Kaffling ja lubiluu
Ma kukkusin piima sisse. See juhtus neljapäeva hommikul, ja ühtegi pealtvaatajat polnud. Oleks see juhtunud kolmapäeva hilisõhtul, kui aknast tilkus tuppa kuu, oleks tema näinud, sest kuu oli siis nagu terav ja helendav silm, ja me vaatasime tõtt nii, nagu vaatavad kaks hullu, kes pole veel kindlad, kas nende hullus on alus uuele sõprusele või suurendab see hoopis võõrustunnet. Olin kuule öelnud: kaffling! Tema vastanud: lubiluu. Nii me laulsime mõnda aega. Kaffling-lubiluu-kaffling-lubiluu. Kaffling kuulus päeva juurde, sest a oli avar ja valge, f oli puhevil kui pilved, mis on pungil päeva valkjast piimast, ja i tähistas kitsaid kasetüvesid, mille vahelt avanes valgetest, vedelikust pungil pilvepiimapisaratest päevane, hele taevas. i tähistas kitsust ja pimedust, ta läbistas niidina kõike, mis oli kitsas, pime ja terav. Nirisev. Nirisevad kasetüved, miks mitte. Kaffling! ütlesin ma kuule, sest tahtsin talle rääkida päevast. Kuigi ei tahtnud. Ma ei tahtnud üldse kuule päevast rääkida, aga ma tahtsin millestki rääkida kellelegi, sest üksindus, see ü-tähega vannitoa lahjal põrandal lebav ümbrik oli mu alla neelanud. Olin tekst, üksinduse ümbrik voltis mu kokku, ja ümbrik ei muutunudki paksuks, vaid jäi sama kitsaks, kergeks ja imeõhukeseks, et vannitoa niiskus võis ta vabalt endasse haarata ja tema hallitavad sooned kitsasteks noateradeks sulgeda, ja graveerida nendega olematu pealtvaataja silmalaugudele märgid, mis tähistasid, et silmi ei saa enam iialgi avada, sest nad on kinni vajutatud üksinduse pitseriga, sest üksindus on ümbrik, mida ei saa avada, sest ta on läbitungimatu pealispind, mis muudab tähtsusetuks selle, missugune on tema sisse pakitud kiri, tekst, või ainult pildiga kaart – see polegi oluline, sest ümbrik on nüüdsest ise tekst, ja kõik ümbrikud on enam-vähem samasugused, nagu ka kõik üksildased inimesed.
Niisiis, kuu pidi kuulama, kuidas ma karjusin: kaffling! Ja kõik läheduses puuvõradel istuvad laululinnud tõusid minu kraaksatuse peale tiibade rabinal õhku ja lendasid teisele poole tänavat, nii et puud jäid oma häälest ilma. Ma tahtsin midagi öelda, saate ju aru. Midagigi. Ja ma rääkisin päevast, ainsast, mida tol hetkel tundsin ja teadsin, ja sellest, kuidas päev paistab läbi kitsaste kasetüvede. Kaffling. Nagu kahvel. Metallist söögiriistade kõlksumine, noa ja kahvli peenikesed tüved. Kaskede valged tüved, kitsaste musta värvi noalõigetega, vahelt paistmas valge taevas.
Kaffling. Leige kombekus.
Restoranide lõunapakkumised.
Hõredalt rahvastatud tänavad.
Üksluised päevad,
kust imed on imestuse puudumise tõttu
kaotsi läinud.
Kaffling, päevade õrnalt vahutav piim ja koor.
Rahu, mis ilmtingimata peidab rahutust.
Maailma killud ei sätenda enam.
Aga kuu vastas: lubiluu!
Ja see,
see oli palju ilusam kui hele, kahvatu kaffling. Kaffling võis ka ilus olla, sest ta ühendas ootamatul moel kahvatuse, kohevuse[1] (see tähendab siis eelkõige kahevuse, mis oleks kahvatumat sorti kohevus, nagu kahin on kahvatumat sorti kohin), puhevil pilved ja piimja valguse, mis pressis kitsaste joonte vahelt otse silmadesse. Puhevil, piimjas, valge, kahvatu, üldiselt ka jahe. Aga lubiluu oli midagi muud. Lubiluu oli nagu kuu ise, aga ometi ka mitte, lubiluu oli huugav, punane, lõõmav, tuline ulg, tuli, surm, ulm ja kulinal-vulinal iseendast joobnud öö. Kõik need elutulest sündinud sõnad, mida u-täht hõõguva lõngana läbistab ja kokku seob. Luude klõbin, õrnus ja tugevus, ja sõna viimasele silbile ulatuv rõhk – kaja, mis kandub igavikukaugustesse; kaja, mis pole iialgi rahul sellega, mis ta on, vaid sirutub alati kuhugipoole, igatseb alati ära, tunneb puudust, rõhk viimasel silbil, nagu oodates iseenda jätku, enda sulamist teisesse. Igatsusest viltu vajunud keel, rahutu, täitmatutest vajadustest kummuli löödud, võluv, ebakindel, ebasümmeetriline, kaldus, liiga vali naer, liiga vali süda, miski, mis ei suuda iseennast välja kanda; miski, mis sisaldab midagi, mis on liiga suur üksnes Ühe jaoks; miski, mida kannab võimukas nool temast endast kaugemale. Rebimine, lõhkemine, muutumine. Põgus peatumispunkt välkkiirel teekonnal. Liiga suur jõud, voolav, särav, kütkestav, lammutav jõud.
Nii me laulsime: kaffling-lubiluu! Kaffling-lubiluu!
Lubilee! Blesee! Lilii! Lalaa! Laluu, luu, luu!
Me muudkui laulsime ja laulsime:
ululululuuu!
Blululei, lelelelei, kaf-kaf-faffling, dalaff!
Pladiei, pladiei, karplõndoor, dororululuu! Bliluu, lubiluu, lubilulululuu! Kaffling, lubiluu, kafluluu, lubifiling, fifilili, filili kaf-kaf, kaff-fililili-luu, luluu, lulululuu, lululululululululukaff, kaff kaff, kafkaf, ff, ff, ffffffffff ff ffff f f f f …
Luf, luf, luf, luf luf!
Järsku hakkas kuu irvitama ja naaldus minu vastu, ripsmed põlemas kahvatul helendaval nahal, ja suudles mind. Tuli ja surm! Punastades muundusin leemendavaks supiks ja hakkasin hõõguma, ning kui oma tavapärase kuju tagasi sain, virvendas ruuge õlikiht endiselt mu nahal. Kuu voolas mööda mu kaela allapoole ja järsku haakis ta end minu reite sisekülgedesse ja hammustas mu parema jala otsast ära.
Purskasin sädemeid.
Nutsin ja naersin hääletult, kuid mulle tundus, et mu hääl vallandus kõigi maailma lindude suust selsamal hetkel, kõigis hoovides üle linna, kus seisavad kõrged, hämarad, kitsaste ja kõrkide tüvedega puud, mille lehtedel kõlisevad vihmapiisad.
Minu nahal kõlisesid aga kuupiisad, kuu oli ootamatult otsustanud mind armastada. Ta näris minu ümaraid puusi, ta hammustas minu kõhtu, mis hakkas surisema, ja minu jalgevahe hämar pesa hakkas sumisema ja vulisema, ja kuu naeris keset hämarust nii, et tema naer valgus särava, heledalt läikiva jõena üle õhtu. Punane, punane! Ta hammustas, mina kihisesin. Kõrvetav hammas. Terav nool, nuga, välkuv silm, välkuv aken kaugel, siis lähedal, tuli. Tuli! Tema hammustas, mina kohkusin ja kahanesin pisemaks, ja kasvasin seejärel ootamatult suureks ja hakkasin valendama ja valgusin üle määratult suure linna, siis üle terve maailma, mis möirgas pimeda koletisena, ja haaras minu varvastest ja kätest ja tiris mind endasse. Minu kihin kihines[2] ja haihtus räpase kõikjaloleva vahu rüpes.
Kuu rüüstas mind ja mind polnud enam peaaegu olemas, oli ainult suur ja kõikjalolev valu, õudne ja hea, hämar, tugev, sahisev ja kiiskav sein. Must pori, vein ja veri, puhas vägivald. Varesed kriiskasid, kriisetest purskus koski ja jugasid, mis mitte kuhugi ei jõudnud. Õhk neelas neid pimeda masinana. Plahvatuslik maailm, ainult et tagurpidi. Plahvatus kokku tõmbumas. Vägivalla vahutava pinna all ei jää muud üle kui kokku tõmbuda. Keset maailma kohutavat, ootamatult paljastunud lärmi kuulsin südame pisikest tiksumist.
Mööda tiksumise niiti voolas üürike pisar.
Tuli ja surm.
U oli muutunud õudseks, jõhkraks, ma olin temast väsinud. Elutuli oli põlenud halliks tuhaks. Kui veel keegi sunniks mind vaatama punast värvi, sülgaksin talle näkku. Aitab juba, aitab, ma ei jõua enam. Vanaduse hall tuhk kangastus üheainsa õhtu lõpusirgel. Mikroskoopilised hetked moodustamas pikemaid hetki, nagu Bachi muusikas, väikesed elud, väikesed surmad igal sammul, iga liigutust saatmas ja loomas. Miks on hõõgumine olemas? Süütasin sigareti, ja kui ta oli lõpuni põlenud, jäin magama, kartes hommikut, kartes oma kährunud keha – minu keha pidi täiesti kindlasti olema rebitud kaltsudeks ja kildudeks, liha pidi tükkidena siin-seal mööda tuba, mööda linna, mööda maailma, mööda kaugete maade rannikuääri vedelema, sest juba praegu irvitas punetav kriimudes kõht ukseavas, nabaauk ukseluku asemel, küüned kaugel vanni serval. Juuksed tirisid end minu peast välja ja juuksekarvad heitsid end ükshaaval üle rõduääre, nagu oleks neil käsil võimatult jõuetu langemisvõistlus. Kartsin hommikut, mõeldes sellele, kuidas ma nõrga loomana pean vedama oma kahisevaid luid mööda koridore, võõrana tunduvaid tube kui tühjaks jäänud randu, et leida endale pelgupaika. Miks on olemas hõõgumine, mis sisaldab juba eos tükkideks rebimist, koorumise sulgumist, punakaid horisonte, silmade põhjatut pimedust?
Aga hommikul olin oma ääretuks üllatuseks täiesti ühes tükis, ja hele, kahvatu, süütu kaffling vaatas jälle vastu, kui heitsin pilgu aknast välja hoovi, kus kasvasid kased ja nende taga tuigerdas vastasmaja oma tuhande pisikese aknaga, ja nende kohal laius mõrkjalt hallikasvalge taevas. Läksin jalutama. Siis juhtuski see, et kukkusin piima sisse. Keset tänavat oli loik. Aga sellest polnud midagi, ma tõusin püsti ja kõndisin edasi. Nagu öeldud, ei näinud seda keegi. Hakkas sadama.
Vanaema vaim
Pööningul elas vanaema vaim. Ta istus vaikselt keset apelsinide ja õunte vanikuid, tema tõsidus oli hallikat tooni. Ta istus, käed süles, õlal väike valge lind. Tumm ja liikumatu, kogu vaatepilt. Käisin seal üsna tihti. Ronisin mööda kitsast, lausa imepeenikeste, habrastena mõjuvate putukasarnaste jalgadega redelit pidi üles pööningule, et minna vanaema vaimu vaatama. Ta oli alati samasugune. Halli värvi, tuhm ja kole, mis mõjus eriti kummaliselt eredavärviliste puuviljade seas. Enamasti ta istus, mõnikord aga, kui ma varem jõudsin, võis teda näha aeglaselt pööningul ringi liikumas ja tolmu pühkimas. Harva vaatas ta aknast välja. Mina vaatasin iga kord, ja iga kord otsisin pilguga valgete purjedega laeva, ja mitmel korral nägingi seda. Kaugel kiiskava ja sätendava helesinise mere peal, alati valmis naeratus, ei ühtki pilve, päikesevalgus purjedelt merele nõretamas, moosikildudena laineharjadele laiali laotumas. Armastasin vanaema vaimu. Panin pea tema sülle. Ta ei vaielnud kunagi vastu. Ta ei rääkinud kunagi midagi. Oleksin tahtnud koos temaga purjepaate vaadata, kuid ta ei liikunud minuga ruumis koos, vaid alati omasoodu, ta ei pannud mind enamasti tähelegi. Ta kohendas närbunud lilledega täidetud vaase, tõstis neid ühelt riiulilt teisele. Mind ei kurvastanud, et vanaema mind ei märganud. Vähemalt oli ta seal. Ta oli olemas. Nagu isa neil öödel, kui ma veel päris väikene olin ning ärkasin tihti keset und ega saanud enam magama jääda, sest üle padja sibas punaseid sipelgaid ja neid tuli aina juurde, mida kauem ma vaatasin. Pimedas tulid ikka välja need, keda päeval ei näinud. Punaste sipelgate kolooniad vallutasid voodi. Aga isa oli seal. Isal olid suured soojad punased käed, punasemad kui sipelgate kolooniad. Kuigi ta mind ei kuulnud, ega pannud tähele, hingas ta rahuliku, tumeda, karvase künkana, ja ma surusin nina tema kaela vastu ja pugesin talle nii lähedale, kui sain. Kuni lõpuks tuli uni ning sipelgad taandusid. Vanaema vaim oli sarnane. Teda ma väiksena ei tundnud, tema olin avastanud alles hiljuti. Pärlid tema kaelas olid vanad ja katkised. Pööninguaknast paistis tuhm valgus tema tühjadele silmadele, mis pühkisid pilguga tolmu suvepäeva kuumavatelt seintelt.
See suvi oli teistmoodi. Olin vanaema majas olnud vähe, ainult kolm päeva, ja need päevad olid möödunud hõredalt, virvendades. Kastsin taimi, käisin trepist üles-alla kuidagi kiiruga, astmete vahel ründas mind vaid hetkeks ärritav tunne kättesaamatust tihedusest, mis selles trepis tegelikult peitus, aga mis üksnes terava, pea nähtamatu noolena mind peatas, sammude vahel, end päriselt kätte andmata. Mälestus sellest, kuidas iga ta aste oli olnud omaette saar, peatumispaik, ja kuidas ma kunagi olin täpselt teadnud, missugune aste teeb millist häält, ja mida tuleb vältida, kui tahta vaiksemalt käia. Riputasin jaki nagisse, keetsin köögis hajameelselt kohvi.
Õhtu eel aga kuulsin ülemiselt korruselt hingamist, vaikset, aeglast, rahulikku. Hingamist, mis ei ühtinud minu omaga. Nii saingi vanaema vaimuga tuttavaks.
Päeval käisin lõunat söömas teatri kohvikus. See oli ainus koht, kus pakuti veel head, aga odavat lõunat.
Ma ei jutustanud vanaema vaimule oma päevadest. Ta ei oleks mind kuulanud.
Kuid sellest polnud samuti midagi. Ma ei tahtnud enam, et keegi mind kuulaks, mul polnud midagi öelda. Lebasin pööningu tolmusel põrandal. Vanaema kittel kahises õrnalt, kui ta närbunud lilli kastes mööda tuba käis. Puuviljavanikud helendasid. Ühtki putukat polnud.
Ma ei puutunud neid puuvilju kunagi. Need olid täiuslikult ilusad, kuid ei kutsunud sööma. Nagu butafooria. Võib-olla oligi. Ma ei püüdnud välja selgitada, miks või kuidas need värsked püsisid, kuigi kahtlustasin, et mingi seos oli seal väikese valge linnuga, kes vanaema õlalt kunagi ei lahkunud. Vahepeal pilgutas ta mulle silma, enamasti vaatas aga tõsiselt, muutumatul pilgul, aknast välja, nagu vahti pidades.
Ühel päeval ilmus akna taha elektriposti otsa vares. Väike valge lind läks elevile. Vares vaatas tükk aega vaikselt akna poole, siis aga lendas ära.
Vares hakkas käima, üha tihedamini.
Ükskord tulin väljast, ja maja ukse ees trepil seistes kuulsin, kuidas ta pidas maha pika kõne. See polnud mingi tavaline kraaksumine, vaid pikk, variatiivne, nüansseeritud monoloog. Ühtki teist lindu läheduses polnud. Olin aga kindel, et ta rääkis valge linnuga akna taga. Kas või kuidas too vastas, polnud aga kuulda.
Ühel hommikul ärkasin hüsteerilise naeru peale. Kõkutamine kestis, muutus aina kähedamaks, aga kestis, muutus kõõksumiseks, muutus kuivaks köhaks, kahinaks, siis kostus veidrat sulisevat, nirisevat heli, kust ometi tuli see vee hääl?
Ronisin redelist üles, pööningule. Puuviljavanikud olid segi paisatud, puuviljad söödud. Vanaema vaim naeris nurgas, koledam ja hallim kui kunagi varem, peaaegu fragmentaarne, kildudeks vajunud hall tahmane laik, temast oli saanud midagi vedelikulaadset ning ta voolas aeglase nirena pööningulaudade vahele. Valge lind oli kadunud.
Otsisin pilguga segaduse põhjust. Keset põrandat, vanikute ja puuviljajäänuste vahel lebas väikeseid valgeid sulgi, nende keskel tukkus vares. Aken oli lahti, selle taga sõudsid paksud punaste purjedega pilved.
Kingaparandus
Lendasin üle hämara linna suurte tiibade abil, mis liikusid aeglaselt ja raskelt. Nägin ettekuulutust sinu näost, mis omakorda nägi ettekuulutust taevas rippuvast kingapaarist. Sirutasid kingade järele pilgu, pilk vedas järgi ka käe, käsi lohises algul mööda katuseid, siis sirutus aegamisi õhku – aga vara veel! Tallad olid ninadest lahti – kingad irvitasid. Enne tuleb meid parandusse viia, hahaa, muidu jalga panna ei saa! kraaksatasid kingad nõudlikult. Nööbid pilkusid, silmad vilkusid. Üks väike valge pilv kappas kohmetult ja kiirustades mööda, kergitades meile ja kingadele kordamööda kaabut. Väike pettumus, aga ega kõike korraga ei saa.
Tegime vihmavarjud lahti – väike hooletu pilv oli endast maha unustanud tuules siia-sinna laperdava vihmahoo – ja suundusime äärelinna kingaparandust otsima. Äri oli äsja lahti tehtud. See oli selline, mis avati alles ööhakul. Linna ääres, kõrvalisel kõrvulukustavalt vaiksel tänaval, ühes vanas tumepunastest tellistest majas, pööningukorrusel. Mitte keldris. Seda rõhutati juba siis, kui sa helistasid, et küsida, kas neil oleks huvi kahe veidi tujuka jalavarju vastu, mis keelduvad taevast alla tulemast, kui neid parandusse ei viida. „Meie ei ole keldris, me ei ole mingisugune keldriurgas! Meie ateljee on pööningul!“ Pööningul! Taevale ligidal, ennast saab aknast mõnuga välja sirutada, saab redeli aknalauale püsti panna ning otsemaid tähtedele ja kuule külla ronida, nendega kohvi juua või võtta koguni pokaal punast või valget veini, enamasti ikka punast. Neil pole selle vastu kunagi midagi, nad ootavad! Ja kuulata koos kumedat harfimuusikat. Kuu peal elab kuuldavasti juba ammu üks, kes mängib harfi, kuid keda keegi näinud pole. Aga vaiksetel öödel võib tema mängu selgesti kuulda. Nähtamatu muusik.
Oo missugune see ateljee välja nägi! Missugusi kingi seal leidus! Suuremaid, väiksemaid, plekist kontsadega, ruudulisi, triibulisi, ka krokodillinahast kingi, mis olid ise väikeste krokodillide moodi, terava koonuga, vahuste taldadega jooksukingi, kuldse tikandiga peokingi, kalliskividega ehitud kingi või vahvaid leebelt naeratavaid pastlaid, karvaseid torisevaid tuuste – nagu vanad habemikud, kas pole! Siis sõjaka moega musti tanksaapaid, siis imepäraseid pikakaelseid nöörsaapaid, mis nagu luiged õilsalt teineteise vastu toetusid, kaelad kaunilt kaardumas ja ettepoole eendumas. Puidust riiulitel pikutas madalaid, salapäraseid kitsa ja veidi ülespoole ninaga susse, mis omakeskis sosistasid, kui sisse astusime. Mina ja ettekuulutus sinust. Ühel riiulil olid imetillukesed kingad, toa nurgas seisid aga hiigelsuured jalanõud. Hetkeks tabas mind kõhe tunne, kui mõtlesin, kes neid küll kanda võib, kuid ei söandanud küsida. Naha, kanga ja saapamäärde lõhn tungis teravalt ninna, oli tugev, meeldiv ja hea. Pööningul oli soe. Kuuvalgus voolas sisse, ja võib-olla ka läikiv veininire kuu pealt, aga ma pole selles täiesti kindel, see võis olla ka silmapete. Igal juhul tundus, et kui me sisse astusime, valitses kingaäris rõõmsameelne ja elevil meeleolu. Kingad kihistasid ja jutustasid omakeskis, mõni haigutas, olles just päevaunest ärganud. Kas võib teile teed pakkuda, või soovite šampust? küsis üks hakkaja moega pastel. Kas teil siin kingaparandajat polegi kohal? küsisid sina veidike hämmeldunult. Pastel punastas kergelt ning vastas veidi haavunult, leebe etteheitega, et me vististi ei ole kursis, kuid siinne kingaparandus on üksnes iseparanevatele kingadele.
Kuidas nii? hakkasid küsima, ent astusin sulle enne varba peale ning vastasin pastlale hoopis: Ahsoo, jah, muidugi, vabandust, et me nii kiiresti ei taibanud, oleme ajast veidi maha jäänud. Pastel naeratas arusaaval ja diplomaatilisel ilmel, kuid lausus siiski veidi segadusse aetult: Ega ajas ei saa olla küsimus, meie äri on juba aastatuhandete vanune, ning mõnes mõttes võib öelda, et siin aega ei olegi.
Arvates aga, et sel teemal pole ilmselt mõtet rohkem rääkida, juhatas ta meid hoopis edasi loperguse ja veidi hapra moega veepiisakujulise lauakese juurde ning serveeris rohelist teed ja kahvatut šampust. Võib ju ka korraga, lausus ta naeratades ning vaatas meid justkui lapsi, olles ilmselt jõudnud otsusele, et meiesuguste puhul ei või kunagi teada, võib-olla me ei saa sugugi asjadest aru ega oska ka kostitust sobivalt vastu võtta, ning seejärel vabandas: Ma pean nüüd küll tegutsema asuma, aga tundke ennast nagu kodus!
Istusime ja vaatasime hämmeldunult ringi. Kõikjal oli kuulda aina tihenevaid krabinaid, sahinaid, saapamäärde kreemja laialilaotumise heli. Nühkimisi, toksimisi, naksumisi. Liimituubi plärtsatus. Mõned oiged. Sisinaid, kreemide ja vahtude kihinaid hämaras ruumis. Kuuvalgus muutus tugevamaks, hõbeda ja kulla joad pesid õrnalt vanade ballikingade räsitud taldu ja saabaste tänavakividelt riivata saanud põski, hellitades neid sooja joovastava valguse vedelas embuses.
Kõige tähelepanuväärsem oli aga see, kui märkasime, et toa keskel seisnud kuhi, mis algul meenutas puntrasarnast mäge, tundus järsku elava, liikuvana. Ussipesa! karjatasin mina ja tundsin hirmuhigi järsku mööda selga alla voolavat. Suur sisisev ussipesa. Sina vaatasid seda samuti tükk aega pärani silmi, kuni tasapisi jõudis sinuni taipamine. Need on kinganöörid! sosistasid mulle kõrva. Sisin paisus. Neid oli tuhandeid toone! Tavapäraselt tagasihoidlikke, musti ja pruunikaid. Oli ka säravvalgeid ja kuldseid, hõbedasi. Oli traatjaid, et nad hoiaksid vurrudena laiali. Oli kirjusid, otsas tutid, lõbusa moega. Oli lootusetult sakris ja puntras nööre, mis siia-sinna visklesid. Siis ühel hetkel hakkas mägi laiali valguma. Tardusime vististi mõlemad, kuid nöörmaod ei paistnud meist suuremat välja tegevat. Nad hoopis uitasid mööda põrandat ringi ja püüdsid leida kingi, mis neid endale juurde võtaks. Tundus, et nöörmadudel polnud silmi, kuid see-eest olid nad tundlikud ja tundsid hästi ka lõhna. Kui mõnel saapal oli määrdekreem piisavalt kuivanud, et nöörkangast mitte kogemata määrida, ajas õbluke madu end oskuslikult aukude vahelt läbi ning põimus saabaste külge, tõmmates end mõnusalt pingule. Ohjaa, missugune lõdvestav venitus, mõtles nii mõnigi neist. Ühel eriti paksul maol, mis haakis end müstiliste, lausa hiiglaslikke paate meenutavate tossude külge, võis näha rõõmujudinaid, mis tema kangast keha läbistasid.
Varsti märkasime ka minu kingi, mille ettekuulutust sa olid taevas näinud, ent mille tallad olid ninade küljest lahti. Need seisid üsna akna lähedal, ning nende kallal asjatas parajasti äärmiselt toimeka moega liimituub. Nagu väike tigu, mõtlesin. Liimisortsud siia-sinna, siis vajutasid kingad suud otsustavalt kinni ja oleksid justkui midagi äärmiselt mõtlikul, lausa surmtõsisel ilmel mälunud. Kas liim maitses kibedalt? Või oli see hoopis hapu või magus või lihtsalt väga toitev ja rammus? Seda ei saanud enam teada, sest kingad olid nüüd tummaks jäänud, ei irvitanud enam, vaid vaatasid üksnes pärani silmi meie poole. Üldse oli kõik jäänud vaiksemaks, ja väiksemaks, oli justkui kokku tõmbunud, kipra, ja siis jäi kõik veel ja veel vaiksemaks, ja kuult ei kostunud enam harfimängu, ja tasapisi hakkas tunduma, et kusagilt nähtamatu silmapiiri tagant hiilib ligemale Päev. Nöörmaod olid leidnud kingadest sümbiondid, kreemipurkide kaaned olid taas sulgunud ning tundus, et kingad olid hommiku tulekuks valmis. Pikakaelaliste luigesaabaste paar tukkus tasakesi üksteise najal.
Kuuvalgus muutus hõredaks, kuni kadus päris ära saabuva hallikasvalge valguse kätte, mis peegeldus kõigi majade seintel, ja mille allikas oli õhukeste pilvekardinate vahelt piiluv päike, ning järsku leidsin end tänavalt, sinu kõrvalt, ja mul olid jalas kingad, mille sa olid hetk tagasi mulle ulatanud, need olid nüüd päriselt maa peal, minu jalas, ja maapind jalge all tundus kindel, tugev, õigupoolest kõige tavalisem asfalttee. Surusin käed sinu põskede vastu, ja sina olid järsku samuti päris, mitte enam uneaimdus, mis püüab taevas rippuvaid irvitavaid kingi haarata, aga ei saa, sest viimased on üksnes Ettekuulutus kingadest ja mitte päris kingad! Sa olid nüüd siinsamas, olid õigupoolest täitsa tavaline, ja ettekuulutus sinust oli samuti saanud tõeks. Sellest ajast peale ei igatsenud ma enam tulevikku näha ega piiluda sind unede vahelt. Viimaks oli saabunud päev, mis tõotas tulla pikk ja hele.
[1] Nagu metallist söögiriistad ühendavad ootamatul moel oma kahvatu, terava ja metalselt kalgi oleku sooja, rammusa, pehme, rasvast higistava mahlase toidupoolisega.
[2] Kihinema: kui kahanemine tõmbab juba enne sinna jõudmist endasse lõpp-punkti ehk pimedaks ja pisikeseks saamise. Kahanemine, mis on veidike rohkem lõpp-punkti poole kaldu, veidike rohkem tulevikus, üks jalg veel alguse avaruses, teine jalg (ja käsi ja kael) aga juba tuleviku pisikeses hämaras ja tagurpidi kooruvas, ehk miskipärast koorumise asemel sulguvas kõvas, tillukese marmorkuuli laadses munas. (Aga muna on muidugi ürgsem kui marmor, nagu pisikese, aga ürgse ja igavese linnu muna!)
