kohusetundlik kodanik
ma lähen
jah ma lähen lähen!
ma nutan ja lähen
ei viis tundi on hea kyll
olgu või kolm või kaks
parem veel kasvõi null
töötahet anti mulle kulbiga
tootlikkus on mul sydameasi
higi ja pisaraid lyrbin hommikul helvestega
kella seitset ma tervitan
kuut ma lausa armastan
viiega ma
panex kasvõi tatti
ma olen kohusetundlik kodanik
ma olen tänuväärne kaasmaalane
viinast ma keeldun
ja sõbrad saadan otse vittu
ära koju mind oota
ma elan et elatuda
ma elan et toota
taasiseseisvuspäev
taasiseseisvuspäeval
ma ise ei seisa
lipp on kõrgel
ning
toimub myrgel
oma katkiselt lõualt pyyan ma
klimpis sylge
yx pits
kax pits
kolm pits
ei ma päriselt ei saa
a ei ma pole nõrk ka
misasja???
jah täna ongi vaba päev
kuid mina pean homme
taas ise seisma
katki aga armas
mu jalge ees on
katkine klaas
jalas mul
katkised tossud
mul laua peal
kapiuste taga
põrandal maas
katkised asjad
aknalaual
surnud lilled
mu ymber on katkised inimesed
katkised unistused
katkised mõistused
katkised noorused
katkised ootused
katkised lootused
mulle on armsad
hingepõhjani
mu katkised sõbrad
ja mu katkised asjad
sydaöö
sydaöö
torupilli kära
katalysaatorita
mööda maanteed
sädemed taga
tehtud töö
raadiost tuleb plära
keegi ei tea kus ma olen
mix ma ei maga?
kahtlane miljöö
omad ei tunneks mind ära
ma vist kuulun siia
mitte kuhugi
kodutunne
sõrme-
nukkide vahele
leia taskust
kõige teravamad võtmed
nad on su pääse
nad on su koduvõtmed
jookse
jookse
tunneta adrenaliini
sooja verd oma nukkidel
sa oled pääsenud
kodutunne.
Lizzy Lethal (24)
Praeguse noore luule pihta on sageli kosta nurinat, et tahaks rohkem punki! Miks on punkluule peitu pugenud? Kuidas sina ta üles leidsid?
Võibolla sellepärast, et punkliikumine ise tundub olevat rohkem peitu pugenud. Kujutan ette, et umbes 30 aastat tagasi (aeg, mil mind veel olemas polnud, muidugi), kui kogu see pungiteema oli Eestis veel värske ja päevakajaline, oli ka rohkem punkluulet ning eks punkluule ja punkariks olemine kipuvad käsikäes käima.
Minuni jõudis ta üsna loomulikult. Tähendab – see ongi lihtsalt see, kuidas mulle luuletada on meeldinud, ja seda olen nii mina kui ka teised punkluuleks defineerinud pigem tagantjärgi. Muidugi mängib rolli ka see, et olen punkar ja luuletan, haha. Võib-olla see, mis mind luulesse tõmbas, oligi arusaam, et tegelikult võin ju teha, mida iganes tahan.
Kuigi – mällu on jäänud ka üks põhikooli kirjandustund, kus punkluulet mainiti, ja kui ma ei eksi, siis oli õpikus punkluule näitena Merle Jäägeri ehk Merca looming ja tema stiil tundus mulle väga äge. Eriti just kindlate tähtede ja täheühendite asendamine ikside ja igrekitega ja millega iganes veel. See jäi kuidagi ajusoppide vahele kinni ning oli inspireeriv ja julgustav.
Tegeled peale luuletamise ka kunstiga. Räägi sellest lähemalt – mis teoksil?
Kunstnik olen ka, jah. Eks mulle meeldib flirtida paljude meediumitega. Olen ka EKA graafika osakonna vilistlane ning oma luule-zine’ide kujundamine, trükkimine ja tiražeerimine pakub suurel määral stiimulit väiksele graafikule minus. Aga tegelen hästi vaikselt ja tagasihoidlikult ka fotograafiaga ning seon seda nendesamade zine’ide tegemisega. Joonistamine tuleb ka päris hästi välja. Pilt ja kiri ongi mul kuidagi kogu aeg käsikäes käinud.
Mõni kultuurisoovitus?
Minu armsal sõbral Nele Tiidelepal on juunikuus näitus Draakoni galeriis, mida soovitan vaatama minna, kui selleks ajaks on näitused jälle lubatud ja asjad saavad toimuda.
