Kohtume Paul Rauaga tema kodu seinasuuruse raamaturiiuli ees, eriolukorra tõttu olime leppinud aegsasti kokku videovestluse. Paul tegi viite Foucault’le, kes ütles oma intervjueerijale, et too võib küsida kõike, aga peaks vältima küsimusi viimati ilmunud raamatu kohta, sest Foucault lõpetavat raamatu kirjutamise siis, kui tal endal teosest villand saab, inimesed aga hakkavad alles siis sellest tõeliselt huvituma. Siiski jõudsime kuldse keskteeni ja vestlesime muu hulgas ka Pauli esikromaanist „Kellata torn” (Tänapäev, 2019).
Alustagem ehk praegu kõige kõnekamast: kuidas on eriolukord sinu harjumuspärast elu mõjutanud?
Ma käin poes väga harva ja ostan korraga palju toitu, kuigi poed vist ütlevad, et seda ei tohiks teha. Ja käin ka jalutamas. Seda kellaaegadel, kui väljas on võimalikult vähe inimesi, ehk siis hästi hilja või hästi vara. Üldiselt olen harjunud asju kodust tegema. Nii et minu jaoks ei ole praegune olukord väga teistsugune. Pigem olen isegi rõõmus, et ei pea ülikoolis käima. Seda, mis on vaja kirjalikult esitada, teen tavaliselt niigi kodus ja füüsiliselt kohal olla tundubki vahel kuidagi üleliigne.
Oled sa pigem introvert või ekstravert? Kas kirjutav inimene saabki üldse väga väljapoole elada?
No vast saab, aga siis on ta ka väga edukas kirjanik. Sellisel juhul ei pea ta õieti hästi kirjutamagi, vaid läheb kuskile kohale ja üksnes esineb niivõrd suurepäraselt … Mina olen see-eest pigem introvertne, ent olen suutnud end harjutada ka ekstraverdiks, kui vaja. Mul pole teiste inimestega suheldes ületamatuid raskusi, nii kaugele see introvertsus õnneks ei lähe.
Luuletaja Priidu Beier ütles kunagi, et ta olnuks kirjanikuna märksa edukam, kui ta viitsinuks kirjandusrahvaga joomas käia.
Nojah, minu jaoks on olnud läbivalt oluline, et igasugune kiitus või kriitika mu loomingu kohta oleks siiras, puudutaks üksnes kirjutatut, mitte mind kui isikut. Kui sellisele hoiakule äärmuslikult läheneda, siis peaks võib-olla väga ebameeldivaks inimeseks hakkama. Kirjutama kohutavalt geniaalseid raamatuid, aga olema tohutult nõme inimene – siis võiks kindel olla, et kiidetakse kindlasti ikka asja eest.
Su raamatu kohta pole eriti palju veel sõna võetud, ent korduvalt on esile toodud sinu noorust. Kui noor sa õigupoolest „Kellata torni” kirjutades olid?
Tähendab, võistlus, kus ta auhinna sai, oli aastal 2019. Ma kirjutasin teda – istusin päriselt laua taha ja kirjutasin – väga intensiivselt 2018. aastal. Kirjutades olin siis 18–19aastane. Ent näiteks esimese peatükiga maadlesin ka õige tükk aega.
Nii et esimene peatükk on esimene ka kronoloogiliselt?
Jah, seda küll. Aga seda kirjutasin väga mitu korda ümber, ma polnud pikka aega rahul. See oli äkki 2018. aasta suvel, ülejäänud raamatu kirjutasin 2018. aasta sügisel ja 2019. aasta alguses, täpselt enne Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse tähtaega. Kuid raamatu mõte sündis kuskil 2017. aasta suvel.
Seega see settis su peas aasta aega?
Jah, võib vist nii öelda küll.
Kus sa suvesid veedad?
Kord linnas, kord maal, mul ei ole tingimata fikseeritud kohta, kuhu koondun. Suvel käin Käsmu loomemajas, aga seal olen käinud juba lapsest saati. Jah, Käsmu on minu jaoks tõesti oluline, aga kui kirjutan, siis enamasti ikka ümbrusest hoolimata. Sellegi raamatu tuum on kirjutatud enamasti sügisestel hilisõhtutel linnas, kui õues oli pime.
Kas sa päevikut pead?
Mulle väga meeldib idee päevikust ja kui mingi huvitav tüüp, kellel on hästi pöörased ideed, seda kirjutab, siis võib iseenesest huvitav olla. Aga mina pole kunagi sellega hakkama saanud, ma ei pea ennast nii huvitavaks inimeseks. Minu jaoks oleks ainuke põhjus, miks päevikut pidada, kui see oleks omaette kirjandusteos, raamat, eksole. Ent siis jääb jällegi kuidagi võlts mulje, on ju aru saada, et see pole enam päevik, vaid raamat. Selle asemel võiksingi raamatu kirjutada, mis ma selle päevikuga enam jaman? Mul ei ole võib-olla ka püsivust – kui midagi kirjutan, siis parema meelega kirjutan teadlikult just kindlat teost.
Õpid Tallinna ülikoolis itaalia keelt ja kultuuri. Kas oled Itaalias palju käinud ka?
Olen Itaalias käinud ainult ühe korra, umbes neli päeva Bolognas ja päevakese Veneetsias. Mitte väga palju, ühesõnaga. Kui mu raamatut lugeda, tundub võib-olla, et olen igal pool käinud ja et olen suur maailmarändur.
Jääb tõesti selline mulje.
Jah, just, ja mul on hea meel, et selline mulje jääb, sest tegelikult ei ole nii. Noore kirjanikuna on mind ikka häirinud, kui öeldakse, et hea raamatu kirjutamiseks peab elukogemust olema. Mulle meeldib kirjutada mingisugustest asjadest, mida ma ei ole tingimata ise kogenud, kuid arvan, et mul on hea ettekujutus, kuidas nad toimivad – paigad, inimsuhted ja nii edasi. Peale selle on mul hea meel, et selle raamatuga tekib tunne, nagu oleksin nendes kohtades käinud, neid tundeid kogenud, sest tegelikult tingimata nii ei ole, suuresti kujutan neid kohti ette.
Tõsi, kõik, kes reisivad, siiski ei kirjuta raamatuid.
Mõnel puhul peab see muidugi paika, et inimene, kes pole kunagi käinud Pariisis, ei saa kirjutada raamatut Pariisist, sellele vaadatakse kuidagi viltu, sest ta tõenäoliselt ei taba Pariisi kuigi hästi. Aga oma raamatus olen kohad meelega nimetamata jätnud, tänu sellele olen võinud rahuliku südamega teha, mida ise tahan.
„Kellata torn” on väga kirjeldusekeskne, dialoogi on suhteliselt vähe. Miks nii?
See vist ei ole väga teadlik, et dialoogi vähe on. Ütleksin, et seda ei olnud eriti vaja, mu romaan on sedasorti raamat, et kui nad seal kogu aeg laterdaksid, siis ei oleks hea. Üks põhjus, miks dialoogi vähe on, võib olla ka see, et dialoogi on alati keeruline kirjutada, eriti kui autor ei suhtle eriti palju. Kirjutades tuleb ju mängida sellega, et dialoog oleks ühtaegu kirjanduslik ja realistlik. Andrei Hvostov mõtiskles kord sel teemal: kui kirjutaksime raamatus dialoogi nii, nagu päriselt räägime, kõikide pauside ja katkestustega, tunduks see väga taotluslikuna – et see on nüüd mingi selline „huvitav asi”. Ma ei oska kumbagi valida (ega vist tohikski): ühelt poolt meeldib mulle selle kunstlikkus, teisalt annab tegelik kõnepruuk tundeid paremini edasi ja tundub üldiselt loomulikum.
Aga kirjeldused? Nad on minu meelest vägagi baroksed.
Võrdlus barokiga on miski, mis mulle väga meeldib. Ma ei oska seda tingimata seletada, võin ainult aimata, kust see täpsemalt tulnud on. Mulle on üldjuhul vastumeelne, kui raamatutes on üleliia mingeid sisemisi mõtisklusi, sisemonolooge, selliseid mõtisklen-nüüd-mingi-asja-üle-heietusi. Usun, et sellega võivad hakkama saada küll mõned maailmatasemel kirjanikud, ilma et häirima hakkaks, aga nad on ka kohutavalt head kirjanikud. Enamik autoreid „mõtisklemistega” kuigi hästi hakkama ei saa, ehkki neid ometi igale poole topitakse. Kui aga jätta need välja ja teha kõike kirjelduse või tegevuse kaudu, on raamat kohe tunduvalt huvitavam. Siin võiks sisse tuua võrdluse kinoga, kuigi ma ise pole mingi filmiteooriaekspert. Filmis tuleb loo iva, tuum edasi anda just teiste vahenditega, lugu tuleb nimelt näidata. Seega, kui tegelased peavad raamatus vaikima, aga mõtisklemise markeerimine samas ei sobi, ongi fookus kirjeldusel, mis on seetõttu ka barokne. Keerasin raamatus selle gaasi ka muidugi täiesti põhja, toetusin ainult kirjeldustele ja vaatasin, mis juhtub. Viiendas osas lähen kirjeldustega päris hulluks. Mul on tunne, et lugejal on selleks ajaks tekkinud teatav – äkki eelarvamuslikki – ettekujutus, et see on raamat, milles on pelgalt hästi elavad kirjeldused, siis aga tuleb viies osa, kus ma keeran vindi meelega täiesti üle, ning lugejagi on üllatunud, sest ühtäkki on varasem aimdus pea peale pööratud.
See on ehk ka juba koht, kus lugeja on aru saanud, millist süvenemist su tekst nõuab?
Mul on kahju, et paljud selle esile toovad. Tegelikult võiks „Kellata torn” nõuda siiski natukene vähem pingsat süvenemist, lugemine peaks olema ikka lõbus ja huvitav, mitte kuidagi vaevarikas mõttetöö. Ma ei taha uskuda, et see on ülemäära nõudlik teos. Ja kui keegi kipub sealt hästi paaniliselt mingisuguseid sümboolseid tähendusi otsima, siis ei pea seda tingimata üldse tegema.
Millist kirjandust sina loed? Mis sind kõditab?
Konkreetseid nimesid ma parema meelega isegi ei nimetaks. Teatud autoreid loen muidugi meelsamini ja mõningaid üksikuid usaldan rohkem kui kõiki teisi. Samas, ma ei ole vist ka päris andunud fänn, kes oma lemmikkirjanike loominguga läbinisti tuttav oleks. Küll aga pole mul näiteks ühtki kindlat lemmikžanri, mu lugemus on pigem kirju ja hõlmab vägagi erinäolisi teoseid. Nooremana lugesin palju luulet, mida teen nüüd tunduvalt vähem, sest mulle on proosa – hea proosa! – südamelähedasem. Üks on siiski kindel: loen väga palju välisautoreid.
Eesti, inglise või itaalia keeles?
Katsun välisautoreid lugeda võimalikult palju nendes keeltes, mida oskan. Kui nad on angloameerika kirjanikud, siis inglise keeles, ning oma emakeeles loen neid kirjanikke, kes kirjutavad keeltes, mida ma ei oska ja ilmselt ka lähiajal ära ei õpi. Muidu jääks eesti keele osakaal mu lugemuses liiga väikeseks. Olen märganud, et viimasel ajal kipun eesti autoreid lugema mingi teatava ettevaatliku hilinemisega, jälgin umbkaudu, mis toimub ja ilmub, ning aastake-kaks hiljem võtan mõne neist kätte ja loen.
Millest see tuleb? Kas sul on hirm pettuda?
Sellega on mul üldse teine asi: igasuguse kriitika peale kiputakse kuidagi isiklikult solvuma. Minu jaoks ei ütle mõne raamatu mahategemine midagi autori isiku kohta. Väliskirjandust loen rohkem, sest väliskirjanduse parimad autorid on lihtsalt paratamatult paremad kui eesti kirjanduse parimad autorid. Mul seisavad järjekorras näiteks sellised mahukad raamatud nagu „Aeneis” ja „Moby Dick” ning seega valin ennemini need kui mõne uuema eesti autori. Ma ei pane pahaks, kui keegi valib Dante „Põrgu” minu romaani asemel, sest ise valiksin ilmselt ka.
Sul on varem ilmunud mõningad lühemad proosapalad. Kas oled ka luulet kirjutanud?
Ei salga, et olen seda proovinud. Luule kirjutamisega on ent natuke nagu päeviku kirjutamisega. Kui luuletan, siis tekib tunne, et ta on kuidagi võlts. Seetõttu tunnen ennast proosat kirjutades palju mugavamalt ja vabamalt. Proosalugeja teab, et jutustan lugu – lugu rangema tähendusega kui luules –, mis ongi proosale iseomaselt võlts, kuid ka sellega annab juba edasi mängida.
Ometi su raamatu puhul ei paista loo rangus väga silma.
Jaa.
Miks sa siis „normaalset” raamatut ei kirjutanud?
Mul endal on küll tunne, et kirjutasin suhteliselt „normaalse” raamatu. Maailmakirjanduse kontekstis on see minu arvates täiesti tavaline romaan, mitte eriti eksperimentaalne ja võib-olla lausa traditsiooniline või koguni puritaanlik. Vastukaja on samas olnud sootuks vastupidine, mis mind enamasti kas hämmastab või pelgalt muigama paneb. On kõvasti segasemaid ja eklektilisemaid teoseid (mõnest ei ole võimalik arugi saada), aga ka need võivad täiesti vabalt mõjuda meisterlikult. Kuidagi erakordselt segaseks ei taha ma „Kellata torni” küll tunnistada.
Sa oled kirjutanud kaastöid Sirpi, nüüd enam mitte. Miks?
Mingis mõttes on see teadlik valik. Mul on tunne, et kui näiteks välismaal kirjutatakse raamatust, siis kirjutatakse üldjuhul hästi. Paremates väljaannetes ei ole kohta mingisuguse jama jaoks, kui siis ainult väga tuntud jama jaoks. Vähem tuntud autori halvast raamatust lihtsalt ei kirjutata. Ühelt poolt hakkasin eesti kirjandust lihtsalt vähem jälgima ja samas võtsin suuna, et kui mingist teosest kirjutan, siis kirjutan millestki, mida pean heaks, mul peab selle raamatu kohta olema väga palju öelda. Aga teisalt jällegi, kui on palju öelda, siis see tähendab ka põhjalikku tööd raamatuga ja selleks ei pruugi pahatihti aega olla.
Oled Mart Kangurit arvustades kirjutanud: „Ja kes oleks üks luuletaja, kui ta ei kahtleks pidevalt omaenda luuletamise vajaduses.”[1] Kuidas sul kahtlemisega on?
Arvan, et kõik kahtlevad. Mulle tundub, et kui ei kahtle, siis oled kuidagi hull – kui sind ei näri piinav kahtlus, peab sul midagi viga olema. Kirjutades kahtlen kogu aeg. Ma ei istu arvuti taha mõttega, et nüüd kirjutan suurteose. Mind võlub kirjutamises paljuski just see, et kirjutada saab nii paljudel eri viisidel. Ei ole mingit objektiivselt õiget varianti. Püsib alaline kahtlus, kas see on õige või kas kuskil seal lõputuses on veel parem viis sama asja väljendamiseks? Õige just minu jaoks, mis aga teeb mu veelgi ebakindlamaks, sest mina olen oma kirjutatu puhul ainuotsustaja. Muidugi, kuhugi tuleb tõmmata joon, et olgu, nüüd on see asi valmis, nii hästi, kui oskasin. Sõltub, kuhu joon tõmmata, sest mingist hetkest muutub kirjutatu võib-olla veel halvemaks, kui seda õiget liiga palju otsida. Samas, kui jällegi liiga vara lõpetada, kukub ta halvasti välja, sest õiget varianti pole tolleks hetkeks üles leitud.
Aga on see siis hetk, kui oled tüdinenud, või hetk, kui arvad, et nüüd sai parim?
Ütleksin, et see on üks väga vastik tunne. Ütleksin, et see on tunne, et ma praegu paremini ei oska, aga tean, et kunagi tulevikus oskan. Praegune ei ole seega suurepärane, ei ole minu jaoks mingi triumf.
Mida soovitaksid alustavale kirjanikule?
Mul on täiesti konkreetne soovitus: mõte, millest kirjutada tahad, on tõenäoliselt kohutavalt halb, nii et ära kirjuta sellest! Mulle tundub – ja see pole üldse noorte kirjanike probleem –, et raamatuid kirjutatakse nii, et kirjanik oskab suurepäraselt kirjutada, aga see, millest ta kirjutab, võib olla jube jama. Filtreerimine või lihvimine peab toimuma kohe alguses – ei tohi võtta kümnest ideest ühte parimat või viiekümnest ideest ühte parimat, vaid peab ratta veerema panema, lõputult ideid läbi töötama ja vaatama, milline tegelikult kõlbab. Muu kohta ei olegi soovitusi. Mulle näib, et muu on lihtne. See, kuidas hästi kirjutada, on treenitav: kirjutad palju, loed palju. Aga just see, et suudetaks lagedale tulla hea mõttega või siis tunda ära hea mõtte, on haruldane. Ma ei ole seda vist isegi õieti selgeks saanud.
[1] Paul Raud. „Häilimata hõbe” – Sirp, 02.03.2018.
