Kui eluta loodus hingas

Carolina Pihelgas
„Valgus kivi sees”
Kaksikhammas, 2019

„Valgus kivi sees” on Carolina Pihelgase värskeim ja seni ilmunutest üsna eristuv teos. Žanriliselt võiks raamatu liigitada proosaluule alla, ehkki piir proosa ja luule vahel on õhuke ja mõnda teksti saab lugeda tavapärase, kuigi metafoorirohke proosana. Enamik tekste on aga rütmistatud ja kujundlikud, mis lisab poeetilist mõõdet ja lubab aimata autori keelekasutusele olemuslikku luulelisust. Liikunud proosa poole, on Pihelgas ühe jalaga tugevasti ka luules.

„Valgus kivi sees” jätkab osalt Pihelgase varasematest luulekogudest tuttavat looduse ja mälestuste temaatikat, mis avaldub nii kujundiloomes kui ka tekstide narratiivis. Teksti võtmeks olev seik või hetk, mida ümberütlemise ja võimendamise kaudu laiendatakse, toimub sageli looduskeskkonnas või seostub tihedasti loodusnähtuste, sealhulgas valguse, ilmastiku, taimkatte ja aastaaegadega.

Uusimas teoses on Pihelgas leidnud keeleliselt uue mõõtme, mis on endast vaikselt aimu andnud ka varasemates luulekogudes, kuid mis nüüd täiel häälel plahvatab. Maagilisse realismi kalduv stiil meenutab pisut neid eesti autoreid, kes kasutavad võtteid, mis toovad ilmsiks inimese hektilise mõtteprotsessi ja seoste loomise võime (nagu Kätlin Kaldmaa romaanis „Islandil ei ole liblikaid” või Jaak Jõerüüt raamatus „Muutlik”). Pihelgas on aga läinud mõtteprotsessi verbaliseerimisest sammu edasi: ta on leidnud viisi, kuidas anda sõnade kaudu edasi aistingulist, üleni meelelist maailma, kus inimese valmistatud esemed ning looduslikud staatilised objektid ja nähtused saavad üleni tajuliseks, saavad hääle.¹

Kohati on need lausa psühhedeelsed kirjeldused, milles minahääl otsekui ise loodusnähtuseks muundub. Samuti luuakse mulje iselaadsest sünesteetilisest tervikust, kus valgus on kombitav, kividel hääl ja kus keha sulandub ümbritsevasse keskkonda: „Mina jagunen samuti – kui vaatad lähedalt, näed mandrijää liikumise jälgi, veresooned nagu voored” (lk 9) või „Olen maa mädanend lõhn, suren ja sünnin mullana, huumusena, peidan endas kõike kadunut, hoian alles vanade tuleasemete söetükke, samme, potikilde. Sinu juured hargnevad minus, su pikad käed-jalad põimuvad mu ümber, las ma toidan sind.” (lk 44) Kehakeskses kirjelduses ja kujundiloomes võib leida paralleele mõne Jeanette Wintersoni tekstiga, mida valdavad just ihulised metafoorid ja mis kohati kalduvad müstikasse, väljuvad reaalselt võimaliku taju piiridest ning ühendavad endas inimese ja loodusobjekti, puu, kivi, sambla, vihma.

Nõnda tekib kujutluslik ja lummav maailm ühelt poolt rõhutatult meeleliste metafooride, teisalt objektide ja nähtuste antropomorfiseerimise kaudu. Visuaalne kujutluspilt võimendub ja mikrouniversumid tunduvad kolmemõõtmeliste, kõiki meeli ja meeleelundeid haaravate mitmekihiliste ning läbipõimunud ruumidena. Võtmeteks, mis avavad sellise maailma, on sageli – nagu ka Pihelgase eelmistes kogudes – valgus ja varjud ning nende vahekorrast tulenev pilt või ilmastiku muutumine, mingi konkreetne loodusnähtus või elutu objekt.

Kujundid ei tulene mitte omadussõnadest ega metafooridest, vaid just nimisõnadest. Metafoori ei käivita eseme üksikud omadused, sest toimub täielik teisenemine: inimene saabki kujundlikult loodusnähtuseks või objektiks, asjade tunnuseid ei tooda pelgalt võrdluseks, need muutuvad isikuks või nähtuseks endaks. Tekstis „Kaalukeeled” kirjeldab autor ema tööd rahavahetajana: „Õhtuti ohkab nagu äraõitsenud sirelipõõsas, sest ta ei kujutanud kunagi ette, kui palju võib nelja- ja viietähelisi õisi olemas olla, kui palju õhinaid ja lootusi võib ta käte vahelt läbi käia” (lk 30). Emast saab siin konkreetse situatsiooni ja tunnusliku käitumise kaudu sirelipõõsas, rahatähed aga ei tähista pelgalt lootust ning uue aja tuleku õhinat, vaid juba ongi need soovid ja lootused ise. Ka mälust ja mäletamisest kirjutades jõutakse inimese eluta objektiga asendamiseni: „[M]õnikord oleme kivid, mis peavad mäletama kõike” (lk 37). Tervenisti eluta nähtustele toetub luuletus „Avanemine”, kus nii pimedus kui ka hirm kirjutatakse elavaks, kombitavaks, kuuldavaks ja igatepidi aistinguliseks.

Keeleliselt ja poeetiliselt eriti õnnestunud on aga sellised tekstid, kus tajulisust võimendatakse ja mis tekitavad lugejaski mitme aistingu korraga kogemise võimaluse või siis vähemalt toovad selle väga lähedale: „Pean aja põhjatuse jälle pihku võtma” (lk 10) või „Aga mõnikord tunnen end nagu nahk, mille jumal on hüljanud. [—] Kogu minu olemus seisnebki selles: need valged ebemed, pruunid sümmeetrilised sõõrid, tihe kaarjas serv, mis hoiab sooja ja tõrjub vett, terav tipp.” (lk 11) Silma paistavad ka pildilised sõnastused nagu „silmapiir hargneb lahti, vajub vaataja pärani silmisse” (lk 15), „silmade taga veel teisedki silmad, krobelised ja rasked nagu kaevandamata türkiis või kuukupar” (lk 28). Ühes tekstis, mis kirjeldab lapse mõttemaailma, saab lapse kujutlusis reumast väike lukustatud raudkapp, mis koliseb ja mille vastu käib isa selgroog, nii et see talle valu teeb.

Hoolimata nägemuslikust ja sügavalt meelelisest üldmuljest ei puudu tekstidest siiski ka loolisus ja narratiivne aeg ning selgesti määratletud ja nimetatud tegelased. Peamiselt kõneleb minahääl lapse vaatepunktist, ent narratiivse aja ja vaatepunkti muutudes võib see mineviku (lapsmina) ja oleviku (täiskasvanumina) vahel liikuda. Hüpped loosiseses ajas näivad olevat vahend lapsepõlve läbikirjutamiseks ja mõtestamiseks: tekstide kaudu püütakse uuesti läbi elada neid olukordi, mis minategelast lapseeas sügavalt puudutasid. Seejuures paistavad eredamalt silma just lapse vaatepunktist kirjutatud tekstid, sest nendest on aimata lapsele omast, erilist ja assotsiatiivset, koguni sürrealistlikku elutunnetust.

Lapse teadvusest sündivad erilised kujutluspildid ja võrdlused tekitavad unenäolise mulje, aga on seejuures ankurdatud konkreetsesse hetke ja olustikku. Luuletuses „Mändide vahel” kirjeldatakse loeteluvormis lapsepõlvest tuttavaid paiku ja hetki, üksikuid objekte, millega mängiti, laste pahandusi ja mänguseiku. Samal ajal tuuakse sisse jõulised meeleoludega seotud kujundid: üks ese või hetk juhatab lugeja kogu seisundini ning konkreetsete objektide ja hetkede peale asetub sürrealistlikum kihistus: „Kevadine rahe ja võilillede pooleldi avanenud nupud. Kruusatee tolm varastas päevadelt läbipaistvuse ja aknalaudade kurbus hoidis meid toas, kui vihma sadas.” (lk 39) Siin saavad esemetest ja eluta objektidest (aknalaudadest, teetolmust) päevade kulgemise ja nukruse sümbolid lapse tundeilmas. Lapse maailmatunnetuse avarust, kõikvõimalikkuse tunnet ja meeletut uudishimu peegeldavad suurepäraselt ka järgmised read luuletusest „Aiast”: „Tuule tõukejõud, kriimustatud põlved ja õhk õhk õhk” (lk 23), mis annab vormiliselt, õhus rippuva lõpuga edasi ruumilisust ja õhust lähtuvat vabadusetunnet. Loodus seguneb kevadise joovastusega, laps leiab ümbritsevast objekte ning nähtusi, millega suhestuda otse ja aistinguliselt: „Mulla täiuslik lähedus, niiskus nagu nahk, pehme, pehme, sada korda lähemal kui taevas, vastu päeva, vastu kulme, täiesti salajane” (lk 23).

Pideva alushoovusena kulgev mälu, lapsepõlve ja eelmiste põlvkondade teemade ring avaldub muu hulgas päevikutsitaatides (näiteks on luuletus „Kümnes august” pärit autori vanaisa päevikust), ent ka argistes stseenides. Iseäranis ilmekad on minahääle lapsepõlvemälestused vanemaid kirjeldavates tekstides „Juurte all” ja „Mõisatee”, kust peale vanematest visandite joonistamise kumab ka lapse meeleolu, isa eemalolekut, väikese inimese eksistentsialistlikku nukruse- ja üksindustaju, mida kergendab üksnes loodus: „Laps võib kõnelda oma nukrusest ainult tikripõõsale ja punastele sipelgatele, kes viivad kõik teated endaga männijuurte alla kaasa. Kui keegi tema ruumi satub, muutub ta hernehirmutiseks põllul, kelle varrukad narmendavad tuules, kellele unustati joonistada suu.” (lk 26) Jutustaja lapsepõlvest leiab mängust ja lustist enam melanhoolset, täiskasvanulikku filosoofilist elutunnetust. Tahe jagada muresid looduse, mitte inimestega võib aga osutada täiskasvanute eemaletõmbumisele, lapse ja suurte inimeste sidemete haprusele.

Peale vanemate kirjeldatakse ka vanavanemaid ja nendega seotud mälupilte. Tekstil „Vanaema” on sealjuures taas eksistentsialistlik mõõde, sest kirjeldatakse tema surma ja surnukeha pesemist. Nii kerib end sügava loodustunnetuse ja tajulisuse all lahti ajalooline lõng, mis seob lapsepõlve ja mineviku tihedalt olevikuga ning valgustab seoseid põlvkondade vahel.

Lisaks oleviku ja mineviku vahel pendeldamisele liigutakse ka unenäo ja ärkveloleku piiridel. Raamatu alguses avastab minategelane end linnu unenäost, lõpulehekülgedel naaseb seesama lind ja „pistab unenäo nahka” (lk 67). Unest saab sidusaine, mille abstraktsus ja määratlematus seob aegruume ning hoiab jutustajat pidevalt ärkveloleku ja une vahel. Nii on tal vaba voli käia eri aegade ja seisundite vahel edasi-tagasi: üheainsa heli, lõhna või unenäo kaudu saab rännata lapsepõlve. Mõnes tekstis asetuvad lapsepõlv ja täiskasvanuiga aga kõrvuti ning minahääl võrdleb lapse ja täiskasvanu tunde-mõttemaailma: „Väikesed jalad mahuvad vaevata pragude vahele, et mängida seda mängu, kus joonele astudes kaotad elu; suured jalad võivad kõnniteel osavamalt hüpelda, kui kedagi parasjagu nägemas pole – aga nagu jaladki, on elud suuremad, laialivalguvamad ega taha enam piiridesse mahtuda” (lk 40). Jäljed lapsepõlve emotsionaalsest mälust jäävad sügavale ja neid aeg välja ei juuri: „Kunagiste kodutänavate valgus on teistmoodi, see kasvab su sisse ja valgustab üht teist nägu, mida kannad peidetult enda sees” (lk 40).

„Valgus kivi sees” püüab jõuda hetkede ja tunnetuse meeldetuletamise kaudu möödanikuni või mõtteni, mida selle toimumise ajal veel nii sügavalt ei taibatud. Tekstimina on liikunud olevikusündmustest ja üksikutest meenutustest otsekui käsikaudu minevikusündmusteni, oma vanemate ja vanavanemate eludeni, mis avanevad nüüd teisel tasandil. Minevik hargneb lahti konkreetsete ja selgete piltidena, kuid pelgast kirjeldusest jõutakse inimeste elutunnetuse, melanhoolia, isiksusetahkude ja omapäradeni.

„Valguse kivi sees” lõpetab tekst „Pime rändur”, mida võib võtta juhtmotiivina. Täiskasvanud minategelane on laskunud lapse mälestustesse ja kujutlustesse, püüdes selle erakordses aistingulisuses ning seosterohkes ja kujundlikus tunnetuses leida midagi, mida lõpuni sõnastada ei õnnestugi. Pihelgas on saanud hakkama millegi erilisega: tema tekst on nägemuslik, kombitav ja lõhnav kogemus. Kehalisusest saab ehk koguni äratahtmine, transtsendentaalne äraminek, kogemusse ja hetke lõpuni sukeldumine. Inimese keha muutub osaks loodusest ja ruumist: „Oled pime rändur. Jalad murdunud, aga ookrist ornamendid alles. Suu imestusest paokil, keha mõrane nagu mõni vana keel. [—] Surud käed vastu rinda, vastu keha, mis kuulub nüüd rohkem õhule kui mullale.” (lk 68) Kividki on õrnad ja valgusest tulvil.