inglise keelest Mirjam Parve
See tekst on rohelises tindikirjas – kuigi õigupoolest mitte, mitte veel. Sulepea on kaua kasutuseta seisnud – ja võrreldes teise sulepeaga, mida ma väga tihti kasutan, on see siin tõepoolest üpris allumatu – ning võib-olla ainult sellepärast tundubki nii raske lihtsalt asja juurde asuda.
Paistab et kui seda sulepead viimati kasutati jooksis ta sulest sinakasmusta tinti. Õigupoolest oli tal veel vana padrun sees, enam-vähem tühi, ja ma tahaks teada – ma ei saa midagi parata – kuhu kogu see padrunitäis tinti kadus. Sest vaadake seda sulepead kasutati viimati üsna ammu ja mul on tegelikult üsna kindel aimdus, kuhu suurem osa sellest vana padruni tindist kadus, sest too sulepea on mulle õigupoolest kingitud, ja kuna sellega käis kaasas ka märkmik, on üsna arukas oletada et need kaks omavahel kombineerusid, just nagu kinkija oligi kavatsenud.
Kas ma pole mitte tubli.
Isegi nüüd, juba nii kaugel, tulevad sõnad ikka veel sinakasmustad – ja pole märgata et midagi muutuma hakkaks. Pole aimatagi, ja see on minu meelest ebatavaline. Kuidas see võimalik on? Muide, minu arvates pole rohelise tindiga kirjutamises midagi veidrat ega naeruväärset, aga kahju küll, ega sellega väga hästi edasi kirjutada ei saa kui oled kord juba neid ebasõbralikke ja jämedaid repliike kohanud ning rohelise tindiga seotud stigma avastanud, ja siis hakkab muidugi hirmus piinlik, nagu teolt tabatud tunne, ja siis sa muidugi enam rohelisega ei kirjuta ja teed justkui näo et polegi kunagi kirjutanud.
Muide, minu arvates pole rohelise tindiga kirjutamises midagi veidrat ega naeruväärset, aga kahju küll, ega sellega väga hästi edasi kirjutada ei saa kui oled kord juba neid ebasõbralikke ja jämedaid repliike kohanud ning rohelise tindiga seotud stigma avastanud, ja siis hakkab muidugi hirmus piinlik, nagu teolt tabatud tunne, ja siis sa muidugi enam rohelisega ei kirjuta ja teed justkui näo et polegi kunagi kirjutanud.
Põhjus, miks see jälle juhtus või vähemalt peaks varsti juhtuma, ei ole mitte see et oleksin hiljuti rohelise tindi juurde tagasi pöördunud vaid et hiljuti ilmus üks rohelise tindi padrun päevavalgele ühe poekoti põhjast, mida ma väga ammu kasutanud pole. Ma ei ole seda konkreetset poekotti ammu kasutanud sellepärast et sel on rattad, ja kui linnas elades oli ratastega poekott väga kasulik siis nüüd, kui ma enam linnas ei ela, on see täiesti ebapraktiliseks muutunud, ja viimati kasutasin ma seda kui linnast ära kolisin ja täitsin selle igasugu kraamiga mis mul köögikapis oli seal majas seal linnas kust ma ära kolisin, ja isegi siis ei kasutanud ma seda otstarbekohaselt ega tõmmanud seda ratastel majast välja, üks mees hiivas selle õlale ja kandis selle kaubikusse mis täitus kiiresti kraamiga sellest majast seal linnas kust ma ära kolisin. Õige küll, ratastega poekott oli topitud täis mullikilet, mida mul kindlasti ühel päeval jälle vaja läheb aga kindlasti ei pea ma just seda konkreetset nutsakat alles hoidma, nii et ma viskasin tegelikult mullikile minema, ja siis, koti põhjas, noh, ega seal eriti midagi polnudki.
Üks patarei, muidugi alati üks patarei, väga pisike vispel, ja Sheafferi roheline tindipadrun. Eeldasin alati et Sheaffer on Hollandi või Taani või ehk Rootsi firma – kes ei eeldaks? Aga tuleb välja et Walter A. Sheaffer sündis Iowas ja asutas täitesulepeade ettevõtte 1913. aastal, mis tähendab et sel aastal tähistatakse Sheafferi täitesulepeade 100 aasta juubelit ja kindlasti tuuakse selleks puhuks turule mingid eriti peened eriväljaanded. Parker Pensi, jällegi minu üllatuseks, asutas samuti ameeriklane – hr George Safford Parker 1888. aastal, mis tähendab et Parker tähistab praegu 125. aastapäeva, mõnevõrra tagasihoidlikumal viisil küll, ma kahtlustan, kui Sheaffer, kelle praegune toodang on minu hinnangul pisut pretensioonikas. Paper Mate toodab, kui ma õigesti mäletan, pastapliiatseid – aga see pole peamine põhjus miks nad mulle huvi ei paku ja ma nende kohta rohkem midagi ei ütle.
Oli aeg kui pidasin käigus ei-tea-mitut täitesulepead aga ometi polnud ükskõik, millist kasutada, sest igaühel oli eri värvi tindipadrun sees ja seega oma konkreetne ja eriline otstarve. Üllaid teemasid aga ka bürokraatlikke tujurikkujaid käsitlesin metalse sinakasmustaga, kullaga uhkeldasin märkimisväärsete pöördepunktide ja teetähiste puhul ning rohelise võtsin ehk kasutusele salajasemate asjaajamiste tarvis.
Jah, salamahti kirjutasin aeg-ajalt rohelisega kuni üsna hiljutiseni – isegi pärast sellega seotud stigmast kuulmist – võib-olla meeldis mulle mõte sellest stigmast ja ma tundsin kohustust seda veel edasigi arendada. Pealekauba olid kõik sulepead pihta pandud, pean silmas et mina panin nad pihta – lapsemäng – nii et iga kell oli mul vähemalt kolm sulepead Crombie kuue ülemises välistaskus. Ma ei kinnitanud muide mitte kunagi sulepea korgiklambreid taskuserva külge. Sulepeade otsad paistsid kindlasti õige pisut taskust välja, aga kuna nii see lihtsalt käis, ei tekkinud mul kunagi pisimatki kahtlust kas see on vastuvõetav või mitte. Igal juhul oli tegu ühe erakordselt rääbaka kuuega, ülemise nööbi asemel jonkslev niidijupp, taskutes augud kust kõik voodri vahele pudeneb, alaserv pisut kõvaks tõmbunud ja vormist välja väändunud, nii et selles olnuks üpriski võimatu keigarlik välja näha, millest polnud just suuremat häda sest mul pole vähimatki soovi keigarlik välja näha. Mul on see kuub õigupoolest ikka veel alles, aga näib et viimastel aastatel tuleb mul pähe seda kanda ainult siis kui keegi on mulle keerulisel moel ja suuresti ettearvamatult kurja teinud, sest vaadake, seda mantlit kandes saan kõrges rohus lebada, käed rinnal risti, isegi kui too kõrge rohi on läbimärg.
Tunnistan et mul on alati olnud sünnipärane nõrkus rääbakate rõivatükkide vastu ning augud ja nii edasi on mulle juba saanud sedavõrd harjumuspäraseks et mul on tekkinud immuunsus ärrituse või mure või ebamugavustunde või haletsuse suhtes mida säärane viledaks kulunud riietus teistes aeg-ajalt põhjustab.
Mäletan et ükskord aastaid tagasi nägin Dublinis üht prantsuse tüdrukut heledas velvetjakis millel olid rinna ees suured plekid, mõlemal pool lukku, ja need plekid olid hästi tumedad nagu tuleksid mingi tumeda vilja lihast, kreegist või vahest leedrimarjast, ja kui mind sellele rokase velvetjakiga prantsuse tüdrukule tutvustati ei suutnud ma noilt mõlemal pool lukku lokkavatelt tohutu sügavast purpurist dekadentlikelt õitelt pilku pöörata ja millal iganes ma teda hiljem kohtasin, tundsin alati kerget pettumust ja igavust kui tal seda jakki seljas polnud. Minu meelest olid need plekid üpriski oivalised ja kuidagi erutavad – nagu ta kannaks rinnas salapilti iseenda muutumistest, need olid nii eredad ja häbitud. Tint pole nüüdki veel värvi vahetanud, muudkui tuleb ja tuleb sinakasmusta – mõtlesin et võib-olla ma lihtsalt näen valesti nii et läksin kõige eredama lambi juurde seal vasakul aknaorvas ja isegi seal, eriti seal on sõnad ühtlaselt sinakasmustad, mitte rohelise aimdustki – mitte iitsatustki.
No ma ei usu oma silmi! Keerasin sulepea lahti et kontrollida, kas ma panin sinna sisse ikka selle mis ma arvasin et panin, ning jah, ei mingit kahtlust, seal see oli, päris-päris roheline – ja jõudsalt tühjenenud! Oma viiendik juba ära kulunud ja ikka veel mitte märkigi. Põhjus miks ma üldse selle tõrkuva rohelise tindi padruni otsa sattusin oli et too poekott, mille põhjas see vedeles, seisis ise üsna äkitselt keset sissesõiduteed, ja ilma minu heakskiiduta, koos veel mõningase mulle kuuluva pudi-padiga, mis mul parajasti kasutuses pole. Kummalisel kombel ei meenu mulle, kas märkasin oma teisaldatud kraami õues olles või köögi kraanikausi juures seistes oma tavaliste tegemiste käigus – veel enam, ma ei tundnud mingisugust ärevust ega solvumist, kui seal kus-iganes seistes märkasin et osa mu kraamist on ilma minu heakskiiduta liigutatud kuurist sissesõiduteele.
Selle hetkeni olin enam-vähem omaks võtnud et olen sedasorti inimene kelles tekitab ebamugavust kui tema asjades surgitakse – ja surkimise all mõtlen niipaljukest kui vaatamistki. Vaadake ma olen nimelt väga salalik, nii et säherdune tähelepanu lihtsalt ei istu mulle. Ometi, seal otse minu nina all seisis hulk minu isiklikke esemeid, üks või teine isik oli neid ümber tõstnud, üpris ootamatult, ning ilma minu heakskiiduta, ja siiski oli mul tahtmine teeselda et ma pole vähimatki märganud. Niisiis, mida ma endast ka ei mõelnud, tuli välja et minu mure seesuguse teisejärgulise varanatukese pärast polegi teab mis suur ning ma kahtlustan et kui päris aus olla läksin ma õue üldse peamiselt sellepärast et mul oli uus sviiter seljas.
Õigupoolest polnud selles üldse midagi kohatut et osa mu kolist niimoodi sissesõiduteele tõsteti – maaomanik oli oma õega viimasel ajal sagedasti siin käinud ja selle põhjal, mida köögiaknast täheldanud olen, paistab neil olevat selge siht siin kord majja lüüa. Kolm päeva tagasi tulid nad näiteks mulle ukse taha ja esitasid küsimusi kahe suure tühje pudeleid täis koti kohta millel pole minuga midagi pistmist, aga muidugi tuleb seda et millelgi pole sinuga midagi pistmist väga ettevaatlikult mõista anda et mitte neid inimesi, kel on sellega paljugi pistmist, plindrisse jätta. Ja nüüd on nad siis kuuriga pihta hakanud, ja miks ka mitte. Lõpuks oligi sellest saanud kõikvõimalike pleekinud kiltsude-kaltsude, hukka läinud pudi-padi ja äraviskamiseks lihtsalt liiga piinlike asjade ladestumispaik, tundub täiesti mõistuspärane et nad tahavad sellest taas teha hoiuruumi asjadele mida iga päev tarvis ei lähe aga millest ei saa ka loobuda.
Tõepoolest, kui ma alles siia kolisin, toimis kuur teatava panipaigana, ja mõnikord, kui olin nõutu, läksin üle õue ja seisin pisut kuuri õrnas hämaras ja ootasin, mis mulle silma jääb. Ja hiljem, kui olin siin juba mõnda aega elanud, võisin mõne asja kättegi võtta ja niimoodi vaadata, ja siis, kui olin end juba päris koduselt tundma hakanud, takseerisin üht või teist eset mõnikord üpris armuliku pilguga ja võtsin ta, mis ta ka polnud, seejärel majja kaasa.
Ma ei hakkaks väitma et kuuris olid varjul kujuteldamatud aarded, esmapilgul nägi see kõik tõepoolest üsnagi üksluine välja, ent ometi juhtus vahepeal nii et ükski kord kui kuuri läksin ei lahkunud ma sealt midagi kaasa toomata, ja mäletan et mõtlesin missugune pehme süda mul küll peab olema et isegi vana kolu riiulil mind kuidagi nõusse saab ja sunnib end tagasi viima sinna kus ta vanasti oli. Sest sain üpris hästi aru et just sellega ma tegelengi: küüdin heidikuid otse tagasi nende endisele kohale.
Oleme prügimäele juba neli sõitu teinud, ütles ta mulle otse, pärast mingit viisakat kuigi kergelt ekslikku märkust mu uue kampsuni kohta. Seisime sissesõiduteel ja rääkisime kolast ja selle kuhjumisest, ja pisut rääkisime Prantsusmaast ja Itaaliast – peab ütlema et ta nägi väga hea välja. Siis läksime koos kuuri juurde, kuhu oli tõepoolest üha rohkem ja rohkem asju kuhjunud, lausa nii et üpriski keeruline oli olnud ust lahti pressida, ja ma nägin et õigupoolest oli juba märkimisväärne hulk kola minema viidud, osa seisis veel keset sissesõiduteed kohmetult lõpliku otsuse ootel ning kõik allesjäänu oli väga korralikult ühte virna laotud, kompositsiooni üsnagi muljetavaldavaks keskpunktiks minu stereomakk. See ei tööta, ütlesin, selle võib minema viia. Märkasin et seal oli ka minu telk – korralikult kokku rullitud ja kotti pistetud – justkui mingi simss või õieti sillus ja oma telgi silmamine mõjub mulle alati virgutavalt, nii et polnud kahtlustki, kas see jääb või läheb. Väljas seevastu olid asjad, mille üle polnud sugugi nii kerge otsustada, mida nendega peale hakata – muu hulgas näiteks tuhanded sõnad mis ma produtseerisin nende kolme aasta jooksul kui doktoritööd kirjutasin. Paljud lehed olid lahtised ja ma teadsin väga hästi et nad pole mingis kindlas järjestuses. Seal oli päris mitu sellist maitsetut rõngaskausta mida ma ei suutnud end kordagi kasutama sundida sest nad on lihtsalt nii südantrusuvad ja ranged, ja ma mäletan et pidin otsima maa alt ja maa pealt, mida pole muuseas kuigi lihtne teostada kui otsida on ainult kahest kirjatarvete poest, et leida kaustu mis poleks mustad või punased või sinised. See kõik on tegelikult ainult sissejuhatus, muidugi on, aina kestab ja kestab, nii kaua kui võimalik et mitte kunagi jõuda selleni mis mulle seal tegelikult ette sattus. Seal oli üks ümbrik, valge ümbrik – selline kuhu mahub lahedalt üks või kaks A4 paberilehte kui nad korralikult kaks korda ristipidi kokku voltida. Ja sel valgel ümbrikul oli kellegi nimi maha kriipsutatud ja selle kohal minu nimi ja tagaküljel oli väike riba kleeplinti mis õigupoolest kleepis endiselt päris hästi nii et ma pidin seda pisut tirima et ümbrik lahti teha. Ja seal see oli, tema kiri, jälle minu käes.
Minu arusaamise järgi oli kiri kogu aja toas ühe ammu kasutuseta seisva ridiküli sisetaskus istunud, sest seal ma teda õigupoolest pikka aega hoidsingi, ja ma ei kujuta ette mis põhjusel ta üldse mujale panin. Ma ei osanud ette näha et sellega täna keset sissesõiduteed seisan, muidugi ei osanud, ja nii ma siis seisin keset sissesõiduteed ja lihtsalt hoidsin sellest natuke aega kahe käega kinni, nautisin millegi sellise toimumist mida ma oodata ei osanud ja olin selle käigus iseendast hirmus teadlik. Liikusin õigupoolest endast päris välja: nägin oma uut sviitrit ja selle korrapäratu mustri kirkaid värve ja nägin isegi ringiga oma kuklasse kus ripnes hobusesabast lahti pääsenud kihar. Siis taipasin et ootan tunnete kohalejõudmist, sedasama tundekombinatsiooni mis alati minust üle käib kui ma selle ümbriku kätte võtan. Aga neid tundeid ei tulnud, ja igal juhul polnudki need tunded kunagi päris loomulikud olnud – vaadake, selle kirja olemasolu ise oli paras ime, tema teele oli hulganisti takistusi tehtud, ta tundus mu peos alati nii palav ja pööritav – mitte miski temasse puutuv ei saa iialgi olla värske ega vabatahtlik. Ometi oli see kõik nüüd nii kaugel ja täna, sel pärastlõunal, seisis kiri eraldi, kammitsemata, vaba paanikast ja vastastikustest süüdistustest mis järgnesid ja ta ähmastasid. Võtsin ta ümbrikust välja ja mind valdas tunne et hakkan lugema midagi mida ma veel lugenud pole.
Kiri oli pisike ja kirjatüüp tundmatu – õieti oli kogu formaat kuidagi kummaline – aga teadsin et need olid puhtalt tema sõnad, tulid temalt.
Ja erinevalt varemast, esimestest kordadest, ei sööstnud ma sellest pea ees läbi vaid võtsin sõnahaaval, liikusin tasakaalukalt ühest sõnast teiseni kordagi libastumata.
Seetõttu paistis iga loetud rida mu silme ees teistmoodi – lähemal, palju lähemal. Lähemal, kui nad olid paistnud neil esimestel lugemiskordadel aastaid tagasi. Mäletan et toona, kui neid näljase ruttava pilguga vaatasin, lõid ühed ja samad seosetud sõnad takka üles, sundides teisi vahepealseid sõnu taanduma, ja alati oli nagu seisaksin väikesel papagoiõrrel laetud ja kobrutava maastiku kohal. Toona nägin alati tihedat tumedat tormi ja tohutuid fosforseid laineid, ja kogu selle tohuvabohu ja elektriliste toonide keskelt hõikas mind miski tungiv ja ometi tagasi kohkuv, aga muidugi ei kuulnud ma mis see oli. Ja nii ma lihtsalt seisin seal oma väikesel õrrel, tahes-tahtmata värisedes, tundes end abitult ja süüdlasikult ja tigedana mingil põhjusel mida ma ei suutnud päriselt läbi uurida ega täielikult omaks võtta. Täna sissesõiduteel oma uljas uues sviitris läksin temaga täiesti kaasa.
Sõna-sõnalt.
Samm-sammult.
Ja saingi kohe ligi tema mõtete liikumisele, sellele kuidas need mäslesid, kuulutasid, meenutasid, pihtisid, kujutlesid ja lõpuks end tühjaks pigistasid. Temaga toimus midagi ja see mida ma käte vahel hoidsin oli valimatu läbitöötamine, märkmed mis püüdsid heitlusele kuju anda: armastuskiri millel oli kindel kavatsus tungida omaenda võimatuse igasse roosteprakku ja krobelisse piirjoonde. Nii palju tegutsemist, nii palju energiat – nii palju kõike; peatusin ja vaatasin ringi, pöörates pead et ka väravad vaatevälja haarata – ta pidi ju kuskil siinsamas olema. Toona olin sellelt kirjalt vajanud ainult kauneid ja viimistletud sentimente, mitte tema igatsuse ja argpüksluse raevukal rabinal läbisorimist. Ja ometi elab just see – iha nurjumine, laiali pillutud, räbaldunud lootused – kauem mis tahes igavikku ihkavatest eksalteeritud deklaratsioonidest; see mida ma käte vahel hoidsin tundus nii elus, näis mõeldamatu et see õide ei puhke. Miks ta otsemaid puude vahelt välja ei astu?
Võtsin kirja tuppa kaasa aga ei pannud seda tagasi ridiküli sest mulle paistis et ta on seal piisavalt aega veetnud ja kuulub nüüd kuhugi mujale – kuigi ma pole kindel kas uus kohtki on päris rahuldav. Võib-olla polegi, aga kindlasti on see parem kui ridikül – tõtt-öelda oli mul kõrini kirja ridikülis hoidmisest. See on selline vanamoodne kott. Issand ise teab kust ma selle sain, küllap mõnest teise ringi poest kunagi ammu, see on just sedasorti kott kus naine kes on elus ainult ühe kirja saanud seda kirja hoiaks, ja mina olen õigupoolest hulganisti kirju saanud, enam-vähem järjepidevalt juba küllaltki ammusest ajast peale. Kirju, luuletusi, laule, kassette, isegi väikseid portreesid – mul on isegi üks üsna harilik kivike mille ümber on mässitud nauditavalt riivatu sõnum, see meeldib mulle õigupoolest vägagi, see hämmastab mind iga kord. Ja kõik need märkmed ja kivid ja nii edasi on väärtuslikud jäänukid millestki mis toimus ja sai teoks, kuitahes põgusalt, kuitahes äpardunult, ja nii on nad kõik ühte suurde karpi pistetud, külg külje kõrval nagu kenad mahedates toonides glasuurmandlid, hõbepaelaga kokku seotud. Selles vahe ongi.
Kui aga kiri annab tunnistust millestki mis ei juhtunud, mida ei võinud juhtuda, ei saa ta rahu. Ta painab sind üha ja üha ja mingit lõplikku kohta talle pole.
Kõik teavad sügaval sisimas et asjad, mida ei juhtu, on elus sama olulised kui asjad, mis juhtuvad, ja see pole midagi millest üle libiseda või mida maha salata sest ilma luhtaminekuteta vaat et polekski põhjust uneleda. Ja unelused toovad mu tagasi mu algse arusaama juurde asjadest ja ma mõnulen neis palavikulistes ürgnägemustes kuni saan jälle üleni puhtalt iseendaks. Nii et kuigi mõnikord tundub, nagu pettumusse võiks suisa surra, pean nentima et just need asjad, mida ma ei saanud, hoiavad mind õigupoolest mingil vastuokslikul kombel elus.
Mõnikord kujutlesin et oleme mere ääres abajas kuhu tõusuvesi liiga kiiresti sisse tulvab. Teinekord istusime järve kohale küünitavatel tohutu suurtel kaljudel ja hoidsime kumbki lõdvalt käes õllepudelit, osutades asjadele järve pinnal või vastaskaldal nende õllepudelikaeltega mida kumbki lõdvalt käes hoidsime. Ja siis, aina enam ja enam, sattusime sõitma autos mööda pikka sirget teed, rand kohe meist paremat kätt. Rannal oli palju inimesi ja nad olid kõik uskumatult vormis ning õitsval ja pronksikarva kombel nägusad – mõtlen kas me ei võinud mitte Los Angeleses olla. Ehk suundusime Los Angelesest välja – see tundub sobivam. Metalne päike kiiskas nii et autokapottigi oli vaevalt näha. See oli kaunis. Aeg-ajalt vaatasin alla, ta kätt ja süle. Siis ta jalgu, õieti paelu ta kingadel – ja see’p see oli, ainus idee, ainus asi millest ma mõelda suutsin: kiirus. Pedaal põhja, aknad alla; päike otse silma kogu tee.
Kes teab, millest me siis rääkinuks – ma ei mäleta et oleksin temaga üldse kunagi õieti rääkinud. Välja arvatud üks kord. Ükskord me rääkisime, ta kirjeldas mulle midagi ja üks esimestest sõnadest mida ta selles kirjelduses kasutas oli mingi termin mille tähendust ma tegelikult ei teadnud, ja kuigi ma kõiki järgnevaid eksplikatsioone mõistsin, ei suutnud ma peas pilti kokku panna sest see üks fundamentaalne detail oli mulle suuresti ebaselge. See tegi mind kohmetuks ja ärevaks sest midagi mu peas siiski moodustus ja ma teadsin et see on täitsa vale ja ma ei tahtnud et miski temaga seotu oleks vigane, sest aimasin et mulle jääb ainult paar asja mida tema kohta mäletada, nii et loomulikult tahtsin et need paar asja oleksid klaarid ja täpsed. Mida see tähendab, küsisin ma. Mida mis tähendab, päris tema. Konsoolselt, vastasin mina. Konsoolselt, ütles tema. Jah, ütlesin mina, ma ei tea õieti mida see tähendab. Ja ta seletas mulle, mida tähendab konsoolselt, ja küllap näis mu nägu ikka veel murelik sest ta tõstis käelaba meie ees rõhtselt üles ja võttis minu käe ja sättis selle vertikaalselt enda oma alla nii et minu sõrmeotsad ühendusid nende väikeste muhkudega, kust algasid tema sõrmed, ja niisama lihtsalt langeski kõik omale kohale. Niimoodi, ütles ta, nii ongi konsoolselt. Ja pilt mis oma kohale langes muidugi üksnes rõhutas elu mida ta elas ja kui lootusetu oli kujutleda et minule võiks selles iial kohta olla. Ometi meeldis mulle väga, kuidas ta seda ütles. Konsoolselt. Konsoolselt. Mulle meeldib väga, kuidas ta seda sõna ütles. Konsoolselt. Ma ei kuule seda enam kunagi ja ma kuulen seda igavesti.
Claire-Louise Bennett elab Iirimaal Galways. Aastal 2015 pälvis ta White Review’ lühijutupreemia ning tema lühijutukogu “Tiik” (“Pond”, 2015), paeluvalt ekstsentrilise jutustajahääle ja mõttekäikudega romaan/jutukogu elust üksinduses, on kirjeldatud kui veidrate lausete katedraali, mis meenutab nii Woolfi, Joyce’i, Becketti kui ka Dickinsoni loomingut.
