inglise keelest Mirjam Parve
Sandra. Pühapäev, 22. august, Tallinn
Päevikupidamine on üks psühhoteraapia tööriistadest. See võimaldab oma frustratsiooni üles tähendada ja selle üle reflekteerida, aga ka märgata häid asju, mis meie ümber ja sees juhtuvad. Siin epistolaarses essees kavatseme mõtiskleda oma pingete ja rõõmude üle Kreenholmi avatud aiaga seoses.
Mis mind siis parasjagu häirib? Täna keskendun sellele, et mind pole seal. Taban end tihti süütundelt, et ma seal aias piisavalt aega ei veeda. Tegemist on logistilise probleemiga: pole jätkusuutlik, et aed on minu elukohast 200 kilomeetri kaugusel. Ja kuigi on kohalikke, kes taimede eest hoolitsevad, oleks aial kasu sellest, kui ma sagedamini seal viibiksin. Kui nüüd korraks järele mõelda: kellel siis õieti kasu oleks? Kultuurtaimedel, mis vajavad rohkem tähelepanu ja hoolt, aga mitte metsikult kasvavatel taimedel. Kohalikel, kes, ma eeldan, naudivad pigem korrastatumat ruumi, millest paistab kellegi kohalolu, kellegi hoolitsus ja hoolimine.
Miks peaks keegi rajama aia 200 kilomeetrit oma kodust eemal? Aia rajamine on lihtne, aia võib teha sinna, kus iganes sa parajasti oled. See loob paigaga ja inimestega tugevama sideme, sa ei ole enam nii juhuslik läbirändaja.
Aia rajamine on midagi väga optimistlikku ja heldet, kui sa tead, et ei pruugi sinna jääda nii kauaks, et oma töö vilju lõigata.
Kirjutama hakates ootasin Sillelt meili – see tuligi ja täitis mind nii suure rõõmu ja innuga. Huvitav, et me mõlemad mõtleme hoolest, Sille pisut abstraktsemalt ja filosoofilisemalt, mina utilitaristlikumalt. Olen vist viimasel ajal kirjutanud liiga palju taotlusi ja vähe luuletusi.
Sille. Laupäev, 21. august, Berliin
(Mul on tunne, justkui kirjutaksin kolumnit nagu Carrie Bradshaw, ainult et minu oma kannab pealkirja „Seks ja aed“ või „Seks aias“ – aed on linn ja linn on aed ja ihad juhatavad teed? Noh, hakkame pihta.)
Armas Sandra!
Kui ma augusti alguses Narvasse jõudsin, olin umbes kuu aega eemal olnud. Iga hommik kuulsin ärgates kedagi kuskil kauguses niitmas ja mulle meenus, kuidas sina olid aasta tagasi samast asjast rääkinud.
Aed ise oli imeline, kasvas sealt, kust ma üldse poleks osanud oodata – sest ega ma polnudki eriti midagi oodanud. See ongi meie tööprotsessi puhul seal aias nii ilus – me teame, et lõppude lõpuks ei hooli sellest eriti keegi, ja samas teame ka, et meie peame olema need, kes hoolivad. Kui see meile tõeliselt meeldib, jääme ellu. Aed jääb ellu meist hoolimata, igal juhul. Muidugi pole see kõik tegelikult üldse nii sünge: inimesed hoolivad sellest väikesest avalikuks kasutamiseks mõeldud maalapist küll, ja ka hoolitsevad selle eest. Oma võimete piires, ja vahel performatiivselt, aga hool on hool. Mõtlen, et hoolitsustöö, millega pinnast ette valmistasime, komposti- ja peenrakastid ehitasime – just see ehk eristabki seda maalapikest kõigist ülejäänutest?
Heidan puhkama Berliinis sõbra korteris, selja taga tormiline suvi, mille intensiivsus mind sügise poole liikudes ikka veel endas hoiab, ja mõtlen oma senisest uskumusest, et linn on põhimõtteliselt inimliigi monokultuur. Suurlinnades kogunev ja hõljuv energia meenutab vibreerivat koosloometaru. Siin on hulk inimesi, aga neil on ju vaja sõpru, hooldajaid, innustajaid toidu ja ravimtaimede, kahjurite, mikroorganismide, bakterite, lindude, seente, (kodu)kasside ja teab-veel-mille näol. Mida tihedam linn, seda loomingulisemalt inimesed end teiste elude vahele voldivad ja sobitavad, imeliselt segaste suhtejadadena loendamatute korruste korteriridade vahel. Ja nii on ka meie mitut liiki ja masti omastega, kes veedavad oma elu seebitükil, templilikul rõdul väänleva viinapuu lehtede alakülgedel või öörongi voodilinade vahel, või tehes igapäevaseid jalutuskäike alati ainult rihma otsas, samal ajal kui teised elavad pool elu korterilaenu külge aheldatuna.
Kuidas saab hüperindividualistlik, ent samas nii vabastav mõte – „tegelikult ei hooli keegi, nii et pead ise hoolima“ – käia koos sooviga hoida eemale teiste ärakasutamist nõudvatest ihadest?
Narvas on linnale kuuluvat osa aiast minu üllatuseks niidetud. Võib-olla teevad nad seda kord aastas, et anda märku: „Mina niidan siin, järelikult hoolin sellest paigast. Hoolin sellest paigast, järelikult valitsen seda, järelikult peaksid sina tunnistama minu võimu“? Või niidavad nad ehk korra aastas sellepärast, et teavad, et nii tihti on niidu ökosüsteemi vaja niita, et see inimese-niidu koostöö püsiks ja õitseks? Ei tea, mis ulatuses on see performatiivne võimupositsiooni kehtestamine ja mil määral tuletavad aastakümnete pikkused kehvad ajad meelde (või pigem ei lubagi need unustada) viise, kuidas olla jätkusuutlik?
Sandra. Pühapäev, 22. august, Tallinn
Armas Sille!
Mulle tundub väga põnev see pinge hoole ja kontrolli vahel, mida sa oma kirjas mitu korda mainid. Hool ja kontroll, hool vs. kontroll. Kuidas hool saab olla nii kosutav kui kontrolliv. Hoolitsen sinu eest, tahan sind kontrollida. Kas see, mis eristab aeda kõigist muudest maalappidest, on hool või kontroll? Hoolitsen aia eest ja see hoolitseb minu eest. Aga mul on paha tunne otsustada, millised taimed võivad ühel välja valitud maalapil vohada ja mis peab surema, ning see paneb mind mõtlema istutamisele ja ülesjuurimisele-ümberistutamisele, nii taimede kui inimeste puhul, kui osale samast paljusid liike hõlmavast koloniaalpüüdlusest – sellest aspektist on Narva väga ere näide, paik, mille peaaegu kogu elanikkonna Nõukogude koloniaalvõim üles juuris ja asendas.
Ja aitäh, et tuletasid mulle meelde kõiki neid mikroorganisme, kes meie sees ja ümber elavad – ma tunnen tõesti linnas puudust teistest-kui-inimestest ja hea on teadvustada, et neid on siin tegelikult hulgim! Mis paneb mind mõtlema mullas elavatele mikroorganismidele, mis hoiavad mulla tervist.
Nagu paljud taimekasvatajad teavad, on muld taimede tervise jaoks fundamentaalse tähtsusega. Muld oli Kreenholmi aia vundamendiks – osalt saigi see rajatud lihtsalt NARTi residentide köögijäätmetest tehtud komposti ärakasutamiseks. Nagu tead, ei ole ju Narvas võimalik biojäätmeid käidelda, linnas on lausa keelatud neid koguda!
Sille. Kolmapäev, 8. september, Mustarinda
Armas Sandra,
olen siin põhja pool nüüd umbes nädalakese uusi radu tallanud, värviküllastes boreaalsetes metsades, ja saan nüüd tasapisi lasta oma servadel sellesse uude paika laiali hargneda. Maja asub künka otsas ja siin on ka aed, nagu NARTiski.
Kõndides mõtlen sinu küsimusele hoole ja kontrolli kohta – see on verstapost teel asjade tuuma poole. Tead ju Gwen Stefani laulu „Cool“, eks? Selle muusikavideos tuleb ekspeika, kellest peategelane juba ammu lahku läks, talle oma uue kaaslasega külla. Teed juues kalduvad kunagised armastajad tahtmatult magusmõrkjatesse mälestustesse, kui sohvale istudes kogemata kokku põrkavad. Kõik kolm peavad maha sõbraliku, tähelepaneliku vestluse ja tantsisklevad üksteise poole hoole, elevuse ja ettevaatusega, selles tantsus on nii hool kui kontroll. Ühelt poolt igaühe enda huvides, teisalt hirmust teistele haiget teha. Aed on sarnane eleva ettevaatuse paik, kus saad teistega lähedasse kontakti astuda, tead, et need olendid on sinu käsutuses, aga samas täiesti omaenda teeradadel ja tantsivad ainult hetkeks koos sinuga. Võib öelda, et ka peeditaim valib oma aedniku sellega, kui ta üldse kasvama läheb. Nii et kontroll, nagu ka hool, on mõlemal poolel.
Aias on kontroll vastastikune (mina kontrollin aeda, aed kontrollib mind, muutes mu biokeemiat toitainete kaudu, mida ma saaki süües omastan, samas tekitades minus vajaduse viibida aia lähedal, kohandada selle heaks oma elurütme ja panustada sinna aega) mitte selleks, et paljuliigilise ökoloogia polüamooriast kedagi-midagi välja jätta, vaid selleks, et iseenese piiride teadmine lubaks olla vapper. Vapper nagu sirelipõõsas, kes jaanuarikuu üürikeses sulailmas pimesi pungi loob. Vapper nagu armastus. Ses mõttes pole oluline, millised liigid istutatakse või välja juuritakse – oluline on see, et ka meie, inimesed, hoiame seda suhet alal, pistame ikka ja jälle seemneid mulda, kuigi ei tea, mis tulevik toob. Või alustame migrantidena ikka ja jälle uuesti uues paigas, või toetame neid, kes oma vägivaldselt lahtikistud juured meie lähedale pistavad. Ilus on valmistada midagi, mida sa ise maitsta ei saa. Aed teeb seda kogu aeg.
Hiljuti oli meil öökülma – kõik jäid ellu (isegi suvikõrvitsad!), sest, nagu ma üllatusega avastasin, kõrgendikel on mahedam temperatuur: külm õhk kerib end orgudesse kerra ja talletab jääkkülma väikeste jahedate järvede vees.
Sille. Kolmapäev, 6. oktoober, Mustarinda
Armas Sandra,
paar päeva tagasi saatis üks sõber mulle pildi Kreenholmi aiast kuldses sügisvalguses. Naljakas, et vahtrate ja pihlakate oranžispektri kõrval on ikka veel ka peiulilled ja saialilled – on vananaistesuvi, vananaistesuvine pidu. Mul oli tunne, nagu Kreenholmist naerataks mulle kosetäis kollast. Oleks vast päris tore seal vana naine olla.
Ei tea, kas seal, kus vanad naised kirjutes kitlites kõnnivad ja kogu datša-rahvale elevandisuuruseid suvikõrvitsaid kasvatavad, käib keegi Narva linna käsul ka kontrollimas, ega keegi ei tegele – ametlikult ju keelatud – kompostimisega? Või kasvatavad ka Narva linnaametnikud ise jõehobukabatšokke? Vägagi usutav. Meie kompostikastist, nagu pildilt nägin, on kadunud peiulilled ja kõrvalkastis kasvavad kartulid. Nagu eelmisel aastal suvikõrvitsategagi juhtus – kellelgi läks neid vaja ja mul on selle üle hea meel.
Mulla mikroorganismid, kes kompostihunnikus eriti külluslikku elu elavad, meenutavad mulle jalutuskäiku, mille me paari päeva eest ühe kohaliku tantsijaga ette võtsime. Heitsime metsapõrandale maha ja vajutasime näod pehmesse lõhnavasse rohelisse. Ta ütles, et see on üks parimaid asju, mida oma immuunsüsteemi heaks teha, ja pealekauba veel näospaa. Nagu sa kirjutasid, toimub sama aias töötades, näpud, nina ja vahel ka jalad mullas, kontaktis teiste eludega. Lugesin, et tänapäeval üsna sage B12-vaegus ei olnud eriti levinud probleem enne, kui tekkis teraviljapõhine põllupidajate kultuur,[1] rääkimata tööstusliku toidutootmise ja supermarketite tulekust. Huvitav (ma ei leidnud selle kohta tõsiseltvõetavaid uuringuid), kas see võis tuleneda sellest, et kütid-korilased sõid metsikult kasvavate taimede juurikaid ja muud uljalt „räpast“ toitu otse mullast, koos mullabakterite toodetud B12-ga (ja hingasid seda nii ka sisse)?
Sandra. Teisipäev, 28. oktoober, Tallinn
Armas Sille!
Sinu kirjad on nii inspireerivad! See, kuidas sa seletad inimeste ja aias elavate liikide vastastikust hoole-/kontrollisuhet, kasutades näitena Gwen Stefani videot, kuidas sa kirjeldad vananaistesuve kollaste lehtede ja lilledega aias, ja see näospaa! Mina mõtlen sellest, kuidas ümbritsev keskkond võib teatavaid mõtteviise käivitada. Sestpeale, kui ma paar kuud tagasi aiaga majast korterisse kolisin, mõtlen aina vähem mesilastest ja mardikatest.
Aiast eemalolekuga aitas mul toime tulla linnakorilus: jalutasin või sõitsin rattaga linnaserva ja leidsin seal parkmetsades, teepervedel ja jäätmaadel eest puju, teelehe, põdrakanepi, põldosja, hanemaltsa ja palju teisi tuttavaid kujusid. Tööstuslike jäätmaade ehk brownfield’ide taimestik, millel lastakse mõned aastad segamata areneda, muutub oluliseks ja rikkalikuks linnaloomastiku asualaks, paljude liikuvate ja liikumatute olendite koduks. Kas sa teadsid, et enamikku linnas kasvavatest söödavatest umbrohtudest võib rahulikult süüa, kui need külma veega üle loputada?[2]
Umbrohud on taimed, mis ilmuvad kuhugi omal tahtel ja lokkavad seal. Neil pole kasvamiseks vaja inimese hoolt. Aias seostatakse umbrohtusid tihti kontrolli puudumisega. Umbrohud jäävad inimestega tulevikku jagama – siis, kui tundlikumad taimeliigid välja surevad.
Järgmiseks aastaks pole mul muid plaane peale selle, et kevadel ja suvel hoolitsen aia eest, ja mulle meeldib väga perspektiiv, mille see mulle annab: järgmiseks kaheks, viieks, kümneks aastaks.
Täna kuulasin Massachusettsi Tehnoloogia-instituudi teadusajaloo professori Kate Browni loengut linnaaiandusest, mille ta pidas EKAs septembris, pärast mitmenädalast uurimisreisi Eestis. Sain sealt muu hulgas teada, et NLi lõpuaastatel kasvatati 95% kartulist datšades-aiamaadel, ainult 1,5%l riigi maast.[3] Datšad oma majakeste, kuivkäimlate, isetegemiskultuuri ja isemajandamisega tekitavad Kate’is elevust. Linnaaiad, nagu neid praegu Tallinnas leidub, on aga tema meelest vastupidi ainult puhketegevus ega anna küllalt saaki tõeliseks isemajandamiseks. Tallinn toetab küll linnaaiandust, aga soodustab samal ajal datšapiirkondade hävitamist ning suurte majade ja muruplatsidega äärelinna-elamumaaks muutmist.
Sille. Pühapäev, 31. oktoober, Tallinn
Armas Sandra!
Heidan sõbra korteris puhkama, selja taga tundeküllane sügis, mis udunes vaikselt lumiseks talveks põhjamaise ürgmetsa serval – kogemus, mis ühevõrra kosutas ja kohutas – ning tunnen end siinse soojuse, lõunamaiste värvide ja põhjaranniku maheda merelise kliima keskel teretulnult ja samas võõralt. Mõtlen, kas muinasjutus elamise imestustunne läheb mul kunagi ka üle, ja kas seda pole mitte tegelikult vaja, et kahe jalaga tegelikkuses seista.
Täna möödusin Tallinnas hooldamata, kontrollimata, munitsipaalse hooleta, seega iseenda eest hoolitsevast teepervest ja tervitasin rõõmsa õrnusega puju, kellest ma olin puudust tundnud, sest nii kaugel põhjas ta ei kasva. Nemad, umbrohud, nagu sa nii ilusasti kirjutad, on tõepoolest meie tulevaste aegade kaaslased. Ma ei väsi hämmastumast, et kuigi alati pole just mõnda kindlat tuttavat taime käepärast, on alati leida mingi muu küllus. Ja see küllus, isegi linnas, on igaühele saadaval, pestuna söömiskõlbulik (ma ei teadnud, aga täpselt nii ma olengi teinud) ja palju toitainerikkam kui pakendatud poekaup. Oo, kuidas ma juba järgmist noore naadi hooaega ootan! Ehk peaksime koos veel Tallinnas ühe linnakoriluskäigu tegema, just nüüd, hilissügisel?
Pärast Kate’i mõtete lugemist taban end (jälle) unistamas Kreenholmi tõelise väikese toidusalu rajamisest. Vertikaalne, tihe, külluslik, mitmerindeline, vähe jamamist, taimed toetavad üksteist. Kompost on meil olemas. Sel aastal proovisin EKKMi aias kasvatada „kolme õde“: kõrvitsat, uba ja punast maisi, mis on „Kilpkonnasaare“[4] Kesk-Lääne põlisrahvaste põhilised põllukultuurid. Sa ju tead, kuidas ma armastan raamatut, kust see teadmine pärineb, potawatomi hõimu naise ja New Yorgi Osariigi Ülikooli botaanikaprofessori Robin Wall Kimmereri „Lõhnheina punumist“[5]. Need kolm taime toetavad üksteist toitainetega (oad ja nende juurtel elavad mikroorganismid viivad teiste jaoks mulda lämmastik
ku), struktuurselt (uba ronib maisivarrel) ja heade niiskustingimustega (kõrvitsataime suured lehed ei lase maisi pinnapealsel juurestikul kuivada). Ja kindlasti veel teistelgi viisidel.
Kreenholmi aed on tihedalt läbi kasvanud. Sealses pinnases on põimunud eri aegade juured ja elud. Kui jätkata selle eest hoolitsemist, siis ehk võib selline teisenev paljuliigiline suhtevõrgustik õpetada, kuidas leida tasakaal armastuse ja vägivalla vahel.
[1] J. Metz, D. Hart, H. C. Harpending. „Iron, folate, and vitamin B12 nutrition in a hunter-gatherer people: a study of the !Kung Bushmen“ – The American Journal of Clinical Nutrition, 1971, 24(2), lk 229–242.
[2] Vt www.minnpost.com/earth-journal/2018/09/edible-urban-weeds-found-to-be-safe-healthful-abundant-and-theyre-free/, samuti food.berkeley.edu/wp-content/uploads/2017/10/Urban-Foraging-Web-1.pdf
[3] Vt tv.artun.ee/kunstikultuur/7reYLVjZtv/4qQV8N5X1bCy#player.
[4] Ameerika põlisrahvaste nimetus oma mandrile
[5] Robin Wall Kimmerer. „Braiding Sweetgrass: Indigenous Wisdom, Scientific Knowledge and the Teachings of Plants“ – Minneapolis: Milkweed Editions, 2013.
Sandra Kosorotova (38) on eesti kunstnik ja disainer. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias graafilise disaini (BA) ning moedisaini osakonna (MA). Kosorotova töötab biolaguneva jääkmaterjaliga ning on üks aednikest Narva kunstiresidentuuri (NART) lähedal asuvas avatud aias.
Sille Kima (30) on visuaalkunstnik ning liikuja kehas, tajus ja helis. Tema tööd uurivad piiride kehtestamise ja tühistamise vahelist mängu nii lähisuhetes kui ka võimustruktuurides. Ta loob ja esitab muusikat, mis kõneleb ekspluateeriva maailma kujundatud armastuse grammatikast, ning tegeleb ka tomatiõite tolmeldamisega nii omaenda aknalaual kui ka avatud väravatega aedades. Üks neist on Kreenholmi avatud aed Narva kunstiresidentuuri juures, mille eestvedamises ta osaleb.
