Ja kui juba samal lainel jätkata, siis milliseks hindad üleilmastunud ja üha enam ingliskeelestuvas maailmas eesti tõlkekultuuri tervist ja rolli?
Tõlkisin inglise keelest (flaami päritolu) kirjandusteadlase Paul de Mani essee „Semioloogia ja retoorika”, mis on üks dekonstruktsiooni alustekste. Eesti tõlkekultuuri praeguse tervise asjus ei julge ma sõna võtta, laual on viimane „Tõlkija hääle” number, aga lugeda ei ole seda jõudnud. Tõlkekultuuri roll kui selline peaks idee poolest jääma samaks mis alati. Sest meil on endiselt eesti kirjakultuur, mis tõlgetest justkui rikastuma peaks. Üks on selge: inglise keel ei ole ühegi väikese keele suhtes samas seisundis nagu teised keeled, sel on ammu kujunenud välja omaette roll, mis seisneb rahvusvahelise suhtluse pragmaatika täielikus katmises. Võib-olla peaks sellele vastukaaluks – kuna inglise keel on igal pool ja niikuinii – panustama rohkem väiksemate keelte õpetamisele, neid toetama. Kuidas, ma ei tea. Inglise keelest tõlkimises pole iseeneses midagi halba, kui keskenduda heale ja huvitavale materjalile, milles see keel tõesti elab.
Raskused on praegu, kui olen asjast õigesti aru saanud, ülikooli võõrfiloloogia osakondades vajaliku järelkasvu tagamisega, sest humanitaarainete järjepidevus pole just kõrghariduspoliitika prioriteet. Just nende inimeste järjepideva koolitamisega, kes keeltega süvitsi tegeleks. See on täitsa reaalne probleem, sest kui lasta asjadel minna, võime end kümne aasta pärast leida olukorrast, kus ei olegi näiteks ühtegi Islandi, Türgi või Hispaania kultuuri süvatundjat, kes oskaks peale keele ka asja akadeemilisel tasemel õpetada. Ja siis ükski plaan B ei aita.
Võtame korraks ka veidi vähem tõsiselt: mida sulle vabal ajal lugeda meeldib? Kas kirjandusteadlasel on üldse vaba lugemise hetki, kus saab süüvida mõnda raamatusse, mida ehk tööd tehes kätte ei võtakski?
Teadus- või mõttetöö kipub spontaanseid lugemiselamusi aina segama, igatseks neid tihemini kogeda! Neid hetki peaks kindlasti olema, muidu muutuks mõtlemise ja tõlgendamise töö mitte ainult nüriks, vaid ka mittekommunikatiivseks.
Mu nõndanimetatud vaba aja lugemise suure osa hõlmab valdkond, mis võetakse harilikult kokku mõistega „kontinentaalfilosoofia” või „teooria”. Et see kirjandusteadust saadab, või õigemini, et puhast kirjandusteadust, mis sellest valdkonnast puutumata oleks, ei ole, on ajalooline paratamatus. Viimastel aastatel olen hakanud tähelepanu pöörama ka biograafiatele: Endel Nirgi Ristikivi-biograafia, Nicholas Murray Kafka-biograafia, Christophe Bidenti biograafia filosoof Maurice Blanchot’st tulevad hiljutiste heade lugemiselamustena meelde. Luulest ma uurimusi eriti ei kirjuta, üritan võtta paari kuu tagant portsu viimaseid luulekogusid, millest midagi head on räägitud, ja need üle vaadata. Aga mõnikord langevad puhas huvi ja nauding kohustusega kokku, nii ma näiteks ei kahetse ühtki minutit, mille olen veetnud, lugedes Mati Unti ja Ene Mihkelsoni.
Kas võtad mõnikord ette ka n-ö kergemat kirjavara? Näiteks Karl Ristikivile meeldis krimkasid lugeda.
Mul pole žanrikirjandusega millegipärast kunagi väga head kontakti tekkinud. Mõned lasteraamatud meeldivad ja neid tahaks tulevikus lapsega koos uuesti lugeda. Tove Janssoni muumitrollilood näiteks, need imbusid lapsena sügavale alateadvusse oma sooja, kaitsva ja tolerantse atmosfääriga.
Kergemat kirjavara asendavad seriaalid ja filmid, mida omajagu vaatan. Viimati vaatasin „Blackadderi” kolmandat hooaega, mulle meeldib jabur ja natuke isegi obstsöönne huumor. Värskelt välja tulnust meeldis „Lipugambiit”, aga kaks mu lemmiksarja läbi aegade on ilmselt miljonite lemmikud: USA versioon „The Office’ist” ja „The Wire”.
